24.-27.07
ja ma veel mõtlesin mitte viitsimisele sinna minna..
võimas-võimas-võimas! tegelikult kirjutasin sellest kohapeal ja päris paberile ka. aga siis muidugi mitte päevakirjeldust.
ja ma veel mõtlesin mitte viitsimisele sinna minna..
võimas-võimas-võimas! tegelikult kirjutasin sellest kohapeal ja päris paberile ka. aga siis muidugi mitte päevakirjeldust.
Taaliga pidime teoorias samas telgis ööbima, aga kuna ta hästi juua ei oska ja enda piiri ei tunneta, siis selleks ajaks kui mina neljapäeva öösel sinna jõudsin, oli ta juba selline, et inimesi ära ei tunne ja üleüldse seletas seal kauguses, kuidas ma ikka kadunud olen, millest on muidugi ükskõik, sest magamise ajal pole seltskonda vaja. tegelikult on telklates huvitav kuulata, mida inimesed ümberringi räägivad. reede lõunaks oli Meeriliis kohal, laupäeva ja pühapäeva vaheliseks ööks kolisime nagunii juba järve äärde. jube mõnus vaikus, jubedalt ilus koht ja jubejube palju kõndimist. sarimõrvarite telk oli sealsamas kõrval, nii et ei tekkinud mittemingisugustki üksi-keset-metsa tunnet. põlvede poolest jõudsime ratastoolitulevikule mitme ühiku võrra lähemale.
ostsime endale hulga 1-krooniseid ristsõnaajakirju, aga kõikidel ristsõnadel on koostajad vead sisse teinud, peaaegu ükski vastus ei sobi etteantud ruutude arvuga.. ei teagi, milles asi, lihtsalt näpuvead vist või jokkis peaga koostatud. teksadega ujumist proovisime ka taas, ujumisRIIETEGA on ikka parem. Paalajärv on iseenesest hulllult ilus ja hommikuti seal ääres istuda ka maailma parim. ja "kust võib uusi tuttavaid leida", mis on saksa keeles iga-aastane teema, nimekirja lisandub päris mitu veidrat kohta. trepp sidrunisõltlastega näiteks. ja järvepealne, kus tutvusime vesirattaga sõites Alekseiga. sellesama vesirattaga jäime ühel korral haledalt kõrkjatesse ka kinni. aeg jooksis, ratas vajas juba tagastamist, aga me lihtsalt irvitasime oma tobeda olukorra üle ja paanitsesime ka, aga ei julgenud isegi abi paluda, kui võimalusi oli. üks paadiseltskond küsis ise, kas jäime kinni ja et miks kohe ei öelnud. toredad abivalmid inimesed, aitasid siis meid lahti sealt ja napilt jõudsime tagasi ka, selle paariminutilise hilinemise eest karistust ei saanud, sest paadilaenutuses on õnneks mõistlikud inimesed. paadilaenutusputka admin, selline meessoost vanem sell, oli eriti lahe. no selline huumor ikka, et anna või otsad, tõesti.. endiselt paneb muigama, kui meenutada :)
turu juures hakkas mingi mees mu juuste kohta seletama, et mis värv see on selline ja küsis Meerilt, kas tema kavatseb vähemalt iseendaks jääda. yeez, kavatseb ikka, loomulik blond üle kõige, aga välja kasvab küll kiiresti. Pipi-teema oli ka läbiv. aga esmatähtis on muidugi, et tähelepanu saab, ükskõik, kas halba või head. "KALLIS, SU PEA PÕLEB !!!!!!!!!!!" on üks veidi magedam näide.
vahepeal sattusime mõneks ajaks pisikese jääkülma oja äärde ja vaatlesime oma juukseid vees ning tõdesime, et tõesti lahedad. üldse hästi mõnus koht lihtsalt niisama istumiseks ja jutustamiseks. suutsin seal oma süsteemiga isegi pea ära pesta. mitte et pesulates poleks pesta saanud. sai ikka ja tegin sedagi.
pühapäeva ja esmaspäeva vahel telkisin üksi (!!!!) järve ääres, sest Meeri läks Linnariga Tartusse. muud mitte-head seal polnud, ainult see pikk trepp alla järve poole, mis oli PIME. ja kõigist pimedas leiduvatest inimestest on hullem see, kui on pime ja seal pole MITTE KEDAGI. ausalt, kõige jubedam. kui trepp läbi, siis ülejäänud kilomeeter kottpimedas oli juba päris lihtne. edasist ei mäleta, sest uneprobleeme mul pole, ilmselt kuulasin 2 minutit Franzu.
hommikul veel ujuma ja väike niisama järveäärne Viljandi-tsill. lõuna paiku sain Hannaga kokku, kes aitas telgi ja muud asjad ära pakkida ja üles vedada, kusjuures pole seda telgipakkimine midagi nii lihtne, Meeriga Tartu kesklinnas üritasime kord, mitte just kõige edukamalt. vastu aitasin Hannal folgikaunistused ära pakkida, sest see on tema töö. (tuleb meelde üks dialoog: "teisi kritiseerida on alati hea ja lihtne, minge üritage siis ise midagi ära teha.. " - "see ei ole lihtne, see on meie töö."). ma pole kunagi varem neid kaunistusi nii lähedalt vaadanud ega ammugi mõelnud, KUI palju siiski nende tegemisega võib olla vaeva nähtud. aga lähedalt vaadates on suur osa folgi omadest (ja eelmiste aastate omi) ikka väga väga lahedad.
noh, igal juhul tagasi koju tulin Hanna perega ja ma endiselt ei tea ta 4-aastasest (hiljuti sai) vennast lahedamat väikest last. ja kõige laiema silmaringiga ja arukam ja intelligentsem on ta ka. ma ütleks isegi, et ilma selle "laps" sõnata kõige intelligentsem inimene, keda tean. no ausõna, ikka väga rumal tunne tekib, kui ta midagi räägib. näeme rongi ja küsib, et "tead, mis seda häält teeb "dtdtdt.." ?" ja siis seletab, et need olid kinnituskohad, rööpad on.. blabla. no mitte blabla selles mõttes, et tühi jutt, vaid ma lihtsalt ei mäleta. ja siis suvaliselt hakkab seletama, kuidas kui mingi madalam koht või asi laevale meres lähedale tuleb, siis kaptenile saadetakse ekraanile märge jne jne. ja et kui vanasti külmkappi ei olnud ja oli vaja asju külmas hoida, siis pandi need keldrisse ühte külma kohta. lihtsalt jutu jätkuks räägib. ja ülipõhjalikult, kuidas väike kosk ei tekita keerist, aga suurem võib juba tekitada. no appi, ma ei teadnud neid asju, kui 3 olin !!!!!!!!!!!!!!! samades faktides polegi asi, üleüldiselt ei mõistnud selliseid asju, kuigi faktiteadmistes olin teistega võrreldes ikka päris tugev (OLID AJAD :D).
ja kui Hanna kodus kuhugi tabureti otsa komistab, siis vend ütleb, et "sa lõhkusid mu veepuhastusjaama ära!!".
muusika osas 1. päev - natuke Paablit, Vägilasi, Tomas Kockot, 2. päev - Zorbas ja Svjata Vatra, 3. päev - natuke Zorbast ja 4. - Fernando ja Alejandro; Ando ja sõbrad ja Ööklubi (Saku telk, sest mõnele inimesele kõlab see "klubi" seal kahtlaselt, nagu kuulsin) "Vastu näppe!!!" kontsert, mis oli eranditult kõige lahedam, kuigi 19/20 folgilistest oli selleks ajaks Viljandist juba lahkunud ja peaksid seda ikka rängalt kahetsema. ise ka paanitsesin kogu õhtupooliku, et kas minna ka siiski koju või alles esmaspäeval ja rämedalt üksik oli olla, ilmselt sellepärast, et ühtki tuttavat enam seal ei olnud ja Hanna oli ka kohe ära minemas. tema pidi mu paanitsemist ja otsustusvõimetust päris pikalt kuulama ja üritas veel igatepidi lohutada ja mulle tegevusi leida ülejäänud õhtuks. ja nüüd ma absoluutselt ei kahetse, et minema ei läinud, hoopis ülihea meel on. hommikul ärgates oli juba KÕIK hea ja sellest "oi mul on niiiiiiiiiiii kiire" tundest sai eriti hull viljandiarmastus. ja seda viimast pühapäevaõhtust saku telki tahaks küll igavesti mäletada. tegelikult olid kõik selle päeva kontserdid kõige-kõige lahedamad. ja eelmise päeva Svjata ja Zorbas ka.
nägin kõiki tuttavaid, kes folgil üldse olid. avastasin ka, et olen enda kohta ikka VÄGA ülbeks läinud. mitte küll tegude, vaid mõtete koha pealt. teadsin seda ennegi ja juba varem mõtlesin, et peaksin oma jubeda viimase aja kurjuse ja enesekesksuse ja vihaga midagi ette võtma, aga NÜÜD teen seda tõsiselt. mitu päeva on selles osas juba väga edukalt läinud. mingiks võltsiks ülipositiivseks ja -sõbralikuks jubinaks saada ei tahagi, aga praegune veel hullem idioot ka ei viitsi olla.
Fernandost ka natuke:
siseruumidesse sobib muidugi rohkem ja ei unusta iialgi eelmist aastat kultuurimaja blackboxis. ja seda teist kultrahoovis ja kolmandat kolmandas kohas ka mitte. aga ka seekord kaevumäel oli ikka maaaaaaailma kõige parem!
ja ei ole nii, et:
Jaan
Ma niisama uudishimu pärast küsiksin, et miks teile Fernando Stern niiväga meeldib. Kas muusika pärast? Energilise, väljapoole esinemisviisi pärast? Või on tegu järjekordse juhtumiga sarjast "ekstravertne, kõigi-sõber välismaalane tuleb külla ja on ju nii tore aeg-ajalt kuulata kedagi, kes ei ole nii eestimaiselt külm, missest et sõnadest mitte midagi aru ei saa".
Ei tahaks küll kibestunult kõlada, aga selleaastane Fernando-fänlus tundus mulle kohati vasikavaimustuse või moeasjana.
vaid
Laura
Ma arvan, et absoluutselt igale Fernando kontserdi külastajale meeldis ta puhtalt sellepärast, et tal nii seksikad juuksed on.
*pööritab silmi*
Aga ausalt: hingelise muusika hingestatud esitus.
:) :)
ja minu arust oli see ääretult armas, kui ta rääkis, KUI väga Viljandit armastab, kuigi see on väike linn kuskil teises maailma otsas, ja nii edasi ja et Viljandi Folk on kõige lahedam festival, kus ta on olnud, ja üleüldse hullult armastab Eestit ja minu arvates teab üldse imestamisväärselt palju meie riigi kohta. rääkis Laulva Revolutsiooni ilust ja.. no ikka jube lahe, kuidas eestlastest ja Eestist vaimustuses on, kuigi on käinud ikka tõesti igal pool. ja nii tore, et ta on tutvunud just selle toredama poolega eestlasest, suvalised tõesti sellist muljet ei suudaks jätta. ise ta on pärit Tšiilist. lahe ju.
- It's very sad to think it might be my last song in Viljandi.. If you just.. Are you going to send 1000 e-mails to programmers "bring them back!!" ?
- wooo.. !!!!!
- You did it last year :D.. and it worked :D.
ja lisaks kõigele oli hästi tore kui nad teise tüübi, Alejandroga, viimasel kontserdil, sel hetkel kui just ise ei esinenud koos teistega, tsillisid rahva seas ja tantsisid lava ees, mis oli hullll, sest see muusika oli tol hetkel tõsiselt eestimaine ja nende omast megaerinev. hea huumorisoon on F-l ka, aga sellest praegu ei kirjuta, läheks pikaks.
vahepeal sattusime mõneks ajaks pisikese jääkülma oja äärde ja vaatlesime oma juukseid vees ning tõdesime, et tõesti lahedad. üldse hästi mõnus koht lihtsalt niisama istumiseks ja jutustamiseks. suutsin seal oma süsteemiga isegi pea ära pesta. mitte et pesulates poleks pesta saanud. sai ikka ja tegin sedagi.
pühapäeva ja esmaspäeva vahel telkisin üksi (!!!!) järve ääres, sest Meeri läks Linnariga Tartusse. muud mitte-head seal polnud, ainult see pikk trepp alla järve poole, mis oli PIME. ja kõigist pimedas leiduvatest inimestest on hullem see, kui on pime ja seal pole MITTE KEDAGI. ausalt, kõige jubedam. kui trepp läbi, siis ülejäänud kilomeeter kottpimedas oli juba päris lihtne. edasist ei mäleta, sest uneprobleeme mul pole, ilmselt kuulasin 2 minutit Franzu.
hommikul veel ujuma ja väike niisama järveäärne Viljandi-tsill. lõuna paiku sain Hannaga kokku, kes aitas telgi ja muud asjad ära pakkida ja üles vedada, kusjuures pole seda telgipakkimine midagi nii lihtne, Meeriga Tartu kesklinnas üritasime kord, mitte just kõige edukamalt. vastu aitasin Hannal folgikaunistused ära pakkida, sest see on tema töö. (tuleb meelde üks dialoog: "teisi kritiseerida on alati hea ja lihtne, minge üritage siis ise midagi ära teha.. " - "see ei ole lihtne, see on meie töö."). ma pole kunagi varem neid kaunistusi nii lähedalt vaadanud ega ammugi mõelnud, KUI palju siiski nende tegemisega võib olla vaeva nähtud. aga lähedalt vaadates on suur osa folgi omadest (ja eelmiste aastate omi) ikka väga väga lahedad.
noh, igal juhul tagasi koju tulin Hanna perega ja ma endiselt ei tea ta 4-aastasest (hiljuti sai) vennast lahedamat väikest last. ja kõige laiema silmaringiga ja arukam ja intelligentsem on ta ka. ma ütleks isegi, et ilma selle "laps" sõnata kõige intelligentsem inimene, keda tean. no ausõna, ikka väga rumal tunne tekib, kui ta midagi räägib. näeme rongi ja küsib, et "tead, mis seda häält teeb "dtdtdt.." ?" ja siis seletab, et need olid kinnituskohad, rööpad on.. blabla. no mitte blabla selles mõttes, et tühi jutt, vaid ma lihtsalt ei mäleta. ja siis suvaliselt hakkab seletama, kuidas kui mingi madalam koht või asi laevale meres lähedale tuleb, siis kaptenile saadetakse ekraanile märge jne jne. ja et kui vanasti külmkappi ei olnud ja oli vaja asju külmas hoida, siis pandi need keldrisse ühte külma kohta. lihtsalt jutu jätkuks räägib. ja ülipõhjalikult, kuidas väike kosk ei tekita keerist, aga suurem võib juba tekitada. no appi, ma ei teadnud neid asju, kui 3 olin !!!!!!!!!!!!!!! samades faktides polegi asi, üleüldiselt ei mõistnud selliseid asju, kuigi faktiteadmistes olin teistega võrreldes ikka päris tugev (OLID AJAD :D).
ja kui Hanna kodus kuhugi tabureti otsa komistab, siis vend ütleb, et "sa lõhkusid mu veepuhastusjaama ära!!".
muusika osas 1. päev - natuke Paablit, Vägilasi, Tomas Kockot, 2. päev - Zorbas ja Svjata Vatra, 3. päev - natuke Zorbast ja 4. - Fernando ja Alejandro; Ando ja sõbrad ja Ööklubi (Saku telk, sest mõnele inimesele kõlab see "klubi" seal kahtlaselt, nagu kuulsin) "Vastu näppe!!!" kontsert, mis oli eranditult kõige lahedam, kuigi 19/20 folgilistest oli selleks ajaks Viljandist juba lahkunud ja peaksid seda ikka rängalt kahetsema. ise ka paanitsesin kogu õhtupooliku, et kas minna ka siiski koju või alles esmaspäeval ja rämedalt üksik oli olla, ilmselt sellepärast, et ühtki tuttavat enam seal ei olnud ja Hanna oli ka kohe ära minemas. tema pidi mu paanitsemist ja otsustusvõimetust päris pikalt kuulama ja üritas veel igatepidi lohutada ja mulle tegevusi leida ülejäänud õhtuks. ja nüüd ma absoluutselt ei kahetse, et minema ei läinud, hoopis ülihea meel on. hommikul ärgates oli juba KÕIK hea ja sellest "oi mul on niiiiiiiiiiii kiire" tundest sai eriti hull viljandiarmastus. ja seda viimast pühapäevaõhtust saku telki tahaks küll igavesti mäletada. tegelikult olid kõik selle päeva kontserdid kõige-kõige lahedamad. ja eelmise päeva Svjata ja Zorbas ka.
nägin kõiki tuttavaid, kes folgil üldse olid. avastasin ka, et olen enda kohta ikka VÄGA ülbeks läinud. mitte küll tegude, vaid mõtete koha pealt. teadsin seda ennegi ja juba varem mõtlesin, et peaksin oma jubeda viimase aja kurjuse ja enesekesksuse ja vihaga midagi ette võtma, aga NÜÜD teen seda tõsiselt. mitu päeva on selles osas juba väga edukalt läinud. mingiks võltsiks ülipositiivseks ja -sõbralikuks jubinaks saada ei tahagi, aga praegune veel hullem idioot ka ei viitsi olla.
Fernandost ka natuke:
siseruumidesse sobib muidugi rohkem ja ei unusta iialgi eelmist aastat kultuurimaja blackboxis. ja seda teist kultrahoovis ja kolmandat kolmandas kohas ka mitte. aga ka seekord kaevumäel oli ikka maaaaaaailma kõige parem!
ja ei ole nii, et:
Jaan
Ma niisama uudishimu pärast küsiksin, et miks teile Fernando Stern niiväga meeldib. Kas muusika pärast? Energilise, väljapoole esinemisviisi pärast? Või on tegu järjekordse juhtumiga sarjast "ekstravertne, kõigi-sõber välismaalane tuleb külla ja on ju nii tore aeg-ajalt kuulata kedagi, kes ei ole nii eestimaiselt külm, missest et sõnadest mitte midagi aru ei saa".
Ei tahaks küll kibestunult kõlada, aga selleaastane Fernando-fänlus tundus mulle kohati vasikavaimustuse või moeasjana.
vaid
Laura
Ma arvan, et absoluutselt igale Fernando kontserdi külastajale meeldis ta puhtalt sellepärast, et tal nii seksikad juuksed on.
*pööritab silmi*
Aga ausalt: hingelise muusika hingestatud esitus.
:) :)
ja minu arust oli see ääretult armas, kui ta rääkis, KUI väga Viljandit armastab, kuigi see on väike linn kuskil teises maailma otsas, ja nii edasi ja et Viljandi Folk on kõige lahedam festival, kus ta on olnud, ja üleüldse hullult armastab Eestit ja minu arvates teab üldse imestamisväärselt palju meie riigi kohta. rääkis Laulva Revolutsiooni ilust ja.. no ikka jube lahe, kuidas eestlastest ja Eestist vaimustuses on, kuigi on käinud ikka tõesti igal pool. ja nii tore, et ta on tutvunud just selle toredama poolega eestlasest, suvalised tõesti sellist muljet ei suudaks jätta. ise ta on pärit Tšiilist. lahe ju.
- It's very sad to think it might be my last song in Viljandi.. If you just.. Are you going to send 1000 e-mails to programmers "bring them back!!" ?
- wooo.. !!!!!
- You did it last year :D.. and it worked :D.
ja lisaks kõigele oli hästi tore kui nad teise tüübi, Alejandroga, viimasel kontserdil, sel hetkel kui just ise ei esinenud koos teistega, tsillisid rahva seas ja tantsisid lava ees, mis oli hullll, sest see muusika oli tol hetkel tõsiselt eestimaine ja nende omast megaerinev. hea huumorisoon on F-l ka, aga sellest praegu ei kirjuta, läheks pikaks.
ja selles, et telefon otsad andis, ennast ja cocacolat küll süüdistama ei hakka, sest mis see väike igapäevane lõhkumine ikka teha saab, asi peab olema mobsi vanuses.
No comments:
Post a Comment