väike snäkk

ega neid talverõõme palju olegi. ühe käe sõrmedele mahub ära. kui väikse käekirjaga kirjutada. eile me Estriga üht neist siiski kasutamata ei jätnud ja rookisime aia taga lund. endiselt ma ei taba ära neid "aita püsti" tricke, aga samas tuleb lapsepõlve tunne peale niimoodi lumehanges naerdes viis minutit järjest, nii et ise ka ei saa lume seest püsti enam, aga on ükskõik, kuigi tavaliselt on juba korraks õue sattudes et külm külm lähme tuppa.

what a sham is it

see t õ e s t i muutub huvitavaks ja naljakaks tundeks, kui raha pole. et pole juba ammu poes käinud ja lihtsalt oled koos selle 0 krooniga, isegi ei mõtle, mida tahaks, vaid oled teadlik, et ei saa. tekib isegi tunne, et kui raha oleks, kulutaks seda mõistlikult. sõitsin bussis ja lihtsalt muigasin olukorra üle, sest tavaliselt käin ju kogu aeg poest läbi, kasvõi midagi mõttetut ostmas. rahaliselt kulukas pole, aga emotsionaalselt mõjub hästi. et on selline täisväärtusliku ühiskonnaliikme tunne. ja noh süüa ju nagunii vaja osta, miks ma pean seda harva tegema kui saab ka iga päev.

tsiteeriks Amini, kui ta oma isalt raha ootas. see tsitaat, mida ma eelmine kord ei mäletanud, kui tahtsin mäletada:

tell me are u happy today ?
sorry but im
cuz i have just 0.5 $
waiting my father to send me some money sunday
its a cool feeling when u dont have anything

superstar, where you from, how's it going?

käisin hommikul sellises trennis, kus muidu ei käi ja soojendus alguses oli puhas RETROAEROOBIKA. selline nagu need, kes pole 20 viimase aasta jooksul käinud, arvavad et aeroobika on, aga ta tegelt pole. lahe oli, eriti peeglist vaadata.

jaki chan

kui raha ei ole, siis polegi muud teha, kui istuda Mcdonaldsis ja osta sentide, kuni neidki veel on, eest jäätist ja salaja jõulukingiks saadud abipaki toitu süüa.

Go **** Bus.
kui lihtsalt 1234 bussi jääb vahele - 20 kraadiga, aga mitte mul. ja lõpuks peab ikka jala minema. mitte küll mina, vaid Meeriliis. aga ütleks, et pole hullu kui on uus mobs, millega saab istuda elu24 ja õhtulehes ja igal vabal hetkel kommentaare kirjutada. aga mitte mina, vaid Meeriliis.

we're young, but that's OK

vaatasin telekast Alexander Rybaki kontserti Oslo ooperis ja lihtsalt ei usu, mis toimus. selline elamus, et tihti ei saa päris kontserdil kohapeal ka niisugust. aga isegi teleka kaudu on võimalik. hulllll, mis muusika! täiega lihtsalt sümpatiseerib selline temperamentne skandinaavia folk, inimhäälega just. instrumentaallugusid oli tegelikult ka, aga see oli ka vaimustavvvv. kõik need külalisartistid ja. super super. eraldi mainiks ära muidugi taustatantsijad. osaliselt kindlasti motiivid rahvatantsudest ja norra rahvatantse ma ei tunne, aga osaliselt kindlasti omalooming ja lihtsalt ulme! selline hullus, no täpselt ideaalsed taustatantsijad! kui ma oleks laulja, siis valiks ükskõik mis žanris sellise tausta endale. HULL lihtsalt. pole nagu mässamine tüüpilise taustatantsu vastu ega ammugi mingi taotluslikult alternatiivne, vaid lihtsalt selline hullus! nüüd on küll hea tuju täna magama minna. ja teisel jaanuaril on kordus ka.

ääh polnudki hüpekaaat

tegime Estriga väikse kelgusõidu raudtee ääres ja jätsime mõned sõnumid inimestele lumme. sest milleks üldse on rikkumata lumeväljad ja porised aknaklaasid jne - et ikka sinna kirjutada saaks!

õhtujuhi tellimine

selle aasta jõulupuu meil:





kui surnuaeda läksin, siis sõitis autoga mööda JÕULUVANA. ja lehvitas. pärast naersin viis minutit selle peale.

Ester tuli tõi mulle kingituse ehk siis SÖÖGIkingituse - apelsin, Kelluke, pulgakommid, šoks, sea-piparkook jne. taaskord aminilikult - that what i call a gift. või siis kristjanilikult thats i call a gift. Raunole olid ka Katiga koos teinud nunnu nimelise piparkoogi, hästi armas. ise andsin ka toidukingituse vastu ehk siis Bountyd ja siis veel ühe toidukingituse neile pere peale ja siis veel oma ema poolt kingituse Estrile ehk siis varvassokid ja pulgakommi. ise vihkan varvassokke, aga Ester tuli pärast siia veel telekat vaatama ja juba olid jalas ja ütles, et niii mõnusad. :D

no mis bussi tema siis ootab

õige aeg muidugi haigeks jääda. eile ei saanud isegi viimases trennis enne jõule käia. jõulutrennis. jube kahju, aga samas tõesti poleks tahtnud kedagi teist veel haigeks ajada, ise jah oleks kuidagi vastu pidanud.

täna käisin Lõunakeskuses ja niiiiii mõnus on, kuidas nii müüjad kui ostjad soovivad häid pühi üksteisele ja läksin ja tulin sama bussi ja bussijuhiga ja tema oli veel ERITI jõulumeeleolus. kõiki sisenejaid tervitas ja küsis üle, kas ikka 2 peale tahate tulla, et täna mõned juba terve ringi maha sõitnud ja isegi rohkem, sest ei saa aru tänasest süsteemist. no et teine graafik ja väike buss ja. peatuses ka ootas ära, kui keegi vaatas bussiaegu, et äkki tuleb ikka selle bussi peale. oma läpaka oli ka telekana tööle pannud seal ees ja lahe oli sõita ja vaadata kodu keset linna, hahaha. tagasisõidul, kui ainult ühe poisiga seal sõitsime, tutvustas veel jõulu-bussigraafikut meile, et tuleb ikka hoolikalt jälgida, et hommikul üks ootas tund aega peatuses.

Rimis kohtasin taas olukorda, kus hoopis suur peaks väikselt õppima. ema seletas lapsele, miks nad ikkagi ühte šokolaadi ei osta, et see on sellepärast nii kallis, et seda saab postiga saata. viskas siis selle šoksi suvalisse jõulukaunistuste riiulisse ja laps ütles MISASJA!!!!!!.

"Signe.. eile!! ?"

kooli tulime varem, et tuleks ka teised paar inimest natuke varem, kellel veel klassijuhataja kingitusse oma osa panustamata on. kingiks tegime Regle ideel sõbraraamatu, selle MINU SÕBRAD, mis algklassides populaarne oli. mõte oli muidugi, et kogu klass selle ära täidaks, aga kahjuks tuli idee nii hilja, et täitmiseks aega eriti ei jäänudki ja pidime mõne eest ise kodus täitma ja viimaste althüppajate eest, kes JAAA KINDLALT pidid tulema ka pool tundi varem, aga jõudsid hoopis tund aega pärast aktuse algust, aktuse ajal. ilusti täitsime muidugi, ainult selle infoga, mida teadsime ja mille orksist saime jne, mingeid lollitusi ei teinud. otsisime orksist ja minu arvutist veel ilusaimad võimalikud pildid kõigist ja printisin-lõikusin-kleepisin neid veel öösel. mingeid joonistusi ka sinna mälestuseks-kasti keegi eriti teha ei jõudnud, niisiis kaunistasime kleepsudega ja kirjutasime ise teiste eest luuletusi sinna. mille peale võiks öelda christmas is coming the goose is getting fat stiilis Meeriliisi sõnadega: christmas is coming and people get fat and loos their last penny because they have to buy some gift-packs to school. aga päris nii haigeid kirja ei pannud.

lõpptulemus oli muidugi VÄGA hea. kui ainult Hiie nüüd neid paari käekirjavõltsimist ei avasta, kuigi ilmselt avastab. aga no saab aru, et kui Mai-Ly on juba mõnda aega reisil, siis lihtsalt pidime tema eest tegema. esileht Hiie enda kohta tuli ka lahe, koduleht: e-kool. mingit olulist informatsiooni õpilastest sellest sõbrakast tegelikult ei saagi, aga põhiline on just see, et (peaaegu) igaüks oma käekirjaga midagi kirjutas ja kõigist on selline pilt ka, mida Hiie ju näinud pole, sest ta tõenäoliselt orksis ei käi. nii et lahe asi. lisasime veel kokaraamatu, ravimtaimeraamatu, mis on muidugi hea lamp asi, sest eriti paljud neid taimi korjamas ei käi ja Hiie kohta pole küll seda kuulnud, ja šokolaadid, et kink veits toekam oleks, ja kaunistasime kuldlintidega. hästi nunnu jäi.



aktus oli lahe ja õpetajate näidendiga. ma ise täitsin sõbrakat, aga natuke nägin ka ja äge, et osales isegi direktor punamütsikese rollis. no lahedad õpetajad meil koolis, tegelt ka. aktuse lõpus tegime veel muusikaõpetajaga koos pilti ja niiiiiiiiiiiii kahju, et ta ära läheb ja kunagine õpetaja nüüd tagasi tuleb. pole selle tagasituleva vastu muidu nii väga midagi, aga praegune musaõps on lihtsalt niiiiiiii hea :( nii armas inimesena lihtsalt ja. ma ei tea hullult kahju on ikka. ja sellest ka, et klassis teda ja ta pingutusi hinnata ei osatud ja plõksiti lauludega, millega ta kooliväliselt ja vabast tahtest oli hullu vaeva näinud ja meile sõnu välja kirjutanud jne, et miks need, miks me ei laula hoopis laulikust, nii et õpetaja oleks tegelt ka seal nutma hakanud klassi ees ükskord. 12. klassi tunnis. täiesti haige. siis vaatasin küll, et haiged inimesed meil klassis. kui on midagi sellist öelda, siis saab ka ilusti teha seda, mitte ründavalt, et miks me peame alati neid nõmedaid laule laulma!!! jms. aga jah kahjukahju, aga meil saab muusika nagunii varsti igaveseks läbi ja vähemalt Meeriliisiga saame mäletada muusikaolümpiaadi :) mäletada HEA SÕNAGA, nagu Reet Linna ütles meile, kuigi teises kohas.









klassijuhataja tundi jõudsime väikese hilinemisega ja Hiie viitas kohe, et võib süüa võtta. selleks siis antigi see ülesanne meile klassis kõigilt 5.- koguda, et jõuluhommikul mahla ja küpsiseid saada. kõik said oma loosipakid kätte ja andsime Hiiele ka kingituse üle ja küsiti veel puudumistõendeid kõigilt, haha, aga õnneks vähemalt polnud hullu kui polnud tõendit, vähemalt mult kui Hiie küsis, et miks päeva keskel puudusin pooled tunnid ja ütlesin, et pole tõendit, siis lihtsalt naeratas natuke. kohe hakati ükshaaval ära ka minema ja viimased ehk siis meie jäime muidugi veel toole tõstma ja päris viimastele ehk siis meile Meeriliisiga surus Hiie veel poolikuid mahlapakke kaasa, kuna arvas vist, et Meeriliis vihjas sellega, et Hiie võib ju ülejäänud ise koju kaasa võtta (Hiie sundis seal jooma, et muidu jääb üle), et tahaks ise võtta. igatahes saime siis seal mitu pakki ja saadeti meie emadele veel tervitused ja läksimegi ära. kooli ees tegime veel paar klõpsu haha ja oligi kojuminek. nunnu päev, aga kuidagi kiiresti tulid need jõulud. alles tuli lumi maha ja juba jõulud, polnud nii väga sellist jõulutunnet veel.

viiiiiimane stressipalll!!!

koolis oli jõululaat ja see on alati niiiiiiiiiiiiiiiii lahe. põhilised müüjad on väiksed, kes on hullult vaeva näinud ja saab osta igasugu head süüa ja muid asju ja odavalt ka. huvijuht võttis enne aulasse sisenemist mind kinni, ütles, et üks tüdruk enne nuttis, et keegi ei osta talt õuna, et mine osta ja keegi Tiina tuleb ka ostab. läksime tegime ära siis Taaliga. huvijuhist muidugi armas, et asja nii ära korraldas. valge šoksiga vahvlit ostsime ka, jube hea. tahaks proovida järele teha. ja õpetaja Üllar müüs neid meie sikerdustest trükitud kaarte, mida siis kool ilmselt mingi koguse Kultuurkapitalilt tasuta sai, ka seal laadal. hahaha. läksin muidugi lollitades vaatama, et oiiiiiiii kui ilus kaart see punane siin on. ja nägin, et mataõps oli minu omi ostnud. lahe ju. sest see on nii kole kaart, aga ikkagi ostetakse oma õpilaste omi :) saksa õps rääkis ka tunnis Taalile, et saatis Taali kaardi juba USA-sse ja Saksamaale ja. lahe.

nr 1 kuulsus nr 2 kuulsustega

kooliball. jõuluball. esimene ja viimane. õnneks oli korraldus nii hea, et ballimuusika oli tõesti ÕIGE. et kõigi lugudega oli võimalik ikkagi õiget seltskonnatantsu tantsida, mida me Meeriliisiga muidugi ka tegime, kuigi taas kordus see, et mälu vedas alt ja kõige lahedamad kavad enam meeles polnud, niisiis lihtsustasime. eks-peotantsupartnerid kooli kobamis-peotantsutrenni aegadest Sasster ja Marcus üritasid ka tantsima kutsuda ja no viisakusest või siis mõne õpetaja survel ("mine mineeeeee, kuidas sa annad poisile korvi, teinekord enam ei kutsutagi, mine ikka!!! jne") vahepeal korraks läksime ka, aga no mis seal tantsida, kui üks pool ei oska!! ütlesid jah et "õpetage siis meile!", aga no see ei käi ju niiiii. ega me ka ise kohe ei osanud, vaid õppisime isegi põhisamme päris pikalt ja see oli veel professionaalide ehk siis eesti ainsate professionaalsete võistlustantsijate käe all. ja siis peaks ühe loo ajal õpetama kellelegi terve tantsu ära ??? ei hakanud eriti üritamagi.

AGA. nii Sandrist kui Marcusest oli armas see, et nad õpetajaid tantsima kutsusid, sest nad olidki vist ainsad, kes seda tegid. kõige lahedam oligi, kui Marcus ja Hiie koos meie kõrval tantsisid, kuigi samas hakkas õpetajatest kahju ka, sest Marcus tõesti lihtsalt astus seal (aga kui Revaliasse kutsusime, siis oli küll et valss see on kõige lihtsam tants, seda pole ÜLDSE vaja õppida!! jne). aga et üldse julges kutsuda nii, see on lahe. ja päris lõpus tuli selle peale ka, et ka Hanna tantsima kutsuda, kes istus ka kuskil taga ääres ja keda me ise ei saanud Meeriga eriti kutsuda, kuna tantsisime põhiliselt ikkagi omavahel. et siis vähemalt Hanna sai ka korra ikkagi tantsu lüüa, muidu oleks tal ka nõme tunne ballist jäänud. tegid seal ühe tantsu ära ja teise loo ajal tegime neljakesi siis juba, hahahahahahahaha, lihtsalt mingi loll hüppamistants, aga vähemalt on viis, kuidas EI pea ballil ainult kahekesi tantsima. tegime veel ennast ülehinnanud Marcusele lõpuks selgeks, et meie senised saavutused ja kuulsus on ikka veidi suurem kui tal ("te veel kuulete minust!!") ja lasime kolmekesi kuuse all mälestuseks ühe lolli pildi teha ("tahate ka kuulsusega pilti või?").



olime veel koolis nii kaua kui lasti, 10-ks aeti kõik välja ja kuna Meeriliisil bussi päris igal ajal ei tule, rääkisime veerand tundi veel kooli ees ning üritasime 9.klassi poisse endaga peotantsu meelitada, kes kahjuks vedu ei võtnud. kuna koolis on ju turvakaamerad olemas, siis turvamees vaatas seal oma teleka kõrval ka seda kaameraekraani ja tuli lõpuks tegi ukse lahti, et okei tulge sisse tagasi. kahju hakkas meist. mingi 10 min olime siis koolis sees ka, vaatasime seal turwaga telksist kõige naljakamaid koduvideosid ehk siis maailma haigeimat saadet. rääkisime nata koolist ka ja saime hoiatusi, mida kooli juurde öösel tegema EI tohi tulla, kuna kaamerast on ju kõik näha. haha. tegelt oli lahe olla koolis esimest korda nii hilja ja veel täiesti TÜHJAS koolimajas, kus peale meie oligi ainult see turvamees. päris hull tal seal üksi veel olla, kuigi ise vist pidas lahedaks. aga no hea töö tõesti, enamjaolt vaatad seal telekat ja sööd ja paar korda kuus saad mõnele lärmajale "mine ära" ka öelda. või siis politsei kutsuda. ise kinni võtma ju ikka ei pea minema.

i study Rechtswissenschaft

saabusin praegu ääretult toredalt ürituselt Narvast. integreerusin venelastega, kui nii võib öelda, haha. tegelikult on põhiline teema ikkagi kommunikatsioon KÕIGI erinevate kultuuride vahel, mitte sõprussidemed venelastega. kuigi tõesti siin Eestis praktiseerime eestlaste ja venelaste (ja ühe sakslase) peal. ja miks see ikkagi vajalik on?

"1991. aasta jaanuaris kohtusid Genuas Iraagi välisminister Tariq Azaz ja USA riigisekretär James Baker. See oli viimane katse kompromissi leida ning sõjalist kokkupõrget vältida. Läbirääkimiste ajal istus Azize kõrval Iraagi presidendi Saddam Husseini vend. Ta pidi helistama Bagdadi, et presidenti läbirääkimiste käigust informeerida. Baker kasutas ainult verbaalset suhtluskanalit ning ütles väga selgelt, et kui Iraak Kuveidist ei lahku, rakendab USA Iraagi vastu sõjalisi meetmeid. Husseini vend pööras minimaalselt tähelepanu sellele, mida Baker ütles. Tema tähelepanu oli koondatud sellele, kuidas ta seda ütles. Bagdadi teatas ta järgmist: "Ameeriklased ei ründa meid. Nad on nõrgad. Nad on rahulikult, ei vihasta ja räägivad ainult." Kuus päeva hiljem algas operatsioon "Kõrbetorm". Selle kultuuridevahelise vea tagajärjel kaotas Iraak 175 000 inimest, kandis 200 miljardit dollarit kahju ning enamikust elanikest said põgenikud"
Lebedeva, 1999

ma ei saanud alguses arugi. arvasin, et ju siis mingi sügavam poliitiline taust, millega ma kursis pole.

hommikul vara bussi peale minek oli tüütu, sest ilm on ju niiiiiiii külm. aga kohe sõidu alguses tuli päike välja ja raadiost Dima Bilani lugu, mis oli selge märk, et kõik on õige. Narva Kolledžis oli loeng ja hiljem simulatsioon. ehk siis igasugu hullud harjutused ja mängud. mõtlesime uusi kultuure välja, kõrgtehnoloogia ja looduse ja loominguvabaduse keskseid. ja harjutasime suhtlemist teisega nii, kui ei oska temaga näiteks ühtki ühist keelt. igasugu lahedaid inimesi on meil seal ikka. nii igasuguseid kui ka tõsiselt lahedaid. ja kuigi projekt on 18-20 aastastele, siis minu arust olid enamik kas natuke nooremad või natuke või natuke rohkem kui natuke vanemad. aga pole hullu, see teeb asja ainult ägedamaks. simulatsiooni viisid läbi Toomas Roolaid ja Anna Kuzina ja kohutavalt lahedad inimesed!! naine jäi aeg-ajalt tagaplaanile ja tegeles tehnilise poolega, kuigi on sellegipoolest väga lahe, aga eriti tooks välja just Toomase. NIIIIIII hullult hästi suudab kõike korraldada ja läbi viia, isegi need üldiselt veits tüütud tutvumismängud nimede õppimiseks jms olid meeldivad. väga-väga sümpaatne, lihtne, armas ja täpselt õige ameti valinud. tõesti kui ma oleks meessoost, siis ma hakkaks ka selliseks noortekoolitajaks.

vahepeal kui söömas käisime, siis istusin ühes lauas sakslase, Venemaalt pärit eestlase ja siis veel ühe eestlase Siimuga. istus alguses laua otsakohas ja siis tuli ära, et tal on perepea tunne seal ja võttis minu vastu koha. "sa õpid ka psühholoogiat, jah". wtff, mis ka :D. küsis, et mis gümnaasiumis siis käin, vastasin et kunstigümn. "Kunstigümnaasium!!! oo!! Ropka!! ma käisin ka Kunstigümnaasiumis kunagi, põhikooli lõpuni". kui küsis, kus ma muidu elan ja vastasin, et kooli ligidal, siis samamoodi "aaaa, ROPKAS jah!" see Ropka on vist ikka väga südamelähedane tal, kogu aeg nii hull vaimustus. aga lahe oli rääkida meie koolist sellisega, kes seal 90-ndatel põhiliselt käis :D ja no tõesti see legend, et kaks direktorit kolmest pandi prügikasti kinni, see tõesti on nii loll ja absurdne lugu, et ei oska isegi irwata selle peale :'D aga üldiselt on see Siim selline hull, et veits liiga hull isegi. kohutav suhtlemisvajadus, isegi tagasisõidul käis bussis ringi ja vaatas, et kes EI maga ja kelle kõrvale saab istuda, et kohe midagi chattima hakata. alguses ka kui kuulis, et see Christian kõrval istmereas on sakslane, siis "ooo, you are from Germany?" ja hakkas seal arendama teemat saksa linnadest ja siis sujuvalt jalkast ja spordist ja no lõpuks üleüldse Eesti ja maailma ajalugu ja poliitika ja mis kõik veel. lai silmaring ja teadmised on lahedad ja tulebki rääkida, kui midagi öelda on, aga väga hull lobisemisvajadus on ikka tüütu ka ja sakslasest hakkas vahepeal kahju isegi, sest vahepeal tahtis ta nähtavalt juba puhata. see jalkateema oli ka Siimul kogu aeg nagu Ropka teema ülioluline, mulle ka rääkis kooli teema all, keda meie kooli noorematest teab ja kõikidega mainis ära, et see oli jalkavõistlustel kohtunik ja see on ka sealt võistlustelt jne. mingid Ropka jalkavõistlused vist, hahaha.

kaevandusmuuseumis käisime ka. üsna vastik oli seal ja üldse ei meeldinud, aga meeldis see teooriapool, et kuidas ja mis tingimustes see kaevandamine seal ja ka mujal käis ja käib. enne absoluutselt ei teadnud selliseid asju, klassiga pole ka kaevandusekskursioonidel kaasas käinud. ja vähemalt oli kaevandusmuuseumi söök parem kui eelmise koha söök.





NARVA ise on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus linn, ühtepidi üleüldiselt ja on kahju, et nii koledal ajal sinna sattusin, aga teistpidi need korterite massiivid öööösel ja seda ju suveajal ei näeks. eriti ilus on pilt Narvast välja sõites paremal pool. lihtsalt nii kohutavalt ilus. esimesel sekundil justkui FI-lik, aga siis tajud ära kui palju neid maju seal on ja no ikka tõesti palju ja niimoodi kaugelt vaadates on niiiii ilus ja ühtlane pilt ja lihtsalt WOW.

päeva kokkuvõte on muidugi see, et oskaks natukenegi rohkem vene keelt, oleks VÄGA PALJU LIHTSAM JA ÄGEDAM. natuke saan ikka aru ja need venelased oskavad eesti keelt ka päris hästi, ma olin juba nii nende Soome venelastega, kellega mitte kuidagi eriti suhelda ei saa, nii ära harjunud, et imelik oli, et nende eestivenelastega saab. et nagu tundus, et ikkagi ei saa. järgmine üritus on Tartus ja muuhulgas õpime eesti rahvatantse. tuus, sest rahvatants mulle meeldib.

pink not the singer

bussi teema jätkuks veel, et praegu külmal ajal on tore, et bussijuhid teevad siis, kui pole palju inimesi peale tulemas ega keegi keskelt maha minemas, ainult esiukse lahti ja saab ka suures bussis öelda bussijuhile TERE. üldiselt juhid õnneks sellised pole ka, et vastu ei tereta, vähemalt ma ise pole sellist juhust kohanud. küll aga astuvad inimesed isegi selles väikses bussis ülbelt bussi ja ülbelt välja, no alati muidugi ei ole meeles midagi öelda või on kiire ja ei jõua pärast tänada, aga bussijuhi töö ei ole nagunii just kõige huvitavam ja pareminitasustatud, nii et võiks ju väikest lugupidamist üles näidata. see viisakus ei võta ju kelleltki midagi ära, juurde annab küll. peaks justkui andma tunde, et kuulud ikka inimeste hulka.

viisakuse teemal veel jäi hästi meelde väärtuste konverentsil mu tulevase lapse tulevase kooli (:DDDDDD) Rocca Al Mare kooli õpetaja jutt, kuidas nende koolis asjad käivad ja see näide, kuidas nende koolis õpilased teretavad isegi koristajaid. et nemad seda muidu tähele ei pannudki, kuni õpilased märkasid, et üks õpetaja seda ei tee. seda oli hea kuulata, sest meie koolis pole absoluutselt ligilähedanegi olukord. koristaja on põhimõtteliselt rämps, hea kui mõni õpetajagi tere ütleb. ja mitte ainult koristaja, vaid sama madalad on õpilastele ka turvamees, igasugused sööklatädid ja no ega tegelikult ka õpetajad eriti teretamist väärt ole, nagu välja tuleb. siinkohal mainiks ära meie eesti keele õpetaja, kes on muidu kooli üks ainsaid õpetajaid, kes saab õpilastega hakkama nii nagu üks õpetaja peaks saama ja kes tõesti ongi esiteks autoriteetne, aga ka kohutavalt lahe inimene ja räägib ise viisakusest üsna tihti ja jutu järgi justkui väärtustaks, AGA peaaegu MITTE KUNAGI ei ütle klassi sisenevatele õpilastele tere vastu. loogiline jah, et kui tähtis tegevus käsil, siis alati ei saa katkestada, aga no iga kord.. tõesti aasta jooksul on 1-2-3 juhust, kui ta on tõesti näoga sisenemise poole olnud ja siis lihtsalt ei saa mitte vastu teretada, aga muidu ei. nüüd enamik sisenejaid isegi enam ei ürita tere öelda, aga see nüüd ka mingi hea variant pole.

üks asi on veel, mis mulle meie koolis meeldib. sotsiaalpedagoog ja direktor. nad mõlemad tulevad vahel hommikuti turvamehe kõrvale seisma ja teretavad KÕIKI õpilasi, kes kooli tulevad. direktor on nagunii autoriteet, aga sotsiaalpedagoog siis mainib mitteteretajale ära, et teretamine on oluline, aga üldiselt ütleb ise nii otse ja selgelt tere, et saad aru küll, et tuleb vastu öelda : )

päikse poole hüüdes, lootes

käisin vaatamas kospel koori mulle meeldis rolf.

käisime Meeriliisiga Valgel Gospelil. eesti versioon küll, aga ilus ikkagi. üldiselt on need jõulu-kirikukontserdid üsna nukrad, aga see oli selline rõõmus ja hea. pühalik ja pidulik ikka muidugi ka. kahju muidugi, et otsevaates kohta ei saanud, harjumatu on see paremalt, aga vähemalt olime esinejatele üsna lähedal. ja no vähemalt oli hea otsevaade bändipoistele - Uku ja Priit ja kes see kolmas oligi. lahe oli, kui mõne loo alguses hüppas Uku püsti sealt sündi tagant, läks laulis ühe laulu ja ronis taha tagasi. kuidagi selline "a no pohhui siis", et korraks käib ja laulab, kui teised solistid olid ju kogu aeg esireas kooriga kaasa laulmas, kui ise ei soleerinud :). niiiiiiiii ilus oli kõik see kokku.

ostsin endale Rolfi plaadi ka jõulukingituseks juba ära, kuna ikkagi soodushind!









üks Meeriliisi tehtud digitaalne zuum Rolfist ikka ka:

oi blaa

läksime Meeriliisiga linna ROLFI vaatama, kes tuli kaupsi oma uut plaati esitlema, ja meiega liitus ka kolmas fänn Meinhard. vaatasime esinemist, tegime näokaid Rolfiga, muidugi oma tavapärases fännipildi stiilis, et kuskilt kaugelt mingeid uduseid, aga vähemalt oma nägu on teravalt. niivõrd-kuivõrd. iialgi ei küsi, et kas saaks koos pilti teha ja teeks normaalse, tuleb ikka ise kuskilt 20 meetrit eemalt teha kõik fännikad. lõpuks pärast pikka mõtlemist ehk siis tegelt lihtsalt viisakusest lasime teised fännid ette küsisime veel autogrammi ka. hahahahahhahaa. viimased, kes EI JULGENUD seal küsida, isegi Rolfi ees vaidlesime, kes ees läheb, hahahahah. autogrammiküsimine oli üldse irw, Meinhard seal oma pärisnime varjamisega. "ja kellele?" - "Kristjan" - "(kirjutab Krist..) i-ga või j-ga?", Meinhard suht ninakalt, kuigi ise ütles selgelt kristjan, et "no tegelt oli c ja h-ga, aga vahet pole". see on uus fännamise aste, et hakkad ülbama Rolfiga.

pärast tegime sellist fänni taset, et polegi nii hull fänn enne olnud. otsisime kaupsis kõik korrused ja kohad läbi, et Rolfi leida, käisime mitu korda Rolfi auto juures kõige alumise keldrikorruse parklas jne. hahahhhaaaaaaaaaaaa :) nagunii poleks peedistama hakanud, kui oleks kohanud teda veelkord, nii et tegelt oli ju lahe. kuigi Rolf hilines JÄLLE tund aega ja sõitis lihtsalt eskalaatorist üles ja Meinhard ütles valjult "näe, tuligi" ja Rolf heitis talle altkulmu pilgu selle peale. aga tegelt oli tuus fännipäev. Elisabeth ei suudaks nii palju kordi "mine perse" öeldagi, kui see päev väärib. ta ütleb juba kuuldes sõna ROLF "mingeeee perseeeee", selline foobia lihtsalt.