maastik hanedega

käisime klassiga kunstimuuseumis ja tavapäraselt vabalt valitud tööd maha joonistamas. valisime Meeriliisiga taas kõige lollima variandi ehk siis ühe Karl Pärsimäe töö, mis pidigi olema selline lihtne ja lapselikult tehtud ja tegelikult polnud isegi aru saada, mis seal töö peal täpselt oli. harilikujooned pildil näha, värviga katmata valged kohad paberil jne. valisime selle, sest nagunii erilist kunstiannet meil pole ja teiseks see lihtsalt oligi nii ÕIGE valik, tundsin esimest korda 12 aasta jooksul, et seda maali on lahe teha. muidu kunst üldse ei meeldi, sest nagu ütlesin, anne puudub, aga niimoodi mökerdada ja teha täpselt enda tasemel oli lahe. tööd olid meil küll suuremas formaadis kui originaal, aga kui paneks kõrvuti minu, Meeriliisi ja Pärsimäe töö, siis tõesti ei oleks nii lihtne sellel, kes konkreetset originaaltööd ei tea, saada aru, milline see õige nüüd on.

shes got to love nobody

hoolimata, et verekeskuses manitseti, et mingit trenni ega muud pingutust samal päeval teha ei tohi, läksin sellegipoolest peotantsutrenni. seal õnneks väga hullu rahmeldamist nagunii ei ole. selle "päiksepoolses toas on soe" lauluga tuleb alati see ÕIGE selle trenni tunne peale, sest see on esimeste trennide laul ja lasti ka peol mitu korda, lisaks on ta üldse üks ilusaim laul ja samba jaoks ka parim.

edasi läksime Club Tallinnasse, sest ROLF ju ikkagi, mille peale Elisabeth ütles minge perseeeee, aga no seda enam hakkas lahe. see, et Rolf pidi tutvustama oma uut plaati, läks muidugi eriti hästi - kõik lood olid vanad või üldse mitte tema lood. haahaa. aga tegelt oli lahe ja Meeriliisiga täitus meil ammune soov, et Rolf tuleks lõpuks ometi Tartusse. hea, et lõpuks ära käis. kuigi oleks napilt Rolfi taustatantsijatelt (poisid jäid bussist maha, Rolf võttis siis Tartust mingid kaks pliksi sinna tantsima. yeah, right. neid busse ei käi ju ometigi iga poole tunni tagant : )) ) saapaga vastu nägu saanud 10 korda, haha.

sitakollsitt (1 year ago)
-2
Marked as spam
Reply | Spam
rolf nahui sa pead mingi homo olema muutu normaalseks oleksid lahe vend:S

muidu lahe, aga homo ja siis ikkagi ei ole lahe.



Tartu (ja ilmselt ka teiste linnade) juures on halb veel see, et öösel ei käi mitte mingeid busse. 00 ringis läheb viimane ja järgmine siis alles 5.30 paiku. võiks ju panna käima kasvõi ühe liini, mis sõidaks nn suure ringi läbi Tartu ja saaks ehk suure ajakuluga, aga vähemalt ohutumalt koju, kui jalutades kuskilt Ülejõelt Varikusse või kusagilt mujalt Raadile. minu tutvusringkonna minuvanustel inimestel pole küll kogu aeg 100.- taksoraha kuskilt võtta, aga bussipileti 8.-, 10.- või 16.- kr kraabiks ikkagi kokku ja ei usu, et MITTE KEEGI peale minu või Meeriliisi ei kasutaks öösel ühistransporti. kui tõesti on 5 tundi ühe päeva viimase ja järgmise esimese bussi vahel, siis oleks sõitjaid kindla peale ja saaks ju ajastada oma kellegi juurest või kuskilt mujalt äramineku täpselt nii, et saaks bussiga ära minna, mitte ei venitaks minekut võimalikult kaua, sest bussi nagunii ei tule ja lihtsalt lükkaks edasi seda jalutuskäiku läbi linna.

Käed üles ja king nurka! See ei ole võimalik!

käisin verd andmas. ja muuhulgas sain oma veregrupi teada - 0+. šoksi sain veel kingituseks ja mitte mingit teistsugust tunnet polnud pärast vereandmist ega nüüd. hiljem ilmselt hakkab halvem, aga lahe oli, lahedad tädid seal jne :)

ei ole teil mingit šokki!

täna tehti pommiähvardus koolile. ja veel mingi 1 2 3 4 5 6 7 koolile ja koolitulistamise ähvardus päris tõsine. päris HAIGE oli see kõik.

kui meie koolile tehti ähvardus, et koolis on pomm, siis käis meil just inka tund ja kuigi kõik alarmid juba ammu üürgasid, istusime lihtsalt rahulikult tunnis edasi. ütlesime siis Meeriliisiga, et kool vist põleb, peaks nagu välja minema. Hiie lihtsalt muigas, et ju siis mõni õpilane lollitab, et õppust ei tohiks kindlasti täna olla. kui oli kuulda, et kõik teised juba karjuvad treppidel ja jooksevad välja, siis tänu meie kommenteerimisele tegi Hiiegi ukse lahti ja ütles et "no lähme siis. asju keegi kaasa ei võta!!!!!". kui Kristjan hakkas kampsunit võtma, sest oli just haige, siis Hiie veel manitses, et EI VÕTA MIDAGI. trepil kuulsime, et pommiähvardus ja tõime kahekesi veel rõivistust mantlid ära, aga teised läksid üldse niisama. suurtel erilist paanikat polnud, aga väiksed kõik nutsid ja päris kahju hakkas neist. me muidugi tulime ise klassist välja, aga need, kellele direktor ja õppealajuhataja teatasid, said kindlasti suurema ehmatuse osaliseks, sest kuulsin, et direktor lihtsalt tõmbas klassiukse lahti ja karjus, et miks te klassist välja ei lähe, koolis on pomm!!!!! kõik vanemad klassid on lihtsalt niiiii harjunud nende liba-häiretega, et ei tule enam selle pealegi, et äkki on tõsine asi.

mõne aja pärast saadeti kõik inimesed väljast ära kõrvalkooli sooja ja istusime seal siis puutöö klassis ja chattisime Hiie ja teise inglise keele õpetajaga. päris naljakas oli, kuidas Hiie kasutas olukorda ära ja hakkas kohe pihta et "mul ongi nüüd võimalus küsida, miks te esmaspäeval riigieksami tunnis ei olnud", kuigi ma olin talle selle juba ammu ära seletanud. teise inka õpetajaga oli lahedam, sest ta pole üldse meie õpetaja, vaid teise rühma oma ja lahe oli, kui selle puutöö klassi õpetaja jagas kõigile pataka mingeid täiesti igavaid mööbliajakirju ja erinevate mööblifirmade reklaambrošüüre. hakkasime selle inka õpetajaga mõlemad naerma, et misssasja, neid küll ei viitsi vahtida. aga meeldiv oli, et sellel ähvarduse teemal arutades ja rääkides olid mõlemad õpetajad justkui võrdsed, tavalisest koolielust erines vägagi. halvasti oli aga see, et peaaegu keegi õpilastest ähvardust tõsiselt ei võtnud ja kutsekas ka lihtsalt lollitasid ja tegid muid asju. muidugi on sellised ähvardused enamasti lihtsalt lollid naljad, aga kui sa iialgi tõsiselt ei võta, siis ei tunne ka tõeliselt ohtlikku olukorda ära. nagu meil seal inglise keele tunnis. keskmised klassid nagu 5., 6., 7., 8. rääkisid õues ja ka hiljem, et LAHE, et selline asi juhtus, et actionit sai ja vähemalt sai koolist ära. seda oli tõesti valus kuulata ja vaadata. isegi pommiähvardus on parem kui tundides istumine.

kui kool oli üle kontrollitud ja pommi ei leitud, siis ütles Hiie, et kõik kooli tagasi, et tunnid jätkuvad. ütlesin naljaga, et ei saa, me oleme šokis ja Hiie vastas selle peale, et ei ole teil mingit šokki! no kust tema teab, see on tegelt ka ikka päris suur ehmatus alguses ja kõik ei reageerigi samamoodi asjale, et šokk tähendab kohe kõnevõimetust või hüsteeriat või nutmapuhkemist. ja kui selliseid sümptomeid pole, ei ole šokki ka. võiks ikka kõigi võimalustega arvestada. tegelikult lasti õpilased siiski koju.

hoolsuseuss

tantsutreenerid on niiiiiiiii nunnud, niii kahju on ikka, et tants juba läbi saab.
:(
selle peale ei saagi öelda muud, kui tsiteerida Martinit leheveergudelt:
heaoluks ainult küttepuudest ja kartulist ei piisa!

nüristatud noored

eilne koolipäev oli lõpuks ainult 2 inimesega, algselt vist 5-ga. vot see oli võimas. tegin siis ära oma privaat-kirjandikonsultatsiooni, mida õpetaja meile kõigile tasuta korraldab, aga justkui pettusin selles. kuna polnud üldse asjaks ette valmistunud ja ei olnud absoluutselt tuju seal arutada, siis jätsin meelega tavapärase "ei tea" - stiilis mulje, et kiiremini pääseda. ja mingit kasu ei saanud, kuna lihtsalt mu kirjandite vigade ettelugemine ei anna midagi, sest näen neid ise ka ja pealegi ei tee enam samu põimlause jms vigu, mis 10-ndas. veider on aga see, et tekkis tahtmine juba uusi kirjandeid kirjutada ja eriti just lõpukirjandit.

djmartin

eile käisime siis töövarjupäeval. Kerliga. ERR-is. otsekohe läksime Võrru võtetele, aga sarja nime ma isegi ei mäleta, mille üks osadest see film siis on. igatahes tehti ühest Olavi Ruitlase loost võrukatest vabatahtlike abil lühifilm. kogu asja organisaator, kelle õiget ametinimetust ma ei teagi, Mati oli äge, tutvustas autos, mida tegema hakkame ja hiljem koha peal rääkis ka. veel oli meiega seal kaameramees, selline vana ja äge :) tema oli kõige aktiivsem seletaja meil seal, lubas isegi kaamerat tsekata ja proovida, mida me siiski ei teinud. ja siis helimees Sten. ilus poiss ja niisama äge, aga oli seal meeskonnas kuidagi tagaplaanil ehk siis sellise vaikse ülesandega, aga mitte muidugi vähemtähtsama.















vabatahtlikud olid ikka kohutavalt lahedad. kõik nad olidki vist Võru vanatehnikaklubi VÄNT liikmed. selline natuke vanem seltskond, aga hullud inimesed no!! kaks nooremat poissi oli ka, filmi peategelased. sellised õiged võrukad ja kui järele mõelda, siis ikka jubedalt sõbralikud ja toredad ja üks oli tõesti nii naljakalt häbelik, et täitsa lõpp. teised mehed seal rebisid kildu, et mine küsi tüdrukutelt telefoninumbrit jne jne sundisid seal peale, et mine küsi vähemalt nimed jne ja kui poiss midagi ka vastas selle lõõpimise peale, siis nii häbelikult ("mine küsi ise" - "ei noh, ega minul pole vaja, sul on" - "no siis ma pärast küsin sinult" :D), kuigi muidu oli suht tegija vend ja äge. aga kogu aeg suruti seda meiega tutvumise teemat peale, vahepeal juba keegi otsis meile ta kontaktid välja, kirjutas klubi eelarve lehele meile "MARTIN xxxxx 538608xx djmartin" hahhaha, aga sinna see leht jäi ka. igatahes lõpuks pandi meid ka sinna filmi kõrvalosadena sisse ehk siis mina omal soovil täiesti vait ja Kerli paar sõna ütles ka. sõitsime lihtsalt mosse tagaistmel, kihutasime poistega ringi, hahaha. "no lähme teeme paar tiiru siis :D". ühte poissi polnud autoski, vaid oli kaameramees tema asemel ja siis pärast monteeritakse nii, et sõitsime ikka mõlemaga koos. muigama paneb ikka see filmindus, kuigi kogu aeg olen teadnud, et asi nii käib. välivõtted ja see kihutamine oli üks asi, aga klubimajas sees, kui juba kõik need vanemad mehed ka sisse toodi miilitsate ja isadena, vot seal oli ikka tõeliselt äge! lihtsalt see osa filmist oli just eriti äge. täiesti suvalised vabatahtlikud, aga no selline anne!! ja niiii lahe, et nad tahavad ja viitsivad jne jne jne selliseid asju teha, lihtsalt tasuta ja heast südamest. hea, et on selliseid inimesi, nagu see Mati ka ütles, kui juba koju sõitsime. tegelikult muutus ka filmi sisu sellega natuke, et me seal auto tagaistmel olime - muutus jaoskonnas miilitsate jutt jne. isa tuli sõimas poega, et "noh said siis vähemalt tüdrukuid või (miks muidu autot varastada, eks). mina omal ajal sain jalgrattaga ka tüdrukuid!! panin tüdruku raami peale istuma ja." hahaha, aga jah, tahaks juba näha telekas kogu asja. lihtsalt meenuks kõik need näod ja no äge :) lubasime Kerliga sinna veel tagasi minna, et neil üritusele medõdesid vaja kiirabiautosse. hahahaha.

















ka perverte oli seal ikka jalaga segada, hahaha, see perverdi teema on ikka väga südamelähedane. alates kohtumisest staardisainer Leo...-ga. kaks kõige aktiivsemat ja niisama tegijamat tüüpi seal võtetel olid samas ka suurimad perverdid. eriti tobe oli just alguses, no nii palju mõttetuid vasakule nalju ei tee isegi ükski 7. klassi poiss. lihtsalt IGA SÕNA kohe mingi vasakule naljaks. küsivad töövarjupäeva kohta, et kauaks te jääte siis nendega (ERR-i meestega)? Kerli - "eee.. ainult tänaseks...", küsija kohe - "täna seks, homme seks, ülehomme.." :D lihtsalt no IGA ASJAGA :D aga pärast osutusid isegi kohati väga asjalikeks inimeseks ja suurimal perverdil, kes kohe alguses rebis paar kildu ja näitas taskust durexi pakki "mul on neid ka" on endal tegelikult rase naine kodus :). hahahaha. nojah. küsisid meilt üldse igasugu asju ka kooli kohta ja mis see töövarjupäev on ja kas me koolis ei peaks olema ja kas kui teistel on homme, siis me ka ei lähe kooli jne jne. ja siis üks ütles, et peaks ikka kiituse kirjutama teie klassijuhatajale, ei, andke nr, ma helistan talle. ma ei poolda tegelt absoluutselt sellist õpetajale helistamisega lollitamist, aga seekord oli see nagu tõendi aseainena ka, et miks me siiski sel päeval puudusime ja see on ju oluline. ja mõtlesime, et no mis seal ikka, anname siis. too mees selline hull lolli jutu ajaja ka, võib-olla oli isegi natuke purjus ka, mõni seal oli kergelt, aga võib-olla ka mitte. vastu võttis hoopis klassijuhataja mees. see helistaja ütls et oih vale number vist, aga tuli välja, et ikka pole, ja mees ütles, et Hiie on koolis praegu, et kas saab midagi edasi öelda. see helistaja hakkas siis arutama üldse selle üle, miks Hiie mees võttis oma naise telefoni ära :D.. terve jutt oli täiega loll. see telefoni võtmise asi ei olnud tegelikult üldse vihaselt, aga lihtsalt hakkas seal pärima. ja siis seletas, et mina ja Kerli oleme praegu FILMIvõtetel. et me seal väga vajalikud ja meil ikka annet ja potentsiaali on jne. päris jura ajas ka ja ütles, et võtted kestavad homme ka veel, et me homme ka ei tule kooli. vb rääkis isegi sedasama öövõtete lolli juttu mis meilegi, ma ei mäleta, aga loodan et mitte ja arvatavasti tõesti mitte. veits sellist kahemõttelist teksti pani küll mõnda kohta vahele. ja ütles veel et tema käest saab infi sellelt nrilt, et sinna võib helistada. ma ei tea, mis saab, kui klassijuhataja tegelt ka tagasi helistas. see klassijussi mees kuulas kõik ilusti ära ja lubas edasi öelda, kirjutas meie nimedki üles. nagu juba ütlesin, siis Hiie küsis nagunii kohe, et kas kindel, et Signe ja Kerli, et äkki oli Meeri :)))) selle üle, et Kerli ka niisuguste kahtlaste asjadega seotud on, üllatus kindlasti. loodan, et mingeid probleeme meil sellest ei tule, tegelikult oli ka tagantjärele päris humoorikas kõne, kuigi tõesti ületab KÕIK varasemad nn margi täis tegemised klassijuhataja ees.

could you lower those signs, please?

juhused ikka annavad silmad ette igasugusele otsimisele. läksin O.-sse eesmärgiga sattuda esimese korraga mõne intelligentse USA-lase peale, kelle käest Bob Kennedy kohta natuke küsida, aga sain hoopis taas ühe vene poisiga tuttavaks. kahju ainult, et nad enamjaolt kõik Moskvast on, tahaks just kedagi kuskilt kaugemalt, aga tegelikult on üldse hea juhus, kui inkaoskajast venelasega kokku satutuda.

fififi

täna oli koolis ebatavaliselt huvitav päev. kõigepealt kooli sünnipäeva aktus. selline õige, nagu vanasti, mitte nagu kõik viimased, et kaks laulu ja hümn. ja muidugi Hannaga Hiie kõrval istusime seal ja lobisesime niisama tühjast-tähjast, haa haa, no nagu et kuidas Hanna õel kokaõpingutega läheb jne. aga no see-selleks.

ja siis eesti keel. kaks tundi järjest, aga hoopis oli hea meel. esimest korda korralikult huvitav teema - virtuaalmaailm. no selline arutlus, et lausa hull. kuigi sellist n.ö minu seisukohta eriti ei avaldatud, pigem olid kõik arvamused teise äärmusse ja üsna negatiivsed, aga ma ka seal tunnis mingiks sõnavõtjaks enam saada ei taha. juba liiga hilja selleks. ütled üks kord, pead ütlema alati. aga esimest korda oli tõesti vää gaa lahe. ja ühiskonnas samamoodi. heaoluriigi mudelid (ja seda teemat tunnen ma õnneks niigi) ja tegelikult oleks pidanud tegema konspekti, aga jutt läks hoopis sujuvalt üle puuetega inimestele, igasugu väärarengutele, väärarenguga laste juures sellele teemale, kas sel juhul on abort õige, kas praegune süsteem on selles osas õige jne jne. et kui on aju, aga pole keha, mis siis on, kui puudub aju, puudub keha, kas siis on sellist inimest mõistlik alles jätta jne. taas palju veidraid seisukohti, aga jällegi kommenteerisin pigem Hannale. selles mõttes, et no.. kuidas sa ütled, et kui sünnib aju- ja kehalise puudega laps, kes ei too ühiskonnale mingit kasu, miks teda alles jätta. et kui ei too sellistki kasu, nagu toob nt downi-sündroomiga või muu väiksema puudega inimene, kelle saab rakendada näiteks harju valmistama. kass või hamster ei too ka sulle mingit majanduslikku kasu, aga ikka sa ju võtad ta. sama asi ka inimestega, et kui pere on rahul ja on ise õnnelik oma haige lapse eest hoolitsedes, siis on see vägagi normaalne, et riik seda toetab. mitte et raha pärast loobud lapsest. lased lapse ära tappa. puuete mõnitamine mulle ei meeldi ja empaatiavõimetus ka mitte. aga klassis tuntakse meil kaasa ja mõistetakse mingi maani, aga ekstreemolukordi ehk siis hulle äärmusi lihtsalt ei üritatagi mõista, olen juba ammu tähele pannud. aga võiks.

sina ju tead seda.. vana tallinna asja.

kõige haigem on Lõunakeskuse juures see, et lihtsalt kuskil poes ei müüda helkurit! Maksimarketis, Rimis jne, ammugi siis mujal poodides. otsisin KÕIK kohad läbi! lõpuks nägin helkureid Eesti Posti putkas, aga kuna need olid Eesti Posti kirjaga ja ma ise seda helkurit hoopis kingituseks vajasin, siis see hästi ei kõlvanud. ja endiselt müüakse helkurit ka R-Kioskis, aga seal sama asi selle kirjaga. lõpuks läksin Selverist läbi ja vot Selver, see on ikka hea pood - müüsid nii neid igasugu erineva kujuga kalleid helkureid kui ka seda õiget ümmargust tugevast materjalist helkurit, mida mul vaja oligi. au neile kõigile kolmele poele ja Rimisse ma küll enda jalga enam ei tõsta

nippernaadi

peotantsus on ikka irw kui oleme nüüd esiteks väiksema rühmaga ja teiseks ainus naistepaar. enne oli norm kui oli teine selline paar ka, kuigi nemad ei lollitanud nii ega kobanud kah nii julmalt. a täna oli eriti naljakas kui rühmadena harjutati, et mehed Martiniga ühes saali otsas ja naised Kaisaga teises. no ja ma siis olin seal meeste hulgas ja mu kõrval mees ka muigas ja Kaisa ka, kui sinna läksin :D aga pole ju valikut ja tegelt polegi vahet, lihtsalt kuidagi naljakas. ja tunni lõpus juhtus ime ja maailma kõige raskema tantsusammu ja kõige hullema arusaamatuma tantsu, mida terve tund kobasime ja midagi ei osanud, saime tunni lõpus 2 viimase loo ajal täiesti selgeks! tuus.

täistallaga, mitte ei kasta jalga

lasime koolist pärast kolmandat tundi jalga, kuigi pool eelmist nädalat juba niigi puudusin. eriti haige oli veel see, et käisime nende kooli uute õue-valvekaamerate monitori vaatamas ja kommenteerisime seal, et kui poppi paneme, siis klassijuhataja kohe näeb siit ja et alati vaatame kui Hiie tuleb siia ruumi ja siis jookseme kähku välisuksest välja, a nüüd ta hoopis näeb siit ruumist ära. jne jne jne ja siis vaatasime, et ups, Hiie on sealsamas kõrvalruumis paljundamas. VÄGA mark, ma ütleks. aasta margim asi. jääb vaid loota, et ta ei kuulnud.

quando quando quandoooo

käisime Meeriliisiga uues Lõunakeskuse versioonis shoppamas, et leida õhtuks midagi selga, kuigi eile juba käisin tsekkasin Lõunaka üle. aga oli vaja veel. ja täitsa saime omale pidulikud riided, mis oli lahe, sest ma tavaliselt küll vajadusel kohe ei leia, mida vaja. aga nüüd leidsin. nägin veel oma poolvenda seal ja see oli kuidagi nii nunnu seal tervituseks noogutada ja kähku jalga lasta, sest jooksu pealt korra aint nägingi ja oli kiiiiiiire.

Rewalia pidu õhtul oli TUUS. hubane, pidulik, glamuurne, sai süüa-juua haaahaaa kõige olulisem, sai peaaegu terve aeg tantsida, kuigi olgem ausad - seda me ei teinud, sest kõiki tantse lihtsalt ei oska. vähemalt mitte piisavalt hästi. enne peole minekut rääkisime veel naljaga, et jaaa purjus peaga seal küsime Martinilt ... jne ja kogu aeg see jutt, kuidas Martin ise seal purjus on jne. samas ise teadsime ju, et ega ikka ei ole küll. a kui seal juba ära minemas olime, siis Martin läks mööda ja tuli seal veel chattima, ise jumala jommis nägu ja tuikus seal seistes kergelt tahapoole, et "noh, tüdrukud, minek või. juba sai isu täis tantsitud või? ei tore, et tulite, jõulupeole ka ikka tulete jah, kui me korraldame? ( - muidugi tuleme.) nojah, teiega näeme siis vist.. teisipäeval! ärge siis puuduge, üks kord te juba puudusite (!!!!!!!!!)" haaahahah see oli minu arust kõige irwim. sest tegelt on suht savi kes puudub ja kui palju puudub ja üldiselt ei pane tähelegi, ma küll väga harva panen tähele, et kes konkreetselt puudub. a meid ikka märgatakse, kui ei ole :D midagi on kohe rühma juures puudu ma ütlen noh :D. meenutas veits Hiiet koolist, et peab juba puudumistõendeid näitama, haaahahahahaha.

fetaki

hakkan vist taas jälle igapäevaselt kokkama. viimasel ajal on maksimaalne kokkamine mingi suvaline dipikaste paprikaga või nagu täna fetajuustu-basiiliku külmkaste, mis on küll imeeeehea, sest ma fetat tegelt kusagil mujal ei oskagi kasutada (Caesari salat jah, aga seda ei viitsi) ja söön enamjaolt niisama, aga selles kastmes on ta nii heaaaa, AGA ka see nn toit on selline algeline ja ei midagi uut. kui õhtul trennist koju tulen ja keegi pole veel süüa teinud, siis koristan köögi taas ära ja hakkan ise toitu valmistama.

ja siis sa. sa tuledki. ja siis sa. sa tuledki ju

käisin Indigolaste kontserdil. ja hea, et käisin, napilt poleks läinudki. ma ei tea miks, tegelikult loll idee mitte minna.

alguses lähed sisse, ostad selle plaadi. vaatad, et geniaalne kujundus ja muidu ka tore. pärast väljudes on see plaat kõige erilisem ese, mis sul on.

see on selline mitte nagu kontsert, vaid mingi spirituaalne kogemus. nagu meditatsioonilaager või filosoofiaring. et väljud teise inimesena, justnagu ennast leidnuna. üks asi on Indigolaste juures tõesti need reisijutud ja naljalood ja niisama fun või tsill olek, aga siis on veel see teine poolus, mis nagu otseselt hingele mõjub. mis nagu MUUDAB. et saad selle kogemuse ja oled motiveeritud tegema kõike, mida vaid soovid.

konkreetsete näidete peal näed, kuidas kõik ongi võimalik. kuidas kõik on nii, nagu ma soovin, et oleks, ja mida kõik alati tümitavad. meenusid taas plaanid, mis mul maailmaga olid, aga mis vahepeal ära vajusid. aga nüüd tean taas, mida tahan. ja üsna täpselt.

armsad inimesed ja Aive ootab last : ) sellised õnnelikud rasedad on nii ilusad vaadata. ja nüüd neil siis pooleaastane loominguline paus, sest Tom sõidab taas Uus-Meremaale.

kekutamine ehk tantsimine

tantsutrennis on alati kuidagi sellised riided, et kas paistab niisama silma või sobivad täiesti juhuslikult Meeriliisi omadega värvidelt kokku ja siis kõigile tundub, et tuleme ühest kohast ja valisime juba kodus samasugused riided endale selga. niigi kahtlane naispaar juba. hahaha. vahel kanname üldse selliseid asju, mida pole ikka megaammu kandnud, st välistame omast arust igasuguse kokkusobimisvõimaluse, aga IKKA on samasugused !!!!