until the day i died

kuna mu treener teeb väga palju trenni ja tal on nii tugevad kõhulihased, et kõht ulatub rinnast tunduvalt ettepoole (meessoost treener siiski ja mehe rinnast jutt, muidu oleks natuke liig), aga ta ise on pigem väiksemat kasvu ja ei tarbi kõrvale mingit lisavalku, et üleüldiselt massiivseid lihaseid kasvatada, siis ma lihtsalt mõtlen praegu, et see oleks naljakas, kui tal oleks mingid lohvakad tavariided seljas ja keegi kommenteeriks kõhtu, et sa võiksid natuke trenni teha :)).

here used to be art on it, now it's shit

olen ühes oma lemmikuimas kohas, Linnahalli katusel, kuna lõpuks ometi on mul selle suve esimene vaba päev. siit algab minu suvepuhkus. ja ega ongi mõnus päike ja tuul, täpselt nagu suvel, aga pole nii soe. vastu sügist ongi ilusaimad suveilmad.

but I just can't be with you like this anymore..

.. alejandro. gaga.

ise ka ei tea, miks jälle kuskile satun. sest lihtsalt kutsuti ja lihtsalt läksin. üks asi on muidugi show, mis OLI tõesti lahe, tõesti väga väga väga lahe, kõik see terviklikkus ja absurd. aga isiklikult mulle, so sporty, nagu ma olen, nagu ekslikult ja kohati ka õiglaselt mulle öeldakse, sest praegu läheb selles osas tõesti hästi, meeldisid üli-üli-üliväga tantsijad, minu keskendumine läkski vist sinna. kuna me nii ees olime*, siis lihtsalt imetlesin lihaseid ja liikumist ja see oli lihtsalt niiiiiiiii ilus, nii mõnus ja motiveeriv, kuigi minu põhiala pole üldse mingi tants, aga ma vist imetlen kõiki sportlasi mis iganes aladelt, ja veel enam kui on selline painduvus ja sujuvus.

* seekord polnud viga, kuna meie ümber oli vähemalt ruumi, aga üldiselt on lihtsalt nii TOBE olla kuskil n.ö prominentide tsoonis, kui peaks sinna miskipärast sattuma, kus on suur hulk lihtsalt kutsutuid ja samuti "sattunuid", kes käiks justkui nägu näitamas ja kogu kontserdi näiteks jutustavad ja teevad oma asju. muidugi ma ei lase ennast sellisest asjast ülemäära häirida, aga eelistan olla seal, kus on minuga samal eesmärgil kontserdile tulnud.

well planned is half done

peaksin pakkima, sest on tõesti väga kiire, aga tundub nii vajalik võtta aega, et lihtsalt olla ja natuke järele mõelda pärast selliseid šokke ja nüüd näitavad kõik märgid, et hoopis mina olen kõige rohkem ohustatud sellest psühhopaadist, kuigi olen temaga üldse kõige vähem seotud.

ja mul on tunne, nagu ma koliks aastaringselt. jälle tassin oma asju ja ükskõik, kas lähen bussi, rongi või autoga, alati läheks nagu reisile, nii palju elamist on kaasas. ja tunne on, nagu olekski kogu aeg nii olnud, sest vist ongi, pole kuskile nii kauaks jäänud, et kõik paigal oleks. eks kolimisel saabki aru, kui asju on ikka liiga palju.

liiga creepy

töökaaslane osutus hullumeelseks psühhoks, aferistiks, petiseks, isegi ohtlikuks. polnud ennegi teda usaldanud, aga senimaani võtsin tema jutte lihtsalt liialdustena, millele mitte tähelepanu pöörata, aga tuleb välja, et mitte midagi polegi tõsi. kõik teised kahepalgelised ja võltsid inimesed tunduvad tema kõrval praegu väga meeldivad, ja eelkõige ohutud. eks näeb, mis homme saab, on, mida karta. olen kaks päeva rahustite peal olnud, teistmoodi ei ole võimalik. miks meie peame Taaliga oma elu pärast kartma mingi psühho pärast sellises(!!) kohas, see on absurdne. ei julge üksi olla enam mitte kuskil, ei tohigi olla. haige elu, haige asi, kuhu sattuda.

todella kaunis

lihtsalt praegu mõtlen, kuidas mul vedas, et täiesti juhuslikult langes kõik parajalt kokku ja sain korraks taas Soomes käia. mitte otseselt tööl, hoopis teistel põhjustel. ja oli üks eriti intensiivne nädal, kus inimestest, kellega ma olen aastaid nii palju kokku puutunud, said nüüd minu tõelised sõbrad. näiteks Jani, kes on varem pigem hoopis naljade sisuks olnud, heas mõttes muidugi, on nüüd kindlasti mu parim sõber sealt. varem oli lihtsalt tore metalhead, aga tegelikult on nii sisukas inimene, et ma isegi kahetsen, et varem ei suhelnud.

Ljudaga kohtusin ka, mis oli maailma parim, ja samamoodi ka maailma parim (organiseeritud) juhus, sest tal on sel aastal üldse täielik keeld minna sinna kohta, aga ikka saime kohtumised korraldatud. tema vastu mu armastus aina suureneb, ta on lihtsalt nagu pereliige mulle. õnneks tunneb tema samamoodi ja ei hoia pisaraid ka tagasi, mina enamasti hoian. naljakas oli, kui hakkasin koju minema ja Janiga varahommikul rongijaamas ootasin.. ja ma tean, et ta tahtis minuga veel rääkida, aga siis see katkestati, ja tuli Ljuda suure hooga kuskilt kaugelt kohale oma tüüpilise oleku ja jutustamisega. see oli kuidagi nii temalik ja nii naljakas see suvalisse olukorda sissehüppamine. eks siis võtsin veel viimased kingitused vastu ja astusingi rongi, ja oli tõesti kahju ära minna. ma tean, et ma lähen sinna tagasi, lihtsalt kõigi nende nelja pärast, võib-olla nädalaks, võib-olla kaheks või kaheksaks, aga see kõik on väärt hoidmist.

we want more

oli üks imeline hetk ühes päris suures ja päris kiires linnas, aga mitte Eestis, sest Eestis nii kiire ei ole ega ka üldse nii palju inimesi. ja ühes väga kiires kohas esines üks tänavamuusik, tõesti võluv ja imeline, ei olnud inimestel lihtne lihtsalt mööduda. ja seal nurga peal, päikesepaistes, samas nii suures kiiruses ja elu sees jäi aeg lihtsalt seisma. ma ei usu selliseid muinasjutte mitte kunagi, aga siis see lihtsalt oli nii.

tõesti

kui hiljuti leidsin 13-tunnised tööpäevad mainimist väärt, siis nüüd teen 16-17 tundi, kuigi ehk tõesti vähemfüüsilist, ja ei kurda. inimene on ikka üllatavalt vastupidav.