Tere.., Hannes

Meeriliis just helistas (napilt poleks vastugi võtnud, sest varjatud nr), et ta Itaalias ja jõuab varsti Prantsusmaale ja neil seal palmid ja vetsupaus hetkel ja laheeee on kõik. hea :) ja vahva, et otse reisilt muljeid jagab :)
ning Austraaliat mõtlen järjest rohkem edasi juba.

Olen pedofiil! Aga sina?

homsest hakkab siis üle pika aja igavaim kaks nädalat, sest MEERILIIS sõidab kohe hommikul ära Hispaaniasse. võiks muidugi mõne halva kulunud nalja ka siia praegu kirjutada, et äkki leiab sealt mõne Enrique ja ei tulegi enam tagasi jne.

peotantsus sain eile soovitantsuks lõpuks ometi salsa ja õlg on nii haige.. AI. aga salsa on maaaaaailma kõige lemmikum tants mul. vähemalt igasugu tavaliste klassikaliste ja ladina-am tantsudega võrreldes.
ja tahaks juba kängurude juurde, tõõõõsiselt.

1 punkt kontrolltöös maha

Meeriliisiga rääkisime huvijuhiga täna kooli ajalehe asjus ja ta ütles et JAH :) ("see vastus on.."). ainult et tema ja meie nägemus asjast erinevad veel n a t u k e e e e eeeeee.

saime teada, et prootonikiirendaja lülitati välja, Ulvi (keeeeemia õpetajaaa), kes teadis, et meil kerge paanika selle pärast, tuli õpetajate koridoris vastu juhuslikult ja juba kaugelt ütles, et noh see osakeste kiirendi pandi seisma.. me mingi, et JEEEEEE, täiega ausalt niiiii hea uudis ikka.
AGA nüüd lugesin just, et ainult kaheks kuuks ja elektririkke tõttu. nii et pole siin rõõmustada veel midagi, aga no hea seegi, et praegu välja lülitasid, saab veel natuke elada.

need kes viina joovad nohh

praegu oli telekas üks KÕIGEEEEEE PAREMATEST lemmikosadest ja samas ka üks kõige lahedama publikutsilliga Tõehetkes, see EHA. lahe lahe lahe lahe, ei viitsi jälle, et mingi loll jutt tema kohta homses SL Õhtulehes vms on.. haige see hilisem mõttetute asjade üledramatiseerimine pärast saateid, a noh pole hullu sest kui ta ise ei põe, siis ei põe teised kah pikalt. tahaks juba uutele salvestustele, kõik lahe tuleb meelde seda telksist nähes.

359 AUH

nii palju perverte ikka siin Tartus ka liikvel (Tartu omadel on mingid imepärased selgeltnägijavõimed kah. "su tel nr hakkab kindlasti 5ga!", "enne olid sa blond." jne..). Meeriga põgenesime päris mitmete eest ja tõestasime, et ainult põgenemise peale loota ei saa. a kui linnast tagasi tulin, siis sattus teel ette niiii palju nõmedalt pealetükkivaid ja tüütuid inimesi ja niisama suitsuküsijaid jne. vastik linn ausalt tundub praegu.

priidulaibalugu

eile käisin Indigolaste kontserdil, kuhu poleks napilt rahapuuduse pärast läinudki, aga VEDAS ikka, et jõudsin, sest põhjust kahetseda oleks 100000000000000000-kordselt. nii südamesse pole ükski nende kontsert vist veel läinud. kuigi alati on hea ja parim.

see oli sügismoosi kontsert ja Tom ütles kohe alguses, et see on selline kurvem kontsert, kuna on siiski sügis. paljude lugude tagamaid juba teadsin, aga seekord räägiti peaaegu iga loo ette tekkelugu, et kuidas ja kust ikkagi pärit on ja kellele kirjutatud ja nii edasi. paljusid lugusid mõistan täiesti teistmoodi nüüd. palju surmateemat oli kontserdis ka sees, aga seda ei väljendatud üldse masendavana, vaid pigem pani mõtlema.

tõesti imelisi inimesi on olemas ikka. juba pikemat aega olen teadnud, et ühed parimad-ilusamad-erilisemad, keda üldse kohanud olen ja keda üldse on võimalik kohata, on just nemad. neis kõigis on kõik, mida inimestes üldse hindan. veel enamgi. selline harv ilus, mida isegi oodata ei julge.

nüüd kui Indigolastel juba 2 (üks neist duubel-) plaati väljas, mõtlesin, et äkki, kuigi pole eriti tõenäoline, võimalik ega loogiline, hakkavad nemad ka mingis osas ennast kordama, nagu paljude muusikutega läheb, aga ei - uued lood olid ikka täiesti uued ja ilusad ja head ja samas tõesti niiii seesama nende muusika, ei mingit võõrasse kohta kaldumist.

ja kontsert toimus nüüd siis juba uues Genialistide klubis, kus enne polnud käinud, aga leidsin kohe üles, ilmselt ka tänu sellele, et sinnaminejaid oli veelgi. harjumatu oli, et inimesed polnud kokku pressitud väikesse madalasse ruumi. ja taeva poole oli vabadust veel umbes 2-3 endise genklubi laekõrguse võrra. aga põrand oli see õigeee ja muutis koha kohe koduseks. nii palju värve ja maalinguid ja endise genklubi aja jooksul tekkinud olemust muidugi veel polnud, aga see tuleb sinna aja jooksul.. kindlasti. koht on valitud täpselt õige ja akustika on ka hea.

ikka veel on teistsugune olla. kojuminnes ja juba genis alates esimesest sekundist olin täiesti teisel tasandil kui muidu. kui lugeda või kuulata arvamusi ükskõik millise Indigolaste kontserdi kohta, eriti nendelt, kes esimest korda olid, siis tundub natuke ülepingutamine ja natuke nagu pugemine kõik see, et nii suur ülistamine ja nii suured emotsioonid ja nii võimsad võrdlused ja võimsad muutused tavaolekuga.. aga see kõik ongi nii. see tõesti ongi nii võimas ja enne kui ei ole käinud või pole seda ammu teinud, ei saagi sellest hästi aru. üks vähestest asjadest, mille kohta ma tõesti ütlen, et kirjeldada on tegelikult võimatu. kirjutada ju võiks, sest sõnavara on selleks piisavalt, aga ilma SELLE tundeta jääb kõik ikkagi väheseks ega annaks iialgi edasi kõige vähematki vajalikku osa sellest, mida üritaks.

väga väga kurb ja nukker oli ka ja nii kindlatel sealsetel põhjustel kui lihtsalt selle kõige nägemise ja tundmise pärast. kuidas inimesed saavad elada niiiii sellist elu pi-de-valt. kuidas nad saavad elada nii siiralt ja suurelt ja armastada nii siiralt ja suurelt ja kuidas püsida sellises maailmas sellisena. ausalt, ei mõista, kuidas saab selline olla ja sealjuures ka jääda. võib-olla isegi mõistan, aga see vajab vist tõesti erilisi inimesi enda ümber ja ikka hulle juhuseid ja lootust ja naiivsust.

Ur

"kellel on põhjuseta puudutud tunde ja pole i k k a v e e l tõendit toonud, olge siis valmis vestlusteks.. direktoriga."

mille muu pärast siis Rooma riik lagunes

esimene peodance siis. neli tantsu õppisime selgeks võistlustasemel ehk siis maailmameistrivõistlustest osavõtt on kindel. tantsuhuvilisi oli vähe, aga rohkem ikkagi, kui oletasime (3, tegelikult on ~ 10). ja poisse oli kah, sama palju nagu tüdrukuid. mingite Rauno endiste klassivendadega olime paaris, aga seda parem, sest MMis naine+naine paarina nagunii osaleda ei saa.
palavik on mul endiselt alles, sest mälu on enamik ajast täna 0,5 sekundit, ausalt.

loobi tuld

aga kunstipäev on tore päev, sest saab päev otsa õpetajatega niisama chattida suva teemadel.
ja homme on PEOTANTSURING.

that bloody computer game

lahe tunne on tegelt, kui on palavik. igal juhul kui kuulata Bell, Book & Candle'i "Rescue Me"d kuskil poes või mõnes muus rahvarohkes kohas või lihtsalt pimedas tänaval jalutades, siis sel hetkel ei saa olla küll mingit masendust ega halba tuju, no ausalt elu on sekundipealt kohe nii tsill, et täitsa lõpp. refrään on rõve cranberriesilik, aga pole midagi.

sportlased

liitusime Meeriliisiga MATKARINGIGA koolis! teised on seal väiksed põnnid, me oleme ainsad nii suured (iseenesest oli 1.-12. klass oodatud, mitte me ei pressinud ennast väikeste laste ringi), kaks jumbut on üldse esimesest klassist, ülejäänud vist umbes neljas. a ringijuht on lahe mees ja ütles, et mul on lahe juuksevärv, ihhiii. nagu üldse paljud õpetajad ütlevad. kes ei ütle just, et tulekahjusonxx.

karusnahkne boa

kes olexx võinud arvata, et TARTUS Lõunakeskuses võib näha kuulsaid inimesi, nagu Kivisaar ja Ines ja need teised.

aga 4d kino on võimaaaaaaaaassssssssssss.

eile oli telekas siis Rooside sõda. vaatasin juba, et jee, ei näitagi publikut, ongi tore mitte pildis olla vahelduseks.. ja tuleb siis lõppvoor.. täiestiiiiiiiiiiiiii kaadris Tanel Padari taga.

100 000

raadiod on ikka toredad asjad. peale hommikuprogrammide, mida on mitu korralikku samal ajal, ja vanade heade saadete on mul nii palju uusi leide igal pool, ntx Saatpalu saade täiesti hullu muusikamaitsega, mida vahelduseks jube hea kuulata ja siis veel igasugu veidrad saated Kukus ja muudes jutukanalites.. aijaaaaa :)

tulekahjusoengud

hull rutiin on juba peal ja põlved ja hüppeliigesed valutavad kogu aeg, aga kooli tantsuringis oleme esimesed, kes kirja pannakse ja mõtlesime kirjakunstis juba logod ringile välja.

perekond ka, ärge trummeldage sõrmedega

koolis oli KOHE kõik nagu varem, ei ole vaja isegi mingit harjumisaega, rutiin tuleb kohe peale. kodus läksin kell 5 magama ja 6.30 ärgates oli küll ahistav tunne, et JUBA. "Kool segab paljusid tähtsaid asjatoimetusi!", ütleb Tups (Miki Hiir).

tüdrukud ja tavalised poisid

lõpuks ometi jõudis kätte see kauaoodatud päev, kus saab lõpuks ometi kooli. no ei jõudnud enam ära oodata..

Meeriliisiga viisime lilled Hiiele juba enne klassij. tundi ära, üldse olime vist peaaegu esimesed klassist, kes kooli jõudsid. a no arusaadav ka ju, kooliootus on ka nii suur. lilli vastu võttes ka Hiie juba tundis ja kahtlustas ette, et jätame kõik viimasele minutile ja ütles kohe, et kui täna õpikuid tahtsite siis raamatukogu on kinni. ja kui Meeriliis ütles, et ei saanud sellel augustikuu päeval õpikuid-töövihikuid tooma minna, sest me ei olnud Tartus, siis Hiie kohe, et "aga Signe ju oli" hullu kahtlustamise ja süüdistamisega. lisasin, et ei olnud, me olime koos ära, siis jättis esimese koolipäeva puhul rahule ka. aga natuke jube juba kohe mingi ma ei tea niimoodi kallale tulla.

tund algas siis tavapärase kõnega, mis sisuliselt on igal aastal sama, ei viitsi sellest lähemalt rääkidagi. siis korraldati klassivanema valimine, mis toimus kuidagi ERITI tüüpiliselt, sest keegi seda tobedat kohustust ju endale ei taha. Hiie siis küsis, et kes tahab, keegi kätte ei tõstnud, siis hakkas suvalt pakkuma (kuiii tüüüüüpiline), et "äkki Pauliine? Jaanika? Raul?", kuna keegi eriti osa ei võtnud, siis pani suvalised nimed kirja ka, mida hõigati, vist Raul, Pauliine ja Kristjan. "tõstame käed, kes on Rauli poolt".. täiesti loogiliselt tõstavad peaaegu kõik käe, paljud olid veel puudu ka. "20 häält Raulile, mis seal enam siis teisi..". "REETURID!", karjus Raul pärast seda. piduliku kõnnakuga läks Hiie siis Rauli juurde ja andis talle kingituseks (siiski ju võit valimistel) 2 Vanemuise voldikut.. et ta saaks siis klassile öelda, kui seal midagi head on. haha.

aktusele me ei jõudnud, aga korraks aulas käisime ikkagi. suure kurvastuse ja masendusega läksime parem koju, sest kooli jõuab veel terve aasta nautida. HAIGE tunne on nüüd, tõsiselt jube olla, räme masendus ja kogu aeg nii, et hakka või nutma. vihkan seda kooli algust praegu nii hullult ikka, JUUUBEEEEE. ju-be ju-be ("EES-TI EES-TI.." öölaulupeolt).

ja täna on telekas esimene TÕEHETK. lemmiksaade. sellest on kahju, et enam stuuudios käia ei saa, eile oligi võib-olla viimane kord sel aastal. loodetavasti muidugi mitte ja arvatavasti ka mitte, aga võimalusega peab siiski arvestama.
ah ei saanud ju olla viimane kord, Steni pubis pole ikka veel käinud.