tuleb olla jõhker

täna oli jälle jõulupidu. aga pilt on natuke varasemast, julmast lapse äratamisest. isegi pisar võib niimoodi silma tulla, sest nii kahju on seda teha. aga ise võin vägivaldseks muutuda, kui äratatakse valel ajal, aga lapsele ütlen, et ei ole midagi, tule mängi teistega ja varsti tuleb issi järgi. aga pilt on lihtsalt armas.

NT oli siin!

eile oli meil jõulupidu, Admiralis. mitte rongijaama kasiinos Admiral, vaid aurulaevas Admiral. lihtsalt nii mõnus kogemus, nii hubaseks muutis see kogu olemise, et laeva sisemus on restoran. ja see, et ise ei ole kuskil linnas, vaid vee peal. aga muidu oli nagu elu ikka - hea söök on ikka hea ja hea seltskond ikka ja alati.

jay ambe

veidi aega tagasi ütles mulle Margot, et just see asi, mida ma paar päeva tagasi nii väga vajasin, aga otsisin ja sain aru, et ei ole, on ikkagi olemas. ja nüüd ma võiks öelda, et hetkel on küll väga hea olla ja ootan. sest see on nii ilus ja soe. ja see ei ole üldse asi.

ära lehvita, löö!

trennis step rough kick + jump kickide ajal tundub KÕIK võimalik. võib-olla sellepärast, et see on nagu filmist. nagu lapsepõlves vaatad Xenat, et WOW, mida teeb. ja ei suuda uskuda, et endal sellised füüsilised võimed võiks olla. väga võimas tunne.

tähtede all.. võib-olla homme, kõik muutub homme – kõik – mine tea…

käisime eile Palmiga Rock Cafe's Smilersi plaadiesitlusel. mul, kes ma olen pidevalt alamaganud ja hoopis hommikuinimene, oli raske küll ärkvel püsida, aga üritus ise oli ülilahe. üliarmas lavakujundus - hubased lambid, vaip.. nii mõnus oleks olnud seal puhanult olla ja korralikult nautida. nautisin nii ka, aga magama jäin ka.

aga vip-toitlustus oli küll hea. Hendrik oli head snäkid teinud, hehehe. aga uusi toidualaseid ideid tuli küll hulgaliselt, mida ise teha nüüd.

tööst

ema tuleb lapsele järgi, kallistavad ja jutustavad nagu ikka, ema kordab jälle, et niii hea ikka, kui sul on oma laps. tean ja näen seda ise ka pidevalt, aga ikka hea, kui sõnad kinnitavad, et elus on ilusaid asju ka.

ja kui on selline vestlus:

"Sincse*, sul ei ole lapsi või?.. .. .. aga võiks ju olla, onju.."
ja siis Palmi hõikab teisest toast, et
"ÄRA HAKKA ÕHUTAMA!!!!!!!!!"
siis läheb naljakaks ära see vaidlus, et miks ei või ja miks parem mitte ja miks ikka oleks hea.

* heal lapsel mitu nime. töö juures olen lisaks originaalile Sike, Site, Sine, Si, Sinne, Siken, Sikene, SinCse :).

ja see on ka lihtsalt nii maailma parim efekt, kui ma tulen peaaegu iga päev teistest hiljem tööle ja kui ei tule tuimalt, vaid ise ka justkui üllatusega, et jälle siin olen, siis tuleb nii palju tervitusi ja tervitajaid, et "SINNE!!!! tere! SINNE!!!", "oooooooo, Siken tuli.. Siken!!! ooo, Siken! kalli!!!". nendel hetkedel on see vist maailma parim töö ja maailma parim koht, kus olla.

Braaaaavo

käisime eile ja täna Pärnus, kus kõikide klubide, kohvikute, putkade jms nimi on Bravo. ja Tervise paradiis on PARIM ujumiskeskus, Kalev SPA pole selle kõrval enam midagi.

öö ei lase magada

käisime Taaliga eile Palmi kolleegide ehk tema vasaku ja parema käena Kuku klubis Kosmikute uue plaadi eelkuulamisel. üritusel ainult sõpradele. ei oska võtta Kosmikuid Kristo, Kõmmari jne-na, vaid ikka on Ernsti isa ja Ruudi isa, sellega oli vahepeal ikka päris naljakas. lasteaianaljad. plaadid on ka pühendusega tädi Signele ja tädi Taalile :).











teeme kasvatajatädidega ka pilti:

so take me there, can you take me there

täna oli jälle selline kõige kõige hullem madalseis. sellised hetked, et ei tea, mis kohe nüüd juhtuda võib. väga valus oli ja on ja ei taha küll enam üldse midagi. samas on just nüüd tekkinud paar huvitavat ideed nii-öelda tulevikuks, kuigi ei mõtle tulevikust, aga kuidagi enda keha ja elu väliselt on tekkinud head mõtted, see on väga veider nii mõtiskleda.

ei pea vastu

kõige raskem. pole kunagi olnud nii valus ja raske ja nii, et kohe KÕIK on väga väga halvasti ja tõsiselt mõistan, et mul pole praegu mitte midagi. väga piiri peal olen, kohutavalt valus on ja ei tea tõesti, mis edasi saab.

vahvliaeg

natukest pole mõtet tehagi, kui juba, siis juba!

kõige parem töö

sest kõik need väiksed printsid ja printsessid on kõige armsamad üldse.

kuula, mis tuulel öelda veel

isegi kui kõik on halvasti, võib iga päeva ikka jälle puhtalt lehelt alustada. anda uus võimalus. iga päev ehk ei jaksagi, aga mõnikord siiski. tihti jõuab kõik ikkagi samasse kohta, aga vähemalt pole vaja kahetseda, et midagi ette ei võtnud või et äkki lihtsalt oli mõte negatiivses kinni. siis võib olla kindel, vähemalt iseendas. ja päike on mõnus, kuigi varsti saab otsa.

mõned ilusad pildid ka:

ja sa oled ja sa oled ja sa oled ja sa oled

siin ja praegu

Eesti

tagasisõit oli mõnus. ja hea on kodus olla.

viimast korda

lõpuks ometi viimane päev maasikapõllul, oligi viimane aeg, enam rohkem polekski suutnud. algusest peale ei suutnud, aga nüüd ei suuda veel rohkem. põlved on nii surnud, lihtsalt enam EI TAHA, ei jaksa. füüsiliselt polegi nii hullu, võib ennast hävitada küll seal.. kui ka ei saa enam kõndida, siis pärast mõningat puhkust jälle saab, aga vaimselt on küll kõige hullem üldse. polegi midagi nii hullu vist läbi teinud ja nii sügavale langenud, käitunud nii vastupidiselt sellele, kuidas tahaks või kuidas endale loomulik on.. aga ma vist lihtsalt kardan. kardan anda endast veel midagi ära. sest sellest valusamaga enam hakkama ei saaks, praegu ka ei saa.

tööst pilte ka, et mäletada.

magical, lyrical, beautiful

tegelikult õppisin ma just siin vaikust tõsiselt nautima, kuigi see oli juba päris ammu. vaikust kartnud pole kunagi, aga muusika ja muu müra on ikka olulisem olnud. aga kui siin mingil hetkel aru sain, kui vabastav võib olla lihtsalt olla, nii et mitte alles miski väline ei muuda olemist täisväärtuslikuks, vaid lihtsalt olles koos iseendaga, ilma mitte milletagi väljastpoolt, no võib-olla ehk selle loodusega ümberringi, siis see on maailma parim lõdvestus, maailma parim rahustaja, maailma parim enese tunnetamise ja iseenda ja elu üle heameele tundmise vorm.

see muudab ka siinse elu praegu vastumeelseks, et varem olen siin puhanud, närvid korda saanud ja üldse väga õnnelik olnud, aga praeguse rõhutud olekuga ei suuda midagi ilusat (päikesetõusu, öist taevast või mida iganes väga väikest, mis ikkagi on ilus ja imestamist väärt) vaadatagi, veel vähem mõelda, veel vähem tunda. uskumatu. ei oleks iialgi ette kujutanud, et nii halvasti võib minna, ma olen loomu poolest üldse väga õnnelik inimene ja ei vaja just paljut, kõik on justkui iseenesest olemas. aga nüüd on tunne täiesti tühi.

hommikune vaade järvele: