lihtsalt praegu mõtlen, kuidas mul vedas, et täiesti juhuslikult langes kõik parajalt kokku ja sain korraks taas Soomes käia. mitte otseselt tööl, hoopis teistel põhjustel. ja oli üks eriti intensiivne nädal, kus inimestest, kellega ma olen aastaid nii palju kokku puutunud, said nüüd minu tõelised sõbrad. näiteks Jani, kes on varem pigem hoopis naljade sisuks olnud, heas mõttes muidugi, on nüüd kindlasti mu parim sõber sealt. varem oli lihtsalt tore metalhead, aga tegelikult on nii sisukas inimene, et ma isegi kahetsen, et varem ei suhelnud.
Ljudaga kohtusin ka, mis oli maailma parim, ja samamoodi ka maailma parim (organiseeritud) juhus, sest tal on sel aastal üldse täielik keeld minna sinna kohta, aga ikka saime kohtumised korraldatud. tema vastu mu armastus aina suureneb, ta on lihtsalt nagu pereliige mulle. õnneks tunneb tema samamoodi ja ei hoia pisaraid ka tagasi, mina enamasti hoian. naljakas oli, kui hakkasin koju minema ja Janiga varahommikul rongijaamas ootasin.. ja ma tean, et ta tahtis minuga veel rääkida, aga siis see katkestati, ja tuli Ljuda suure hooga kuskilt kaugelt kohale oma tüüpilise oleku ja jutustamisega. see oli kuidagi nii temalik ja nii naljakas see suvalisse olukorda sissehüppamine. eks siis võtsin veel viimased kingitused vastu ja astusingi rongi, ja oli tõesti kahju ära minna. ma tean, et ma lähen sinna tagasi, lihtsalt kõigi nende nelja pärast, võib-olla nädalaks, võib-olla kaheks või kaheksaks, aga see kõik on väärt hoidmist.
