näokaid veel

ilus

aga peenral on 100x ilusamad ja kevad tule kiiremini.

14. veebruar

ma ei poolda üldse seda karjumist, et kommerts ja mõttetu, vaid arvan, et kõik need sõbrapäevad ja muud tähtpäevad on maailma parimad päevad ja lihtsalt hea võimalus pöörata tähelepanu neile, kellele muidu absoluutselt igal hetkel ei jõua, kuigi sõbrapäevaga nii väga nii ei olegi. praegusel hetkel ei tea küll jah mida arvata enam, aga üldiselt olen ikka kindel, et mul on MAAAILMA PARIMAD sõbrad ja see on maailma parim tunne. ja päeva teise nimega, valentinipäevaga, on ka samamoodi, kuidas ma saakski mitte olla kõige õnnelikum üldse, kui mul on selline maailma parim ja armsaim ja kalleim prints.

külalised

õudusaastaaeg

eile oli mingi selline.. Taali sünnipäeva tähistamine ja niisama ka. osalesin ise ainult korraks ja enam ei oskagi tõesti midagi arvata.. varem arvasin, et asi on lihtsalt selles, et mulle ei sobigi vähegi suurem seltskond, mis ongi ka tõsi, AGA asi on konkreetsem ka. olen vist ikka ülitundlik igasuguse seltskonnanduse suhtes ja igasugu pisiasjad ja väikegi ebaõiglus hakkab kohe nii häirima, et ei jõua pikalt olla. tegime Kaidoga ekstreemjalutuskäigu vanalinnas, mis oli tõesti EXXXXXTREEEM ja vahepeal valutas küll süda niimoodi, et mõtlesin, et kas tõesti on nüüd lõpp, aga tegelt on tagantjärele mõeldes muidugi hea mõelda, et midagi nii ränka edukalt üle elatud on. ega täna ka parem pole, sama õudne külm. ja nii veel vähemalt nädal aega. aga eks tuleb siis mitu kihti riideid selga toppida ja kuidagi elab ikka üle, kevad pole enam kaugel. talv on ilus, aga miks nii külm.

Print

kuna juba nagunii Tartus olin, siis käisime Kristi, Pireti ja Triinu sünnal, kuna seda Facebookis juba nii ammu promoti. kui nagunii muidu ei suhtle, siis võib ju nii harva korraks õnne soovimas käia. enne istusime natuke Hanna juures, tegime sünnipäevakaardi, jõime natuke veini ja Meeriliisiga oli meil koorelikööri ka, aga kumbki jook eriti ei maitsenud, sest on liiga kanged ja viina maitsega ja ei viitsi enam üldse alkoholi tarbida tegelikult. aga sünna oli pointi poolest tore, Pirxi polnud 100 aastat näinud ja ilmselt sama kaua nüüd jälle ei näe, nii et oli isegi tore natuke rääkida, viimati vist suhtlesime normaalselt siis, kui natuke aega koos trennis käisime, aga see oli ka juba aastaid tagasi. aga üle 2-3 inimesega seltskonnas või kambas olek oli nagu ikka tasakaalust väljas ja kaua kannatada ei jaksanud, tulin varakult koju.

nöpsid

käisime ema ja vennaga vanatädi Leili juubelil. need on sellised traditsioonilised ja üsna ühetaolised kokkusaamised ja arvasin, et võib päris nukker olla, sest pooli kõige tähtsamaid inimesi ja kelle kaudu need sugulussidemed kõigi ja vanatädi vahel on, enam polegi. aga kuna noori oli rohkem ehk siis mina ja Rauno ja veel mu teine (pool-)vend Rainer oma naisega, keda tavaliselt varem pole olnud, siis tegelikult oli just lahe ja isegi lõbusam, kui muidu on olnud.

enamik lõbust oli muidugi onupoja (kuigi naljakas on öelda onupoeg, sest see kõlab nagu omavanune, aga tema on ilmselt kenasti üle 40 juba) tekitatud, kes oli juba eelnevad päevad kodus natuke jooki võtnud ja ka sünnal võttis kõige rohkem lisaks ja hetkekski polnud hirmu, et liiga vaikseks lauas läheb :)). kui ikka teema juba olemas oli, ketras seda nii pikalt kui sai. kuigi kui ükshaaval inimesi läbi võttis, siis see on ikka natuke tüütu ja piinlik ka. vanatädi ütles mulle, et sa oled seal Tallinnas elades lühemaks jäänud. onupoeg küsis kohe, et sa elad Tallinnas või. mis sa õpid, mis see eripedagoogika tähendab, et põhimõtteliselt laste õpetamine, jah?.. jne. edasi et kus sa elad, ühikas või? nojah, siis saad poisse külla kutsuda, seda muret siis pole.. siis on jah hea, muret pole, saad poisse külla kutsuda. küll sa näed, ema (minu ema, mitte tema ema), istub seal Tallinnas paar kuud, toob sulle väimehe majja. pidin pooleks naerma seal, kuigi väga pikalt ei saa sellist juttu rääkida, läheb tõesti piinlikuks.

istusin Raineri kõrval ja vahelduseks oli tore ka mingis rõõmsamas situatsioonis oma vanemat venda näha ja suhelda ka. nagunii nii harva näeme. aga tema puhul tunnen küll tugevalt, et oleme ikka üsna sarnased, et on aru saada küll, et vend. Rauno puhul ma imestan kogu aeg, et kuidas saab olla nii, et KÕIK on erinev, täiesti arusaamatu on peaaegu igas olukorras, et kuidas saab keegi selline olla ja kuidas nii, et mitte miski iseloomus ega isiksuses ega käitumises ega maailmavaates ei ühti, kuigi oleme koos üles kasvanud.. ja siis nüüd pidin Raineriga seoses vastupidiselt imestama, kuidas geneetika ikka nii oluline on.

aga sünnipäev oli hästi-hästi tore ja hästi palju süüa sai ka, nagu ikka sellistele sünnipäevadele kohane on. väga hea meel on, et läksin.

leg taxi

saime Mcdonaldsist mingid lahedad saksa sõbrad endale, sellised 17-18-sed suusatajad, tulid Otepäält just. neile hotelli suunda kätte juhatades kohtusime mingite Alaska suusatajatega ja lahe kamp tekkis kokku neist. lahedad inimesed, kuigi naljakas tutvumine jälle, mis algas sellest, et üks naeris Mcis, et söön jäätist ja juustuburgerit kordamööda. et rõve, aga samas võiks ka proovida. no mis seal nii erilist, ega ma neid ju kokku ei sega. ise tulin varsti koju, aga Meeriliis jäi veel linna, nii et ilmselt on ka edasi lahe.