Selle nädalavahetuse veetsin Remnikul suvise laagri meeskonnaüritusel. Seekord imestan rohkem kui eal varem selle arengu üle, et kui just see laager oli esmamuljena minu jaoks selline, et mõtlesin, et äkki ikka kohe samal päeval ära minna ning see arvamus terve esimese ja teise päeva jooksul ei paranenud, siis nüüd olen ääretult rahul, et just Lastekaitse Liidu laagriga seotud olen, seda nii mastaapsuse, organisatsiooni, meeskonna kui ka laste pärast. Kui mu eelmised suved minu poolt pigem vähese osalusega möödusid (esimesel suvel üks vabatahtlik vahetus ja teisel kaks kasvatajana), siis nüüd on eesmärk olla selle suve kõik viis vahetust. Aga kui ka seda ei teeks, vaid oleks näiteks ainult ühe, tunnen ikkagi ennast täieliku meeskonnaliikmena, kel on sõnaõigust ja häid ettepanekuid, mis ka ära kuulatakse. Ja kõigil on. Seetõttu ongi tore, kui aasta jooksul neid kohtumisi on, sest üheskoos tulevadki head mõtted, ja seekord tulid minu arvates kohe eriti head. Minu motivatsioon ja suveootus on küll eriti kõrged. Olen enam kui kindel, et see laagritöö on mu jaoks parimast parim, sobivaimast sobivam töö, tõeline puhkus ja paras vaheldus kõigele muule. Ja ma ei pea selle jaoks ohverdama oma teist parimast parimat tööd, sest lasteaed meil suvel puhkab. Kõik loksub justkui ise paika.
Tore oli käia ka sellisel aastaajal järve ääres (peal). Üks semu kutsus pärast erilise-fakti-arvamise-mängu (kus minu talisupluse-fakti teisele inimesele pakuti ja mulle hoopis et sain juuksurist täid ja olen kuskil Tšehhis piletita sõidu eest trahvi saanud: "Kersti on ju nii kohusetundlik, see on kindlasti Signe kohta!" - normaalne. ma olen ka omast arust kohusetundlik..) järve ujuma, uskudes hoolimata mu väitest, et järv ei saa lahti olla, et küll saab. Et lähme vähemalt vaatame! Kas kohe või hommikul! Jalutama läksin hommikul hoopis Margitoga, ja sinnajõudmine läbi lumevallide oli tõeline katsumus, aga kinnitus saabus - järv on jääs mis jääs.
