randa!

tegime ühe paaripäevase Vääna puhkuse, et minna eelmisel korral maha unustatud vaarikamoosile järele. paras maa taas kord, et rattaga kohale vändata, mõnus mereäärne elu ja ainus võimalus saada parimat maasikajäätist, sest mujal kui sealses kohalikus poes seda pole. midagi läks halvasti ka, ja kui meenutada, siis ega hea tunne pole, aga praegu ei jaksa sellele üleliia mõelda, head emotsioonid on ikka üle või ise olen üle.

jaan

jaanipäev möödus nii armsalt ja rahulikult maal Hellenurme ligidal, kus sai ka suitsusaunas käidud ja oi, see oli kogemus! päris 220 rattaga väntama ei hakanud, sõitsime rongiga Elvasse ja sealt edasi rattaga. ebasobiva varustuse tõttu oli see 10 km ka võimete piir. hiljem sõitsime muidugi juurde, tiirutasime niisama, käisime kohapeal Hellenurme järves ujumas ja ühel päeval ka minu vanatädi juures Korustes läbi 45-kraadise kuumuse, mis asfaldil valitses. aga mis ei tapa, teeb tugevamaks, pärast oli ikka hea tunne, et ette võetud ja käidud sai.

jaanituli oli ka. selline põhimõtteline jaanituli, et peab olema! et kui ka lõkke ääres ei grilli ja ööd seal ei veeda, siis peentest okstest tehtud lõkke põlemine tuleb ikka ära vaadata.

















seal maal oli nii imearmas hiiglaslik kutsu, et kui tavaliselt koertega suurt sidet ei teki, siis tema oli nii mõistetav. lahe oli ringi joosta. ja lahe, kuidas ta meiega igale poole kaasa tuli. kui kl 1 magama läksime ja 4 ajal Kaidolt küsisin, et miks sa ei maga, ja ta ütles, et magas juba ära (selline mees, kes alla 12h ei maga, kui vähegi võimalust on, haha!), mõtlesin et why not, mina valgeid öid ja varahommikut armastan ja järjestikust und nii tähtsaks küll ei pea, siis läksime välja jalutama ja ega koergi kaasa tulemata jäänud. mõnus udu, vaikus, päikesetõus ja ustav kaaslane koer.

ja kui vahepeal žiguliga Elvas käisime, siis ma ei suutnud naeru pidama saada, kui koer nii väga kaasa tahtis tulla. hoidsime küll uksi kinni, aga kuidagi ta pressis end sisse, ise nii suur, ja hoolimata jõupingutustest teda välja suruda, istus maha ja võttis sõiduasendi sisse, nagu oleks kindla peale kaasa tulemas. haaaaahaahaa. nii armas kutsa!

aga kogu käik oli nii mõnus ja armas, hea on ikka mööda maad ringi sõita. ja tore, kui on veel maa-vanavanemaid, kellel külas käia.

Vääna-Jõesuu

puhkuste puhkus. läksime päevaks suvilasse, jäime kolmeks. kergliiklustee on üks ideaalseim ja viib selle paarkümmend km lausa otse kohale. rand on veel kordades mõnusam, kui kunagine varasem kogemus meeles on. ja meres ujuda on nii mõnus, et ise ka ei usu. soe järveke ei anna pooltki seda värskust, mis pärast jahedas meres ujumist. loomulikku sissejalutamist veel kahjuks pole, vajab paarikordset harjumist siiski, et poleks alguses tõrget jaheduse suhtes. aga kaugel see harjumine siis ka on, suvel ju merest ei pääse.

miks ma olen tädi Signe ja tädi Taaliga loomaaias?

maailma toredaim päev Taali ja Ernstiga. Ernst kutsus meid loomaaeda juba aasta tagasi, isegi rohkem, ise oli alles 2-aastane siis. nüüd polnud pool aastat näinudki, aga korraldasime lõpuks ära, et näeks. ja enam toredamalt ei saagi!