kõige parem töö

sest kõik need väiksed printsid ja printsessid on kõige armsamad üldse.

kuula, mis tuulel öelda veel

isegi kui kõik on halvasti, võib iga päeva ikka jälle puhtalt lehelt alustada. anda uus võimalus. iga päev ehk ei jaksagi, aga mõnikord siiski. tihti jõuab kõik ikkagi samasse kohta, aga vähemalt pole vaja kahetseda, et midagi ette ei võtnud või et äkki lihtsalt oli mõte negatiivses kinni. siis võib olla kindel, vähemalt iseendas. ja päike on mõnus, kuigi varsti saab otsa.

mõned ilusad pildid ka:

ja sa oled ja sa oled ja sa oled ja sa oled

siin ja praegu

Eesti

tagasisõit oli mõnus. ja hea on kodus olla.

viimast korda

lõpuks ometi viimane päev maasikapõllul, oligi viimane aeg, enam rohkem polekski suutnud. algusest peale ei suutnud, aga nüüd ei suuda veel rohkem. põlved on nii surnud, lihtsalt enam EI TAHA, ei jaksa. füüsiliselt polegi nii hullu, võib ennast hävitada küll seal.. kui ka ei saa enam kõndida, siis pärast mõningat puhkust jälle saab, aga vaimselt on küll kõige hullem üldse. polegi midagi nii hullu vist läbi teinud ja nii sügavale langenud, käitunud nii vastupidiselt sellele, kuidas tahaks või kuidas endale loomulik on.. aga ma vist lihtsalt kardan. kardan anda endast veel midagi ära. sest sellest valusamaga enam hakkama ei saaks, praegu ka ei saa.

tööst pilte ka, et mäletada.

magical, lyrical, beautiful

tegelikult õppisin ma just siin vaikust tõsiselt nautima, kuigi see oli juba päris ammu. vaikust kartnud pole kunagi, aga muusika ja muu müra on ikka olulisem olnud. aga kui siin mingil hetkel aru sain, kui vabastav võib olla lihtsalt olla, nii et mitte alles miski väline ei muuda olemist täisväärtuslikuks, vaid lihtsalt olles koos iseendaga, ilma mitte milletagi väljastpoolt, no võib-olla ehk selle loodusega ümberringi, siis see on maailma parim lõdvestus, maailma parim rahustaja, maailma parim enese tunnetamise ja iseenda ja elu üle heameele tundmise vorm.

see muudab ka siinse elu praegu vastumeelseks, et varem olen siin puhanud, närvid korda saanud ja üldse väga õnnelik olnud, aga praeguse rõhutud olekuga ei suuda midagi ilusat (päikesetõusu, öist taevast või mida iganes väga väikest, mis ikkagi on ilus ja imestamist väärt) vaadatagi, veel vähem mõelda, veel vähem tunda. uskumatu. ei oleks iialgi ette kujutanud, et nii halvasti võib minna, ma olen loomu poolest üldse väga õnnelik inimene ja ei vaja just paljut, kõik on justkui iseenesest olemas. aga nüüd on tunne täiesti tühi.

hommikune vaade järvele: