siis kui pihladel jälle on piduaeg

külaskäik kooli oli küll eriline kogemus. rääkisime õpetajatega, kelle soovitused olid küll enamjaolt pettumus, aga iseenesest oli lahe jälle näha. lame oli kurta kooli teemal ja kuulata vastuseks seda juttu, et olge ära kolm aastat, suva kui ei meeldi, vähemalt on paber käes või äkki hakkab meeldima või lihtsalt et pole mõtet ära tulla, kui juba oleme kuskil. parim argument kõigist, kes seda teemat kommenteerinud on, on Meeriliisile joonistusõpetaja Paulilt, kelle point oli selline, et Meeriliis peaks olema seal soomeugris edasi, sest äkki leiab sealt endale eluarmastuse ja siis mõtleb, et oh, hea et ära ei tulnud. ei no tõesti, mida veel! tõesti pettusime paljudes, et nii tuimalt võtavad kõik elu ega soovita õnnelik olla, vaid lihtsalt.. olla.

miskipärast olid kõige mõjuvamad just viimased vestlused. vähemalt kunstiajaloo õpetaja Ellen on tore, saab aru, annab soovitusi, mida ootasimegi, et tuleb jah ära tulla, kui ei meeldi, ja mida siis kooli asemel teha. aga endiselt on muidugi kahju, et ta omal ajal vihjas, et me ei peaks ikkagi Photoshopi edasi õppima minema, aga see selleks :). geo õpetaja Kai oli teine inimene, kes julges julgustada tegema seda, mida tahame. ütles meile, kui kohtusime, et minge klassi juurde, ma käin korraks all.. ootasime seal siis pool tundi, läksime vahepeal üldse mujale, aga pärast kui igaks juhuks kontrollima läksime, oli ta tõesti klassis ja ootas just meid. kõige lahedam ja motiveerivam vestlus tuligi sealt, poleks uskunud, et just nii läheb. rääkis meile, kuidas ta ise on nii erinevaid asju elus proovinud ju teinud ja kui tunneb, et tahab teha midagi uut, siis teeb ka. rääkisime enda äri alustamise plaanidest jne, kõiges julgustas meid ja nii hea oli, et keegi ikkagi toetab ka, enamik laidavad lisaks mittejulgustamisele üldse ideed maha. julgus ja tahe ja motivatsioon tõusid täiega lakke, tekkis see õige tunne, et MIKS EI SAA, KUI SAAB. rõivistus tahtsime ühe telefonikõnega kohe soovitud elu elamisega algust ka teha, aga sattusime halva juhuse otsa ehk siis vastuvõtja oli välismaal. aga küll läheb edaspidi hästi, ei kahtlegi selles.

kõige suurem õige keskkonna tunne tuli muidugi sööklas peale. ja hea on välja näha nii alaealine, et kui tunni ajal sööklas olla, siis õppealajuhataja vihjab oma käekella peale koputades, et kell on tunnis :)).











ja natuke nuttu ka:

jah

see eelnev oli tõesti kohalejõudmine! lihtsalt olengi natuke ennast kaotanud. aga kui mõtlen, mida TAHAKS teha, siis tuleb küll see õige enda tunne tagasi. tekib selline energia ja teotahe ja muu, appiiii !!! kas tõesti on vaja nii valet asja teha. lähme Meeriliisiga kohe TKuG'i külla ja vaatasin just, kas mul on siin Tartus mingeid riideid, mida selga panna ja jõudis ikka ülikooli ja riietuse seoseni. see koht ei sobi mulle ilmselgelt, tuleb ka juba see tunne peale, et paneks need ülikooli-riided selga juba. ei võta dressikat, vaid võtaks selle džempri, äkki leiab veel mingi vesti ka. hahahahaa. äkki saaks ikka tekli ka kuidagi endale, HAHA. eriti kui näha kõiki tuttavaid, kes reaalselt oma stiili päevapealt ülikooli-stiiliks on muutnud. aga nüüd kui mõtlen sellele, millest Meeriliisiga viimastel päevadel oleme rääkinud, mida tegelt ka tahaks teha, siis see EI OLE SEE PRAEGUNE. see pole mingi ülikool praegu, noorus ei ole ülikooli peale raiskamiseks :)). kes ütleb, et ülikool käib ka sinna lapsepõlve pikenduse hulka nagu gümna, siis kerge eksimus sealpool. gümna ongi lapsepõlve pikendus ja loomulik jätk, aga ülikool võtab kogu normaalse noorusliku mõtlemise üldse ära. see on ikka räigelt häiriv praegu. samas ma ei vihka ülikooli, normaalne koht ja TLÜ on ka normaalne ja eriala on mul ka täpselt, mis huvitab. aga mitte praegu. aga äkki muutub veel arvamus, aga ei usu ja kas peaks siis ootama ja lootma, vist mitte.

jälle Tartus

käisin TÜ raamatukogus koolitööd tegemas ja Tartu on praegu ikka nii värviline.









ei saa aru sellest kapslist, kus ma viimasel ajal kogu aeg olen. räige masendus on ikka, lihtsalt tuim pilk peaaegu kõige suhtes. ilus ükskõik mis, aga tunne on ikka tuim. nii tobe minevikust tuttav asi ka juba, oleks veel, et midagi uut. päike ka ei aidanud, aga mingid asjad nagu kergelt toovad siiski välja sellest nagu praegu kohvihommik ja "club can't handle me", mis pealkirja Meeriliisilt eile teada sain lõpuksssss ometi, jejee. igatahes samas jälle kui teha selliseid asju nagu kuidas Meeriliisiga eile terve Tartu linna läbi käisime, et ühte ülimõttekat meigiasja osta ja jälle need Hesburgerid ja sellised asjad ja kuidas bussikas tümmi lasime ja õhtune TT parimad hetked ja jälle see arutlus Martini ja kõigi teiste üle, siis on ikka jälle tunda see oma koht maailmas.

aga tõesti. siit saab ju välja lugeda ka, milles asi on. kui on teada selle veidra kriisi põhjused, siis tegelikult oskaks sellega ju võidelda ka. blogimisest on ikka kasu ka. no tõesti, kuidas !!!!!!!!! msnis juba mitme inimesega olen sunnitud arutlema selle üle, miks mul on nii suur masendus, aga praegu lihtsalt suvalt avastasin ühe põhjuse. hahahahaa, see naeruhoo tuju tuleb praegu peale selle peale. ahahhahaha. äge!!! hahahaahahahahaa. aga aega tahaks juurdeeee, üksiolemiseks on nii vähe. ja tõesti ei viitsi seda depressiivset olekut enam jätkata, see on lisaks sellele, et ennast häirib, teiste suhtes ka nii vastik.

20 !!!!

Hanna sünna oli lahe, AGA samas seesama endiste klassikaaslaste seltskond jälle, kellega tegelikult väga ei taha ega oska koos olla. aga Hanna ise on lahe. ja lahe kodu ja lahe jänes.

ja tagasihääletamisega oli ka tore lugu, et ütlesime, et Kairi ja Taali, tulge ka meiega. eiiiiiiiii saaaa, meil on kiire, tahaks kiiresti koju. hakkasid enne meid bussiga minema, aga olime hoopis enne neid juba Tartus bussipeatuses neil vastas.