Remniku

veel üks laager, kuhu juhuslikult sattusin. õigemini ütlesin Enele, et no PALUN küsi, kas neisse laagritesse, kuhu sa lähed, pole vaja veel ühte vabatahtlikku.

esmamulje laagrisse jõudes oli, et appi... tahan ära. rääkisime Enega ka, et kui väga hull on, lähme ära, vabatahtlikke nad ei saa sundida! kõik oli väga-väga teistmoodi kui eelmises, kohe alguses oli väga ebamugav, harjumatu, kogu süsteem teine, mingil määral ka organiseerimatus, meeskond ei teinud oluliselt koostööd jne. kui aga juba ära harjusin, läks päris toredaks. just see, et oli teistmoodi. sain juhuslikult ka IDEAALSEIMA vanuse- ja soogrupi ehk keskmised poisid. täpselt mulle sobiv. kuna olin kogemusteta ja ka vabatahtlik, siis olin meie tiimis pigem see, kes kuidagi varju jäi ja ise otsuseid vastu ei võtnud, samas mingid asjad olid, mis läksid mul väga hästi ja edaspidi oleks ikka kordades julgem ja tegusam, oligi vaja algul seda õppimis- ja harjumiskogemust. aina rohkem hakkab see laagritöö meeldima.

oma grupist sain endale ka austaja. noh, eks laagrites ikka juhtub. aga täiskasvanud meessoost isikute hulgast pole tõepoolest kohanud sellist romantikut kui mu austaja. sellist, kes lisaks romantilistele žestidele nagu kibuvitsapõõsast lillede korjamine, nii et käed verised, käepaelte punumine jms, ka tuleb ja RÄÄGIB asjad lahti, kui on mingid probleemid. korra oli mingi pasteerimine, kus valetati selle kohta, kes tegi. hiljem ei olnud mul selle poisiga juhuslikult midagi rääkida ja ega see pasteerimise asi tõepoolest ka meeldinud, ta tuli kohe küsima, et Signe, miks sa ei räägi minuga? kas sa oled pahane? ja hakkas olukorda analüüsima ning lubas valida hiljem käepaelade punumise töötoa ja 10 paela punuda mulle. ning ootas mind iga päev diskole: "Signe, miks sa ei tulnud tantsima? ma istusin, ootasin.." ja nii iga päev :). ja kui mul mõni mure oli, näiteks king katki läks, suutis ta kohe lahenduse leida, näiteks otsis oma kotist kaasavõetud superliimi välja. loomulikult ma ei läinud selle austamisega üle piiri kaasa, aga kahjuks nägin ka näiteid, kuidas mõni kasvataja läks kaasa mingi füüsilise üksteise näpuga surkimisega ja eputamisega, kui laagrilapsest austaja tekkis, st enda arust vähemalt tajusin piire, mis on kohane ja mis mitte. aga lihtsalt suhelda võib ikka, ka austajaga. minu grupis hakkasid ju kõik vene poisid, kes alguses keelt ei osanud, lõpuks väga head eesti keelt rääkima :). ootan juba järgmist suve!