viimast korda

lõpuks ometi viimane päev maasikapõllul, oligi viimane aeg, enam rohkem polekski suutnud. algusest peale ei suutnud, aga nüüd ei suuda veel rohkem. põlved on nii surnud, lihtsalt enam EI TAHA, ei jaksa. füüsiliselt polegi nii hullu, võib ennast hävitada küll seal.. kui ka ei saa enam kõndida, siis pärast mõningat puhkust jälle saab, aga vaimselt on küll kõige hullem üldse. polegi midagi nii hullu vist läbi teinud ja nii sügavale langenud, käitunud nii vastupidiselt sellele, kuidas tahaks või kuidas endale loomulik on.. aga ma vist lihtsalt kardan. kardan anda endast veel midagi ära. sest sellest valusamaga enam hakkama ei saaks, praegu ka ei saa.

tööst pilte ka, et mäletada.