tegelikult õppisin ma just siin vaikust tõsiselt nautima, kuigi see oli juba päris ammu. vaikust kartnud pole kunagi, aga muusika ja muu müra on ikka olulisem olnud. aga kui siin mingil hetkel aru sain, kui vabastav võib olla lihtsalt olla, nii et mitte alles miski väline ei muuda olemist täisväärtuslikuks, vaid lihtsalt olles koos iseendaga, ilma mitte milletagi väljastpoolt, no võib-olla ehk selle loodusega ümberringi, siis see on maailma parim lõdvestus, maailma parim rahustaja, maailma parim enese tunnetamise ja iseenda ja elu üle heameele tundmise vorm.
see muudab ka siinse elu praegu vastumeelseks, et varem olen siin puhanud, närvid korda saanud ja üldse väga õnnelik olnud, aga praeguse rõhutud olekuga ei suuda midagi ilusat (päikesetõusu, öist taevast või mida iganes väga väikest, mis ikkagi on ilus ja imestamist väärt) vaadatagi, veel vähem mõelda, veel vähem tunda. uskumatu. ei oleks iialgi ette kujutanud, et nii halvasti võib minna, ma olen loomu poolest üldse väga õnnelik inimene ja ei vaja just paljut, kõik on justkui iseenesest olemas. aga nüüd on tunne täiesti tühi.
hommikune vaade järvele:
No comments:
Post a Comment