kolmapäeval, kui jooksmas käisin, tundus, et leidsin hetkeks oma õnne. aga siis meenus järgnev raske neljapäev, kus näen ilmselt viimast korda üht oma SÕPRA, kes ise on nii väike, et õpib alles rääkima, aga ütleb kodus enne magamaminekut et "tädi Sike on minu sõber". loomulikult läks nukraks ja pidin kodu poole tagasi pöörduma igaks juhuks. selle sõbraga sai ikka lõdvalt lihtsalt peaaegu tühja koha peal naerma hakata ja lihtsalt oimetuks naerda ennast kõht kõveras, kuigi muidu seda iialgi ei tee. isegi kui nali on selline (hommikusöök)..:
Kristella: tädi Taali, ma ei taha moosi!
Taali: aa.
Kristella: AH????
Taali: aa..
ja lihtsalt naeran nii, et kõik ülejäänud lihtsalt vaatavad mind vaikuses ja tõsise näoga, aga minu parim lasteaiasõber naerab koos minuga kaasa. teda hakkan küll ikka päris tõsiselt igatsema! ma tean, et ma ei sobi siin olema, sest elan paratamatut liiga valusalt läbi, aga samas ON KA PÕHJUST. kui teiste puhul võib igaveseks kahtlema jääda, kellesse uskuda, siis lapsed teavad, mis on sõprus, mis on siirus, mis on armastus.
No comments:
Post a Comment