kui rattaga sõita, on vaja ka sihtkohta, niisiis käisin Taalil eile Viimsis külas. käisime ja mängisime kolmanda sõbrannaga natuke mänguväljakul ja siis asusin juba tagasiteele. kuigi olen üldiselt suur invaliid, siis linnasisene 40 km enam ei anna tunda põlvedes. ei tea, mis maa ma peaks sõitma, et annaks tunda? näiteks lihastes. äkki 140 km? aga kust leida selline distants? aga mõnus on sõita küll, teekonna jooksul on igal pool nii palju lõhnu. kohtasin ka meessoost ratturit, kes pidas ratta kinni, et nuusutada roosipõõsast :). lõhnameel on üks meie kõige alakasutatum meel, õnneks ise kasutan seda ikka täismahus. natuke teeb nukraks ka, sest iga kütmis-, tuule-, mere-, lille-, vihma-, puidu-, bensiini jms lõhn meenub ja seostub juba millegagi lapsepõlvest. ja eks mälestused, olgu nad siis ilusad või mitte, on ikka natuke kurvad.
No comments:
Post a Comment