siis kui pihladel jälle on piduaeg

külaskäik kooli oli küll eriline kogemus. rääkisime õpetajatega, kelle soovitused olid küll enamjaolt pettumus, aga iseenesest oli lahe jälle näha. lame oli kurta kooli teemal ja kuulata vastuseks seda juttu, et olge ära kolm aastat, suva kui ei meeldi, vähemalt on paber käes või äkki hakkab meeldima või lihtsalt et pole mõtet ära tulla, kui juba oleme kuskil. parim argument kõigist, kes seda teemat kommenteerinud on, on Meeriliisile joonistusõpetaja Paulilt, kelle point oli selline, et Meeriliis peaks olema seal soomeugris edasi, sest äkki leiab sealt endale eluarmastuse ja siis mõtleb, et oh, hea et ära ei tulnud. ei no tõesti, mida veel! tõesti pettusime paljudes, et nii tuimalt võtavad kõik elu ega soovita õnnelik olla, vaid lihtsalt.. olla.

miskipärast olid kõige mõjuvamad just viimased vestlused. vähemalt kunstiajaloo õpetaja Ellen on tore, saab aru, annab soovitusi, mida ootasimegi, et tuleb jah ära tulla, kui ei meeldi, ja mida siis kooli asemel teha. aga endiselt on muidugi kahju, et ta omal ajal vihjas, et me ei peaks ikkagi Photoshopi edasi õppima minema, aga see selleks :). geo õpetaja Kai oli teine inimene, kes julges julgustada tegema seda, mida tahame. ütles meile, kui kohtusime, et minge klassi juurde, ma käin korraks all.. ootasime seal siis pool tundi, läksime vahepeal üldse mujale, aga pärast kui igaks juhuks kontrollima läksime, oli ta tõesti klassis ja ootas just meid. kõige lahedam ja motiveerivam vestlus tuligi sealt, poleks uskunud, et just nii läheb. rääkis meile, kuidas ta ise on nii erinevaid asju elus proovinud ju teinud ja kui tunneb, et tahab teha midagi uut, siis teeb ka. rääkisime enda äri alustamise plaanidest jne, kõiges julgustas meid ja nii hea oli, et keegi ikkagi toetab ka, enamik laidavad lisaks mittejulgustamisele üldse ideed maha. julgus ja tahe ja motivatsioon tõusid täiega lakke, tekkis see õige tunne, et MIKS EI SAA, KUI SAAB. rõivistus tahtsime ühe telefonikõnega kohe soovitud elu elamisega algust ka teha, aga sattusime halva juhuse otsa ehk siis vastuvõtja oli välismaal. aga küll läheb edaspidi hästi, ei kahtlegi selles.

kõige suurem õige keskkonna tunne tuli muidugi sööklas peale. ja hea on välja näha nii alaealine, et kui tunni ajal sööklas olla, siis õppealajuhataja vihjab oma käekella peale koputades, et kell on tunnis :)).











ja natuke nuttu ka: