üleeile-öine rattasõit Pirital oli tõeliselt mõnus. alates Kadriorust, kui mere äärde jõudsin, oli järjest iga koht, vaade, taevalaternaid süütav armastajapaar, merekohin või mälestus seoses mõne kohaga nii eriline, et lihtsalt sõitsin ja sõitsin ja oli nii hea. see mereäärne on üks koht, mis on küll juba mälestustega kaetud, aga kus on endiselt olla nii hea. ja mälestusi võib tulla veel ja veel, üks ei sega teist. iga kohaga nii ei ole.
ja Piritalt tulles Lauluväljaku juures öine vaade merele. ma parem ei kirjelda, seda peab lihtsalt nägema. sinna võikski jääda. kõige ilusamad suveööd ongi augustis. kõik on nii ilus. hämar ja soe ja ilus. oh, need suveööd, NEED suveööd. ei suuda ühtki mööda lasta.
ja eilne armas üllatus-eksprompt-spontaan-ja-lihtsalt-armas-rattasõit siinsamas Lääne-Tallinnas. üks armsaim üldse. öösel võib mind küll igal ajal, igal ööl, kutsuda välja sõitma või ka lihtsalt jalutama, mingit kahtlust pole, kas tulen. päeval võib ka jalutada, nii on ka hea, aga see pole päris see. praegu ei ole. tulge minuga öösel ja näete ise.
vahel kui ma öösel läbi linna sõidan, siis on tunne, et olen vist armunud. sellesse linna. kas on võimalik armuda linna? tegelikult on sel hetkel tunne, et olen armunud absoluutselt kõigesse ja kõigisse, nii hea on olla. õnnelik on hea olla.
No comments:
Post a Comment