olen siin Kreekas oma suveriietega ja esimest korda üle 15 aasta sajab siin linnas lund. jooksmas käisime sellegipoolest, kuigi mis jooksmine see minu poolest ka on, pigem jooksuks ettevalmistuste tegemine, aga see oli niiiii lahe kogemus. et mingeid soojemaid jooksuriideid pole, tuult ja lund ja lörtsi sajab näkku ja kogu maa on porine ja jäine ja kõigele sellele vaatamata joosta ja mingi rõõmus muusika käib veel klappides taustaks. oleks tahtnud juba esimesel kilomeetril tagasi pöörduda, eks üksi olles oleks pöördunud ka, aga tegime ikka tavapärase 10 km. koju jõuda oli nii hea ja ma ei suuda endiselt uskuda, et seda tegime. ja uskumatu, et eelmisel jooksul oli super-suveilm, pidime järgmisel korral koos fotokaga minema, ja nüüd siis kõik nii.. jäine.
arvan, et kõik need on mu elu kõige lahedamad jooksud üldse. ümbrus on lihtsalt nii võimas ja ilus. ja usun ka seda, et mul on kõige lahedam jooksukaaslane üldse. miks ma muidu iga jooksuga nii muuseas oma isiklikke rekordeid ületan? tasub joosta profiga ja endast 10x kiiremaga. isegi kui endal hale olla, siis tulemused on paremad! Eestis võisingi soovima ja otsima jääda, et jooksule kaaslase leiaks, aga siin tuli juhuslikult, ilma et üldse otsinud või sellele mõelnud oleks, pigem vist mõtlesin vastupidi, et oh kui mõnus oleks üksi joosta, kui radu teaks! aga nüüd vastupidi, aga toredamgi!
No comments:
Post a Comment