oma ühika ülesleidmine oli küll seiklus, aga lõpuks oleme siin. eks see siinne elu ole ka üks seiklus ja omamoodi kogemus, sest päeval ja veel enam öösiti külmume, sooja vett on ainult x-kellaaegadel päevas, wc=dušš (1 m²), uksed pole snepriga, aga lukustuvad sellegipoolest, köök on kasutuskõlbmatu, tuba imepisike ja täpselt meile levib wifi nii halvasti, et ega eriti ei levigi, lisaks kõigele on turvamees ka väga tõre. ega otseselt ei kurdagi, aga kogu see kompott on ikka päris kreisi. uuemad tulijad naeravad ka, et nii vastik siin olla, ei suudagi toas olla. ja ei usu, et pärast ühte-kahte päeva juba harjub. mina ka ei uskunud, aga juba harjusin. kui paar elementaarset asja veel tuppa juurde saaks, näiteks oma voodipesu, võiks siin päris hubane olla ja hakkab olema ka.
tundsin, et vajan lisaks muule mõningat toortoitu ja kiiresti, aga kuna on pühapäev ja kõik on kinni ja homme on 6. jaanuar, mis on püha ja jällegi on kõik kinni, siis kuskilt seda osta ei saa, heal juhul on lahti väiksed poed, kust saab šokolaadi ja õlut ja vett. aga - aga, aga!!! lahendus tuli kohe, tasus vaid soovida.. kui poeotsingutelt tagasi kõndisime, sõitis mööda jälle apelsiniauto, kes oma superruuporiga karjub, et apelsinid, mandariinid (oletame, et karjub seda, keelt muidugi ei oska) ja kellelt sain umbkeeles paar kilo värskeid puuvilju osta ja nüüd hea olla. lõhnavad imeliselt ja maitsevad imeliselt, hind on ka soodne, hakkan iga kord ostma, kui kuulen. kuigi kuulen vist iga päev. meil on Eestis muusikaga jäätiseauto, siin on apelsiniauto :). apelsinipuud on siin tänavatel ka imeilusad, aga sealt süüa pole muidugi just kõige mõistlikum ja seda me ka ei tee.
No comments:
Post a Comment