trennijutud

eile nägin trennis enda ideaalset pere-eeskuju ehk niisugust, nagu minu unistuste pere olla võiks ja noh.. loodetavasti-ilmselt ka olema hakkab. mis muul juhul ma üldse oma isiklikku pere luua tahta võiks? laupäeva-lõunasesse TRX-i tulid nii isa, ema kui ka nii umbes 13-aastane perepoeg. ja viimane mitte vastumeelselt, isegi mitte perega koos vastumeelselt, vaid nautis täiega, naersid seal isaga, kui kummalgi midagi naljakat juhtus, lasi isal end õpetada ja tänas heade tähelepanekute eest. ehk siis toimivad peresuhted hoolimata puberteedist, mis vahel kogu pereelu pea peale keerata võib. mind köitis eelkõige see trennipool. nagu ilmselt juba aastaid korrutanud olen, on üks halvim asi, mis minuga juhtuda saab, saada endale pere, mis veedab vaba aega ebaaktiivselt ja teleka ees lösutades. noh, täpselt nii, nagu mu enda peres on olnud. rääkisin küll pere saamisest, aga õnneks seda juhuslikkuse alusel ei jagata, seega eks need valikud olegi mu enda teha.