muutuvad tunded

vahel on see ikka päris imelik, kuidas enda tunne ja suhtumine ellu võib paari päevaga või sama päeva jooksul nii totaalselt muutuda. kui mõni päev tagasi olin mõnel momendil ikka päris kurb, no ikka väga kurb, et kõik on nii halvasti, ise olen saamatu, läbikukkunud, keegi ei hooli, elu on üldse mõttetu.. ja nii edasi. siis eile õhtul koju sõites mõtlesin juba, et mis see on, mida ma olen teinud, et olla väärt neid kõiki IMELISI inimesi, kes mu elus on, et olla selles kohas, kus kõik läheb täpselt õigesti, kus ma tõepoolest teen õigeid asju ja nii edasi. lihtsalt ei suuda uskuda ja tänulikkust ära tunda. ja tõepoolest kõik see hea mu elus ka päriselt on. sellegipoolest poleks ime, kui täna jälle see esimene tunne peale tuleks, et põhjust on vaid kurvastamiseks. ma olen tõepoolest väga ebastabiilne oma tunnetega. selline keskmisest tunduvalt ebastabiilsem. eks tuleb hakkama saada sellise iseendaga.