taas kord Remnikul (2015 I)

seekordne nädal Remnikul algas Laura poolt peidetud kirjade otsimisega, kuna ta juhtus päev enne minu jõudmist samuti seal olema. kõik kirjad nii lisavihjete kui lõpuks ka otsese täpsustamise nõudmise peale ka leidsin, tekitades endale kohe esimesel õhtul seltskonnast lahkudes ja majade taga puu all, põõsas, tegevusmajade all jms tuhnides ja pärast seda pudelihunnikuga kõndides kindlasti asjaliku mulje, aga kirjad olid armsad ja sellised sõbrad ongi kõige lahedamad!

esimest hommikut alustasin kohe jooksu ja kätekõverduste seeriaga rannas. kui ärgates oli veel paha olla, et uus koht ja vaja harjumisaega, siis pärast jooksu oleks raske olnud rahulikum ja rõõmsam olla. juba teisel ehk esimesel lastega hommikul tundus, et jooksmaminekust võib vaid unistada. ja duši alla minekust. ja sellest, et saab ärgata oma enne-lapsi-äratusega, sest oli hoopis äratus-laste-poolt-enne-enne-lapsi-äratust. lõpuks tuli meie grupi teine kasvataja Margito oma varahommikuselt jalutuskäigult tagasi ja ütles "mine jooksma!". ja nii me need vähesed hommikused minutid ära jagasimegi, et kes millal rannas olla saab. ja just hommikud olidki üheks oluliseks tugipunktiks kõige selle juures.

sellega vedas mul tõepoolest väga, et minu grupi teine kasvataja oli ääretult tore ja klappisime imehästi. ega muidu vist polekski hakkama saanud! kui meie rühma eelmise vabatahtlikuga juhtus aeg-ajalt, et ta läks kostüümilattu õhtuseks moeshowks lina tooma, ja kui poole tunni pärast helistasin, et kus lina on, vastas, et oih, me läksime poodi, varsti hakkame tagasi tulema, siis pärast erinevaid koosolekuid ja vestluseid saadud uus vabatahtlik oli vastavalt ka vanusele igati asjalikum, sobis paremini ja tõesti oli abi. kuigi oleks võinud vabalt veel kolm või kolmteist inimest juures olla, kõik oleks ära kulunud.

kaheksast erinevast soo- ja vanusegrupist saime endale kõige väiksemad poisid, päris mitmed neist veel koolieelikud. pärast mõttega harjumist, et ma enda soovitud paar aastat vanemaid poisse ei saagi, hakkasin ka neid pisikesi juba ootama. ja oh, mis grupp see kokku tuli! kõike tehti ja seda pidevalt, igal hetkel - midagi ei kuuldud ega aru saadud, möllati, karjuti, joosti, kakeldi, söödi üksteise toit ära, kallati igakordselt jook/toit lauale/(kasvatajale) sülle, visati kaaslase asjad prügikasti, kallati endale prügikasti sisu pähe, lõhuti ära kõik, mis majas võimalik - kardinad alla, prill-lauad katki (ning pärast parandust 15 minuti pärast uuesti), kapiuksed ja uksenupud eest, voodid katk jne. sel hetkel, kui ühes toas kolme kaklust ja mure lahendasin, oli igas teises toas järgmised kümme juhtumit juba toimunud ja mõni laps neist ka koju helistanud ning vanematele teada andnud, kes omakorda juba juhtkonnaga rääkida jõudnud. ja nii kogu aeg ja kogu aeg. puhketund, kus mujal gruppides vaikselt toas oldi, meil alles möll algas. enamasti ma ei jõudnud oma toas maha istudagi, kui juba oli keegi ukse taga: "opetaja!". ja samal ajal pidime ära tegema ka õhtuse ürituse kostüümid ja proovid ja majalipu, täitma ankeedid, kirjutama diplomid, valmistuma töötubade läbiviimiseks jne. noh, ja suutma puhata. puhketunnil. võiks ju olla näiteks üks minut puhkeaega. aga eks saab ka ilma hakkama, kui vaja.

üks näide veel. kui sööklasse läksime, jagasime lapsed kolme gruppi, igal kasvatajal oma grupp, kellega samas lauas istub. laagri lõpuks ei jäänud mõnel (enamikul) ikka meelde, millise kasvatajaga nad eelnevad 15 korda samas laua söönud on. sööklasse sisse lasime samade gruppide kaupa. kui sisse astusin, oma grupi üle vaatasin ja see enam-vähem rahulik ja korras oli, siis 5 meetri pärast uuesti taha vaadates oli juhtkonna poolt neist juba kolm (!!!!) rajalt maha võetud, sest JUBA nad olid midagi korda saatnud! vot nii võimsad kiirrongid olid meil seal. kui teistes gruppides tähendas rivistus seda, et kõik on enam-vähem varvastega murujoonel, siis meie edu oli hetkel, kus kõik on sekundiks pluss miinus üks meeter rivi lähedusse karjutud. sel hetkel, kui rivistusel kahte poissi paika panin, olid eelmised juba kuskil platsi peal laiali.

muuhulgas oli meil ka neid, kes päevas paarkümmend korda alla tegid ja kelle pesu pesema pidi, neid, kel vaid üks t-särk nädalaseks laagrivahetuseks riietusena kaasas oli, neid, kes olid nii väiksed, et nad ei saanud aru, mis see laager üldse on ja miks unejuttu ei saa jne - kõigega tuli tegeleda, mis on muidugi normaalne, aga see kõik oli tõepoolest äärmuslikult intensiivne. ja kindlasti mitte halvaga mõeldes - nautisin väga-väga-väga ja see on täpselt minu töö, lihtsalt igal hetkel pani imestama, et kuidas meile juhtus just niisugune grupitäis nii erinevaid lapsi ühekorraga.

viisin ühe tegevuse läbi teise grupiga ehk aasta-kaks vanemate poistega, kes peaks justkui olema peaaegu sama aktiivsed, ja no see oli tund aega puhkust! kõrvad puhkasid - kuulati, tehti kaasa - lapsed nagu lapsed ikka, aga võrreldes minu grupiga nii uskumatu. ja selle eest saan veel lisatasu, kuigi puhkasin. teine kasvataja mõtles selle kahe tunni jooksul, kui mind ei olnud, et läheb lihtsalt siit laagrist ära, ei pea enam vastu. eks hakkama saimegi tänu oma heale meeskonnatööle ja huumoriga võtmisele - alates teisest päevast lihtsalt naersime selle üle, mis kõik igal hetkel juhtus, see oli lihtsalt nii absurdne. kamp poisse kukkus kuskilt kõrgelt kiigelt alla ja said vigastada, sest üks lasi kiigu lahti põhjendusega, et "ma küsisin neilt, et kas tahate nalja, nad ütlesid jah!". sellised naljad. igal hetkel. lõpuks naersime lihtsalt KOGU AEG, et kuidas aina juhtub ja juhtub ja juhtub. eriti mul oli raskusi naeru pidamisega. kuna igast laagrist saab paar last ning ka üks kasvataja kaasa sügisel toimuvale Türgi reisile, siis oli meil korraks veistlus, kus Margito ütles, et "me peaks küll selle jama eest Türki saama!". ütlesin, et mind see ei huvita ja Margito lisas ka, et teda ka mitte, tal on nagunii reis varsti ees ootamas, ja siis hakkasime korraga naerma selle üle, et kõige selle järel lastegrupiga reisile - mida veel!

alguses meie grupi raskusi eriti ei usutud ning siit-sealt kõlas ka vihjeid, et oleneb ikka kasvatajast, kuidas lastega hakkama saadakse, aga kui meie POOLE (läbi nn kriisikoosoleku välja nõutud teatud tegevusteks grupi poolitamine) grupiga tegevuse läbiviijad juba poole tegevuse pealt peast kinni ja nuttu tagasi hoidsid ja rahustavaid hingamisharjutusi tegid või kui teises tubases grupitöö-tüüpi tegevuses terve see tund ainult karjuti, röögiti, midagi ei kuulatud, kriidid katki murti, põrand täis joonistati, oma grupitöö ette võeti ja rusikatega katki löödi, keegi keset saali pissis ja teised sealt läbi jooksid jne jne jne, siis tasapisi hakkasid kokku puutunud inimesed ka uskuma, millest jutt on. kui teiste gruppide puhul kasvatajad manitsesid, et miks üks laps on ühtlasest kahekaupa rivist kõrval, seisis meie karjumise eesmärk selles, et enamik lapsi üldse kuskil vastava platsi/rivi läheduses oleks. üldiselt oli nii, et kuni üht last kohale karjusin, oli teine juba läinud. ka rõõmsail ja optimistlikel laagrikorraldajatel ütles närv meie grupiga kokku puutudes aeg-ajalt üles, näiteks ei jäänud  neilgi grupipildistamisel muud üle kui lihtsalt karjuda, et kui te kohe paigal ei suuda püsida, siis me seda pilti ei tee! Margitoga hakkasime selle peale vaid naerma, sest meie lastel oli sellest pildist rohkem kui kama kaks!

üks oluline rõõm oli see, mida ka ette ootasin, et laagri lõpuks hakkasid kõik meie lapsed enda maksimaalsel tasemel eesti keelt rääkima, kuigi suur osa ei rääkinud algul üldse. kes ei olnud rohkem õppinud kui kolm sõna, need kõiki neid ka kasutasid.

tõesti, hoolimata kõigist raskustest on see laager parim ja lausa hindamatu kogemus, mida mäletada, seda ainult parimas mõttes ja päris tõsiselt. selline nädal, et no eluaeg on meeles! neid pingelisi hetki tõesti oli, aga põhiline on ikka rõõm ja kogemus ja see, kui palju nalja sai. neid hetki oli palju, kus oli tunne, et ei, enam ei jaksa, tahaks karjuda, naerda, nutta (jaaaa!!!), aga lõppkokkuvõttes olen tänulik, et kõik just nii läks. nii hästi ja halvasti ja parimast parimalt. äge! igal hetkel võin öelda, et laagritöö on mu täielik lemmiktöö, absoluutselt kõige lemmikum.

esimene pilt on eriti igapäevane ehk siis meie teine kasvataja koristab midagi järjekordset, nagu näiteks poiste ümber aetud veetopsi:

viimasel õhtul tegin ka oma elu kõige romantilisema südaöise jalutuskäigu rannas, kus kuu paistis nii, et pool järve säras. tõeline idüll. täpselt, nagu filmidest näha saab. selline puhas üheinimeseromantika. tuletas meelde ka ajad, kui pidevalt öösiti üksi jalutamas ja kuskil istumas käisin, romantikuhing, nagu ma olen. sellest öisest järvemaagiast oleks võinud küll juba varem teada, näiteks esimesel päeval. või juba eelmisel aastal. igal juhul on hästi ja ootan juba järgmist vahetust. ja järgmist suve!

tore on!