veel üks Remniku (2015 II)

tavaliselt endale lastegruppi (sugu, vanus) kuigi palju valida ei saa, aga on üks grupp, keda nähtavasti siiski saab, sest see ei ole tavaliselt kellegi eelistus. mina need kõige väiksemad poisid taas kord valisin, sest, nagu ütlesin, närvi mul veel jagub, häält ja armastust ka.

eelmise vahetusega võrreldes oli seekordne grupp inglid - armsad ja rahulikud. meie vabatahtlik hoidis juba alguses peast kinni, et kuidas nad sellest ja tollest aru ei saa ja nii ja naa teevad, kuigi ei peaks, ja seda, mida peaks, ei tee ammugi, aga minu jaoks tundusid nad nii rahulikud, et ma isegi ei pannud alguses tähele, kui nad majas jooksid või huilgasid või muid lolluseid tegid, sest võrreldes eelmise vahetuse poistega oli see kõik nii rahulik.

esimestel päevadel imestasin iga sammu üle, mis nad tegid ja millega grupina hakkama said - et hommikuringis oli hetki, kus kõik vaikselt olid (vs eelmise grupi edu: 20 last 30-st on vaikselt ja kuulavad), et nad suutsid kahekaupa rivis kõndida, sööklas kohe õigesse lauda istuda, esimese vile peale maja ette koguneda ja et neid üldse kokkukutsumise peale kohe ka 30 oli, mitte ei pidanud mööda territooriumit taga ajama, et kuhu pooled lastest end ära kaotanud on jne jne jne. eks mida aeg edasi, seda rohkem nad möllama ja end vabalt tundma hakkasid, aga see on juba tavaline. igal juhul oli naljakas, kui iga kord, kui minu grupi kasvatajad midagi laste käitumise üle kurtsid, sain rääkida võrdluseks mõne põneva loo eelmisest vahetusest. mida nad tihti isegi ei uskunud.

kui eelmine kord oli katsumuseks raske lastegrupp, siis seekord tavapärasest rohkem puhkust vajavad kaaskasvatajad ja sellega kaasnev grupijuhi roll. mida aeg edasi, seda rohkem jäin lastega üksi ja vastutasin aina rohkemate asjade eest. olen küll hea meelega valmis üksi tegutsema ja selles suunas kriitikat polegi, eriti kuna see oli ühekordne väljakutse, kuid päris igal hetkel see kahjuks ei toimi. kuna enamik meie lapsi olid venekeelsed, kelle hulgas ainus vähegi kaht keelt mõistev oli 6-aastane, siis paratamatult läheb vaja tõlki (=vabatahtlik), seda enam, et nii väikestel on neid omavahelisi kraaklemisi ja löömisi ja lõhkumisi ja ajaplaanist ja kohast ja rollist mitte arusaamisi igaühel päevas mitukümmend tükki, mida kasvatajaga arutada tahaks. eks see siis käiski meil nii, et laps tuleb räägib oma loo ära, mina vastan eesti keeles midagi pooljuhuslikku selle kohta, millest arvasin, et ta rääkis, ja eks väga tihti sellest lapsele ka piisas. et ta ära kuulati ning vahel ka sündmuspaik üle vaadati. aga vahel oli vaja ka tõsisemat sekkumist, mida ma siis pakkuda ei saanud.

miskipärast suunati ka kõik vanemate kõned mulle. millega ma võin olla valmis tegelema, kui see minu võimuses on, enamasti oli aga nii, et vanem võis küll öelda, et "see on tõsine probleem! palun tegelege sellega kohe!", aga kui ma seda keelt ei räägi, mida kõik asjassepuutujad räägivad, siis pole minu tegelemisest ja sekkumisest suurt kasu.

või näiteks kui tegevustes grupp neljaks jagati ja iga grupiga teoreetiliselt üks kasvataja kaasa minema oleks pidanud. ja need töötoad lisaks kõigele ka soome-/inglisekeelsed olid ning kasvataja selle siis ära tõlkima oleks pidanud. neile neljale erineva töötoaga grupile, kes üksteisest kuni mitmesaja meetri kaugusel asuvad ja kus on igaühes nii umbes seitse venekeelset ja 1-2 eestikeelset last. ehk siis - on juhtusid, kus ennast lihtsalt mitmeks rebida ei saa.

teine kasvataja ütles aeg-ajalt minu tegutsemist vaadates, et "kas ma peaks sulle mingi aukirja andma või? ma siin jalutan rahulikult.." või et "sa nii energiline, ma alles panen särki selga", seda ikka neil hetkedel, kui tegelikult ajakava järgi juba päris palju tehtud olema pidi, nii et ei möllanud ma seal omaalgatuslikult ja tubli olemise pärast, vaid muudmoodi polekski saanud. tuleb tunnistada, et mu meeskond küll tõesti märkas ja hindas mu tegutsemist ning tekitas oma kiitmisega korra ka õhtusel üldkoosolekul ebamugava tähelepanu keskpunktis olemise hetke, mis on iseenesest tore, aga nende heade sõnade asemel oleks eelistanud veidi rohkem abi, kas või lihtsalt olemas ja kõrval olemist. kuna see konkreetne kolmene meeskond on vaid ühekordne ja samas mõjutavad inimsuhted ka kõiki järgmisi vahetusi, siis üleliigseid pingeid ja tüli ma selle teemaga ei tekitanud, vaid tõesti, olin ise tubli. minu ainus kriitika ongi selles suunas, et tegelikult oli lastel nii päris paha. eriti neil muukeelsetel, keda ka suurima tahtmise korral raske aidata oli.

igal juhul võin öelda, et mu vene keel pole eal kiiremini arenenud kui selle vahetusega. ka meie armas vabatahtlik jõudis mind kiita, et Signe, su vene keel on hämmastav!

nagu ka Enel, oli minu jaoks selles vahetuses esmakordne, et jõudsin ühel hetkel pingest ja Enele kurtmise võimalusest lõpuks ka nutmiseni. neid keerulisi hetki oli lõpuks nii palju, et just sel päeval, kui olin mõelnud, et kui ammu ma ikka nutnud pole ja vist enam ei suudagi, jõudsin pisarad välja saada. ja see kordus veel mõned korrad. äraminnes leppisime lausa kokku, et õhtul räägime ja nutame.

eelmise vahetuse igapäevasest hommikusest jooksmaskäimisest ei tulnud välja päris see, mida ootasin - distantside tõstmine, kuigi 10 km korra siiski ka tegin. vahel otsustasin hoopis õhtul kauem üleval olla ja ühel neist ka südaöise ujumaskäigu teha, mis oli ekstreemselt külm, aga see-eest nii ilus olla tähtede all. langevaid tähti oli küllaga, nii et loodetavasti sain soovid ka tähe langemise hetke peale sihtida ehk siis täituma. hehe.

armas ja lohutav oli, et meie laste hulgas oli ka selliseid rõõmurulle, kellele kõik meeldis. et kui hommikuringis võis muredest ja rõõmudest rääkida ning enamjaolt kaklusi jms välja toodi, siis oli üks 6-aastane, kes rõhutas hoopis, et talle laagris meeldib. ja ka muul ajal tegi mulle põsemusi ja tõi kingitusi nagu näiteks käbi. need on nüüd need kasvatajatöö rõõmud.

ja üks armas asi veel, mida esimest korda oma lühikeses laagrikarjääris kohtasin - enda eelmise aasta grupi lapsed, kes mind ära tunnevad ning ka nime meeles on hoidnud. see on ju nii tore, kui tervitatakse, et "Signe! jälle teie!" ja eelmist aastat hea sõnaga meenutatakse.

tagasi sõites bussis tundsin täpselt sama pingelangust, mis eelmisest laagrist koju sõites autos. et tekib selline passiivne olek, pea muutub imelikuks ja mõtted hajuvad, palavik tõuseb. eelmisel korral läks see eriti hulluks, autos ma ei saanud enam aru, kas magan või olen ärkvel, päris magama vist ei jäänud. ja kogu ülejäänud päev oli imelik olla - erinevates keskkondades tajusin hoopis teisi asju kui muidu harjunud ja mõte töötas ka hoopis teistmoodi. ja esimest korda tundsin, et ei suuda muud kui lihtsalt lebada. aga kuna mul on nii head sõbrad, kes keelduvad mulle süüa tegemast, pidin end kiirelt taas kokku võtma. seekord oli see keha reaktsioon pingelangusele küll leebem, aga siiski päris tugev, mida oli huvitav jälgida. kusjuures laagrikeskkonnas ma seda pinget niiviisi ei tundnud, v.a hetked, kus tõesti üksi oli raske ja pea võimatu hakkama saada, aga see pinge oli teistsugune, osaliselt lihtsalt pahameel. üldist pinget ja raskust, mida paljud kurtsid, ma ei tundnud.

Tartusse jõudes pidin end otsekohe kokku võtma ja palaviku unustama, et tööle pedagoogilisele koosolekule jõuda. mis meie lasteaias toimub ranna kõrval muruplatsil. põnev aasta on ees ootamas! ja loomulikult ka põnev järgmine laagrisuvi, aga sinna on veel aega. tore on olla leidnud elus need täpselt enda asjad, mida teha.