perpetuum mobile

viimasel asjal on inimestel veel raskem kui sellest, kus ma töötan, aru saada, et kuidas ma elan kahes linnas korraga ja sõidangi kogu aeg niimoodi. aga seda ma teen ja nii mulle sobib.

kui tekkis korraks ühe Viljandi peo teemal vestlus, et:

[23:01:18] Laura Õ.: aa et õhtul sõidad tartust viljandisse?

[23:01:23] Signe: ei, vastupidi

[23:01:29] Signe: õhtul sõidan tallinnast viljandisse, ma praegu tallinnas

[23:01:33] Signe: reede mul tallinna-tööpäev

[23:01:41] Signe: mul laupäevahommikul nagunii tartus koolitus

[23:01:47] Signe: viljandi poole tee peal... peaaegu

[23:01:57] Laura Õ.: kuule paned tähele, tegelikult päris lahe su elu praegu

[23:02:05] Laura Õ.: nii selline vaba

[23:02:13] Laura Õ.: ei ole ühes linnas kinni

siis mõtlesin, et tõepoolest, tundena on see ammu selge olnud, teadvustamud eriti pole. et see sõitmine on tõepoolest väga vabaks teinud, palju vabanduse tüüpi piiranguid maha võtnud. aga ehk on asi ka selles, et ma lihtsalt naudin neid sõite, seda aega iseenda jaoks, jalutuskäike raudtee- ja bussijaamadesse, seda, et mu elul on distsiplineerivad ajalised raamid. et ei ole aega lihtsalt logelema jääda, vaid mingi mõnus tempo on kogu aeg olemas. hakkasin mõtlema, et selle nädala jooksul olen (olnud) Tartus, Võrtsjärve ääres, Viljandis, Tallinnas, Viljandis, Tartus ja taas Tallinnas.