mulle langes osaks õnn olla neli päeva järjest Viljandis. kui eelmisel korral siin olles natuke ka head ilma ja aastaaega kahtlustasin, et miks nii meeldib, siis seekord ei ole enam klassikaliselt ilus aastaaeg, vaid puhas värvidejärgne sügis. mis on isegi veel parem, sest iga ilma armastan ma nagunii. kui akendeta Aida ruumidest väljusin ja nägin, et sajab, siis oli ainult hea meel ilma vaheldumise üle.
pärimusmuusika koolitus (aka pärimusmuusika-SPA) oli muidugi vaimustav, aga minu lemmikuks päeva osaks sai lõunapaus, kui oli võimalik järve äärde jalutama minna. ja õhtu, kui sai mööda linna lõputuid jalutuskäike teha. kui esimesel õhtul läksin veel teiste foobiaga kaasa, et pimedas on õudne, ja jalutasin piiratud alal ja sõin pargis istudes pitsat, siis mida päev edasi, seda rohkem linna usaldasin ja viimasel õhtul tegin ühe ideaalse poolöise "ah, kohe tulen ju tagasi, ma jooksen nagunii vaid maksimaalselt 20 minutit" ehk 1.20-se 11 km jooksu, kuna järveäärne lühijooks läks sujuvalt üle mõnusaks terviserajaks.
pärimusmuusika koolitus (aka pärimusmuusika-SPA) oli muidugi vaimustav, aga minu lemmikuks päeva osaks sai lõunapaus, kui oli võimalik järve äärde jalutama minna. ja õhtu, kui sai mööda linna lõputuid jalutuskäike teha. kui esimesel õhtul läksin veel teiste foobiaga kaasa, et pimedas on õudne, ja jalutasin piiratud alal ja sõin pargis istudes pitsat, siis mida päev edasi, seda rohkem linna usaldasin ja viimasel õhtul tegin ühe ideaalse poolöise "ah, kohe tulen ju tagasi, ma jooksen nagunii vaid maksimaalselt 20 minutit" ehk 1.20-se 11 km jooksu, kuna järveäärne lühijooks läks sujuvalt üle mõnusaks terviserajaks.
No comments:
Post a Comment