näen, et olen juba oktoobri keskpaigas sissekande mustandisse kirjutanud, et ei tea, kaua selle ujumisega veel jätkan. praegu on detsembri algus ja hetkel pole veel põhjust lõpetada. tegelikult ega see veetemperatuur enam oluliselt madalamaks lähegi. naljakas on see, et ma pole ju eriline ekstreemsete tegevuste harrastaja ja jääsupluste ettevõtja, vaid Kaisa pakkus suve lõpus, et hakkab hommikuti enne tööd jões käima ja vaatab, kaua sügisel vastu peab, ning et kas soovin ka liituda. nüüd tema ise enam käia ei saa, aga minul pole ühtki põhjust lõpetada. tegelikult mul ju pole ka põhimõtet läbi häda võimalikult kaua end vette sundida ja siis vaprusest vastu rinda taguda, ja eks see vetteminek ole tõepoolest natuke või veidi rohkem ebamugav, aga see ebamugavus pole kaugeltki veel nii suur, et lõpetada, rääkimata siis imelisest enesetundest pärast ujumist. ja nii ma siis käingi..
ja kogu see ujumisele eelnev - jalutuskäik igapäevaste uute nüanssidega ilmas ja vaates, soojendusring enne ujumist, tühi ja justkui vaid mulle kuuluv rand, veepiirini jooksmine nagu Rannavalves, ühtekuuluvustunne teiste ujujate ja rannas treenivate raudmeestega, kui neid olema juhtub..
ja kogu see ujumisele järgnev.. rahulik jalutamine veest välja, sest enam ei ole ju külm. rahulik riietevahetus ja veerandtund õues lühikeste riietega. külmemal päeval teekeetmine ja muusika kuulamine.. kõik see on mõnus hommikurituaal, milleta tegelikult enam ei tahagi. kas pole mitte imeline töökoht, kus saab endale lubada sellise hommiku-spa enne tööpäeva?
kui jõgi jää peale saab, siis minu ujumised lõppevad. jää on minu jaoks hirm ja ei soovi sinna alla vajuda, seda enam, et üksi ujumas käin. võimalik, et leian ujumisele mingi muu värskendava alternatiivi. aeg-ajalt olen juba naerda saanud, kui hommikuste külmakraadidega veeäärset jääd katki astun või paljaste varvastega lumes kõnnin.. et kas tõesti nii saab ja miks saab ja kas ikka pean ja miks varem pole teinud.
ujumine õnnestus õigupoolest eriti energiliselt, kui veel Kaisaga mõlemad käisime. eri aegadel, sest üks jõudis hiljem, aga mõlemad. et ei tekkinud mõtetki, et äkki ei läheks või äkki lõpetaks. kui ükskord üsna haige olin, aga ujumist kindlasti vahele jätta ei plaaninud, kuna ise seost haige olemisega ei näe, siis oli eriti tore, kui Kaisale hommikul helistasin, et noh, kas tuled ujuma, ütles ta enda mitu päeva kestnud haiguse kommentaariks, et "jah, vaatasin, et paremaks pole läinud, äkki ujumine aitab". see on nii lahe, kui teisel on ka selline suhtumine. läksin siis ise tõepoolest haigena vette ja KOHE hakkas parem ja energia tuli sisse. sama on korduvalt juhtunud. ma ei tea, mis imeasi seal vees on, aga midagi head on see igatahes küll. isegi kui minna vette kolme-nelja-viie erineva haigustunnusega, siis välja tulles pole mõneks ajaks neist enam ühtki.
siinsel talisuplejate varjualusel lehvib roheline lipp.
ja kogu see ujumisele eelnev - jalutuskäik igapäevaste uute nüanssidega ilmas ja vaates, soojendusring enne ujumist, tühi ja justkui vaid mulle kuuluv rand, veepiirini jooksmine nagu Rannavalves, ühtekuuluvustunne teiste ujujate ja rannas treenivate raudmeestega, kui neid olema juhtub..
ja kogu see ujumisele järgnev.. rahulik jalutamine veest välja, sest enam ei ole ju külm. rahulik riietevahetus ja veerandtund õues lühikeste riietega. külmemal päeval teekeetmine ja muusika kuulamine.. kõik see on mõnus hommikurituaal, milleta tegelikult enam ei tahagi. kas pole mitte imeline töökoht, kus saab endale lubada sellise hommiku-spa enne tööpäeva?
ja ka tööhommikut alustades on iga päev uus vaade:
kui jõgi jää peale saab, siis minu ujumised lõppevad. jää on minu jaoks hirm ja ei soovi sinna alla vajuda, seda enam, et üksi ujumas käin. võimalik, et leian ujumisele mingi muu värskendava alternatiivi. aeg-ajalt olen juba naerda saanud, kui hommikuste külmakraadidega veeäärset jääd katki astun või paljaste varvastega lumes kõnnin.. et kas tõesti nii saab ja miks saab ja kas ikka pean ja miks varem pole teinud.
ujumine õnnestus õigupoolest eriti energiliselt, kui veel Kaisaga mõlemad käisime. eri aegadel, sest üks jõudis hiljem, aga mõlemad. et ei tekkinud mõtetki, et äkki ei läheks või äkki lõpetaks. kui ükskord üsna haige olin, aga ujumist kindlasti vahele jätta ei plaaninud, kuna ise seost haige olemisega ei näe, siis oli eriti tore, kui Kaisale hommikul helistasin, et noh, kas tuled ujuma, ütles ta enda mitu päeva kestnud haiguse kommentaariks, et "jah, vaatasin, et paremaks pole läinud, äkki ujumine aitab". see on nii lahe, kui teisel on ka selline suhtumine. läksin siis ise tõepoolest haigena vette ja KOHE hakkas parem ja energia tuli sisse. sama on korduvalt juhtunud. ma ei tea, mis imeasi seal vees on, aga midagi head on see igatahes küll. isegi kui minna vette kolme-nelja-viie erineva haigustunnusega, siis välja tulles pole mõneks ajaks neist enam ühtki.
siinsel talisuplejate varjualusel lehvib roheline lipp.
No comments:
Post a Comment