talimatk Kõrvemaal aka õuelasteaia õpetajate täiendkoolitus

kõik viimased 8-12-kraadise sügisilmaga kuud rääkisin, et tahan veel ööbimisega matkale minna, aga tehtud sai see esimesel krõbedal -15 kraadiga päeval (ja ööl) ehk 1. jaanuaril. algul ajas see vaid naerma, et selline päev matkaks valitud sai, Kaisa ütles isegi, et kui oleks teadnud, et nii külm on, siis oleks ära jätnud, aga tagantjärele oli see üks parim valik üldse. sest külm tähendas ka päikesepaistet, lumeolud olid täpselt parajad, et taimestik näha oli ja ei pidanud ei poris ega lumes sumpama ja oli vaid õrn lumekiht, härmatis ja muud sädelevad kristallid. üks päev hiljem ehk täna sajab näiteks juba korralikku lund.

esimese nähtud telkimisala (Venemäe) juures mõtlesime, kas õigele (Jussi) ikka enne pimedust jõuame ning otsustasime, et tõstame tempot ja küll jõuame. aga viimased kaks tundi kõndisime pimeduses. kui hämaras oli veel põhjust hoogu lisada, siis pimedas võtsime juba rahulikult ja nautisime maagilist ümbrust. pimeda peale jäämine osutus lõpuks ainult heaks asjaks, sest see Jussi nõmm härmas kanarbikuga oli imeline. ja meenutas mu Kreeta esimest ja viimast loodusmatka. mitte, et Eesti peaks meenutama kuidagi Kreekat, aga see oli põnev äratundmine. öise osa matkast otsustasime teha pealampideta ja see oli ääretult lahe ja põnev kogemus. mul esines küll üks hetk, kus hakkasin pimedas igasugu kujusid ette kujutama ja hakkas paha, aga siis ütlesin, et Kaisa, mine sina ette, ja kõik lahenes.

alates laagriplatsile jõudmisest hakkasid kostma päris õudsed hääled. eks minu variandid olid ikka, et hunt! ei, see on ikka karu möire.. aga karu on talveunes, ei saa olla karu. niisiis sai see hääl nimeks lõvimöire. karu ei saa olla, aga lõvi ei pane kuidagi kahtlema, hehe. pärast pikki arutlusi, et kas see heli saab olla inimtegevuse tagajärjel (lasud jahil, elektriga kalapüük, muud masinad jms) tekkinud hääl, mõtlesime hommikuks välja, et ju see ikka kuidagi järvejääga seotud peab olema, näiteks, et mingitel tingimustel tekib seal jääs sisemine mõranemine, mis kuidagi kajama hakkab. eks kindel pole, aga enda rahustamiseks on hea, kui midagi vähegi loogilist välja mõeldud on.

öö puhul olin vähemalt mina kindel, et magada me nagunii ei saa, sest väljas oli tõesti külm ja külmas passides läheb aeg ju teadagi kui aeglaselt. istusime veel võimalikult kaua lõkke ääres ja valmistasime kuuseoksi hankides magamiskohta ette, et mitte liiga vara külmetama minna ja paari tunni pärast, kui kesköögi käes pole, juba "magamist" lõpetada, sest und nagunii ei tule. aseme tegime telkimisplatsile laua alla, kuhu toppisime kõik matid, magamiskotid, tekid ja panime selga kõik riided, mis mõistlik selga panna on.

magama jõudsime siiski enne keskööd ja ärkasime mõlemad vaid paar korda öö jooksul ja kui algne jutt oli, et nagunii on poole öö pealt taluvusepiirini "magatud", siis saamegi pimedas kõik ära teha, veel natuke passida ja siis valges kohe teele asuda, siis tegelikkus oli kaugel sellest. ma ei maga koduski nii kaua kui matkal magasin. mäletan hästi, et ühel ärkamisel ütles Kaisa, et "enne oli kell pool kaks" ja ma rõõmustasin, et kui enne oli juba nii palju, siis nüüd peab rohkem olema, järelikult aeg ei venigi nii väga. ja oligi nii umbes pool neli, aga jäime kohe uuesti magama. ja kui Kaisa kell kaheksa ärkas ja ütles positiivselt üllatununa, et kell on kaheksa, siis ma ütlesin et "mida, ma tahtsin just veel magada" ja magasin kella 9-ni. eks Kaisa siis ärkas, pakkis asju, tegi lõkke ja süüa, nagu suurel osal meie matkast, kus tema tegutses kõigil tegutsemistvajavatel hetkedel ja ma niisama passisin. kui ma ka oma toimetustega, no näiteks järvejää raiumisega, et teed keeta, pihta hakkasin, läks selle kõigega ikka nii palju aega, et teele asusime alles 12 läbi. nii palju siis koidikul minema hakkamisest..

tagasiteel läbisime Jussi loodusrada hoopis teises olekus kui öösel. särav, sädelev, päikest täis nõmm ja metsaalused, pöialpoisid (linnud), palju teisi jalutajaid. üks ööpäev matkal on nii lahe ja eriline, iga hetk on põnev ja pakub midagi uut, saab liikuda ja erinevaid linde ja loomi kuulda ja näha, aga üks ööpäev kodus võib täiesti vabalt olla ka selline, et midagi sellest ei mäletagi. näiteks mu tänane päevgi on üsna sellelaadne olnud.

matkaraja lõpus jõin natuke ka meie poolkeedetud järveveest tehtud teed ja sain viie minuti pärast enda arust mürgituse (pea valutas). ja siis järgmise viie minuti pärast juba ei olnud seda mürgitust. ka kõigis hilisemates ja tänastes tervisehäiretes on süüdi just see keetmata järvevesi. vähemalt elus olen endiselt.

naljakas on veel see, et talvematkale tahtsin väga minna, aga endal polnud tavapäraselt selleks ühtki sobivat asjagi. laenasin nii mõned riided, matid, magamiskoti kui ka termosed jms väiksemad asjad. seepärast oli ka läbiv nali, et "oih, põlev süsi lendas napilt jopest mööda.. ah tegelt pole hullu, see on nagunii sinu oma", "ups, kotiõmblus rebenes.. õnneks pole minu kott", "ei tahaks seda matti vastu okkaid panna, äkki rikub.. ah õnneks on see laenatud".

pealkirjas ütlesin küll naljaga täiendkoolitus, aga tegelikult see seda ka oli, sest selliseid temperatuure ei ole sel aastal veel olnud, nii et see külm sai täielikult läbi katsetatud, et mis riided ja nipid on pikemaajaliseks väljas olemiseks sobilikud ja mis mitte. nii et matk oli igatpidi igati edukas.

.. ja nüüd ma ehmun kodus ringi liikudes kogu aeg, et mis mul küll kõrbema on läinud ja mõtlen kiirelt järele, et kas ma tõesti kasutasin vahepeal pliiti, aga iga kord (taas)avastan, et see on mu matkakott, kust lõkkelõhna eraldub.. ja matkariided.. ja matkasaapad.

panin ka need vähesed videoklipid, mis tehtud said, kokku. tavaliselt filmin küll rohkem, aga nii krõbedaga peab akut väga kokkuhoidlikult kasutama, niisiis siin kõik see, mis filmile juhtus. lõpus on väike kokkuvõte matkast, kus Kaisa vihjab pikalt sõnale "oos", aga mina vihjest aru ei saa. see "oos" on sõna, mida ma eales varem kuulnud ei olnud, aga ühtäkki oli nii Kaisa kui ka teiste inimeste jutt ja loodusradade infotahvlid seda sõna täis..