kõigest ei kirjuta ka, sest kõik pole kellegi asi. ja kõik pole oluline ka. ja iseenesest võiksin kirjutada ka igast päevast eraldi, aga üldine tundub parem variant, sest see pidev ajalise järjestuse jälgimine on ikka jube mõttetu ja tüütu ja tegelikult pole iga päev nii oluline ka.
Helsingisse sõitsime mu ema sõbranna Aili ja tema sugulase Liisuga, seal lisandusid Heikki ja Jaana. Liis on Aili õe tütretütar või umbes nii, Heikki ka taoliselt Aili sugulane ja Jaana Heikki girlfriend. tüütumat sõitu kui rongisõit Helsingist Iisalmi oma elust ei mäletagi, olgugi, et istusin akna ääres ja kõik need vaated jne, aga mul oli niigi masendus ja see sõit oli lihtsalt niiiiii pikk ja magada ka ei õnnestunud. Iisalmis olid Jani ja Tomi meil vastas, et Aatulasse ära viia. juba rongiaknast Janit nähes lõi Ailil huumorisoon välja ja ütles, et näe, Jani on juuksed punaseks värvinud, Signe paneme Janile mehele. et sobivad kokku. no niiiiiiiiiiii vaimukas.
Aatulasse jõudes hakkasin kohe koju tahtma. konkreetselt e-ba-meel-div oli olla ja täitsa mitu päeva. tegelikult oli juba Tallinnas sadamas koduigatsus peal, aga no elus on ikka asju, mis tuleb üle elada ja ei ole nii, et kui on võimalus, et äkki ei meeldi, siis peaks kohe loobuma. Liis ütles juba rongis, et tahab näha, kuidas ma reageerin, kui seda kohta näen, kus elama hakkame, ja juba enne olin saanud infi, et õudne ikka. samas olin ise kindel, et elamistingimused mind häirida ei saa, sest see on ometigi maja mitte mingi telk ja ainult telk on see, mida üle paari päeva ei kannata. ja kui lõpuks meie maja ja tuba nägin, siis hoopis üllatusin meeldivalt. ausalt öeldes poleks osanud paremat ja armsamat kohta ettegi kujutada ja kui selle toa veel ära koristasime ja elamiskõlblikuks sättisime, siis appiiii kui kodune see oli. väga-väga mõnus. täpselt selline kodu mulle meeldibki. koduks ta sai ka. järgmisel aastal lähen ainult siis tagasi, kui Aatulasse elama saab, eriti tahaks muidugi samasse tuppa, aga Aatulas sobib isegi karavan. kuskil 5 km kogu põllukompleksist ja Anja majast eemal elamine, nagu kõik ukrainlased ja osa eestlasi sel aastal elasid, see pole ikka see.
tükike tuba meil (mu ainsad pildid enne kui dix katki läks):
ja siis paar ilusamat ka, haha:
kui on paar ainsat oma pilti siis nende hulgas kindlasti näokas, haha:
Aatula koosneb kahest põhilisest majast. esimese möki ühes toas elasid teised eestlased - Aili sõbranna Virve, tema lapselaps Gabriel, Gapa tüdruk Maret ja sõber Keito ja Virve naaber Liis. Liis oli mu lemmik ja mitte sellepärast, et mulle ilgelt meeldib inimesi meeldivuse järjekorda panna, vaid ta oli lihtsalt ainus neist, kelle halbu külgi ma kordagi ei näinud, mis sellistes tingimustes on vägagi wowch ja lihtsalt paistis silma oma siiruse ja heasüdamlikkusega. ja täiskasvanulikkusega. kahtlen, et Eestis enam kohtume, sest ta läheb nüüd mõneks ajaks Ameerikasse elama, kuna koolid on lõpetatud ja sealhulgas ka kõrgem kool, nii et võib lubada endale selliseid asju. Liis jättis isegi kupja Juraga hüvasti, kui viimast päeva põllul oli, ma poleks ise sellise asja pealegi tulnud, kuigi ma pole ise ka just kõige ebaviisakam. Maretiga suhtlesime paar sõna rohkem kui Liisuga ja meeldivalt tolerantse tüdrukuga on tegu võrreldes üldiselt meie eestlastega seal, aga no ta on 20 ka, tulebki käituda vastavalt vanusele. kõige lahedam oli, kui hästi ta Gapat suutis taltsutadada, haha. aga kole oli see mineviku läbude ümberjutustamine, et kolm viimast aastavahetust olen mällaris olnud jne. tegelikult ei huvita mitte kellegi puhul selline info, aga no lihtsalt pole ilus kuulata armsa tütarlapse suust neid asju.
Gabrieli puhul olin paari päevaga kindel, et ma ei tea ühtki tast hullemat inimest. mats ja jobu ja jõudsin juba peaaegu vihkama hakata, vähemalt vältisin nii palju kui sain, sest ta tõesti oligi ääretult ebameeldiv. täielik matsihuumor, võin enda kohta näiteid ka tuua - sellised killud olidki kogu aeg et "miks sul juuksed roosad on, kukkusid päevadega wc-potti vä" ja umbes nii. no enamasti siiski mitte minu suunas, st mingit isiklikku solvumist siin pole ja pole põhjustki ja alati see huumor nii lame ka muidugi polnud, aga SIISKI. ja no nali naljaks, alguses tundus Gabriel üsna rumal ka. aga kord kui meil esimest korda elekter ära läks ja ta elektrikapi juures midagi kruttis ja otsekohe kõik korda tegi, siis vaatasin, et oo poisil on ajud ka. tegelikult täitsa imestasin, et tas selline varjatud asjalikkus on. tegelikult rääkis juba varem, et tahab kas lenduriks või elektrikuks või veel midagi taolist saada, a siis arvasin, et no ju teeb niisama nalja, aga tõesti ongi tark poiss ja isegi gümnaasiumi lõpetab tõenäoliselt kuldmedaliga. see ikka näitab midagi. muidu me Gabrieliga üldse läbi ei saanud ega suhelnudki, aga viimastel päevadel enne äraminekut üritas ikka hullllult minuga veel viimasel hetkel ära leppida. oli toas nõus isegi mu digikat vaatama, et mis viga, kuigi parandada ei julgenud ja põhiline oli see, et poleks saanudki, sest ei leidunud meil seal kuskil nii väikest kruvikeerajat ja millegagi asendada ka ei saanud. igatahes vaatas seal paar mintsi mu dixi ja ütles et parandada ei oska, aga võib öelda, mis viga on, ja siis seletas hästi põhjalikult ära nagu lollile (aga tegelt ma ju pole!!! ega see kui ei jaga digikast või siis üldse tehnikast ega üldse eriti paljust midagi ei tähenda veel, et loll oleks!!!!), mis süsteem seal on ja kus otseselt viga sees on. siis vaatasin, et nonoh, suudab ikka päris sõbralik ja viisakas olla. tegelikult ta ongi tore poiss, lihtsalt teatud seltskonnas on vaja kõva mees olla. Heikki seltskond, mille eest ka Virve neid kõiki hoidis. Gapa sõber Keito oli täielik vastand - tagasihoidlik, vaikne armas, täiesti selline tagaplaanile jääja. aga džentelmen. kui algselt saunas pesemas pidime käima, siis jäi vabatahtlikult järjekorra lõppu ja lasi kõigil tüdrukutel enne ära käia, ülejäänud pigem jooksevad teise jalust maha, et esimene olla mingis mõttetus dušijärjekorras. ja kui tema ja venelastega kitkumistööl käisime ja tagasi hakkasime tulema, siis meie maja Vera seletas mulle Soome keeles, et ma autos ette istuks, et ma ainus tüdruk ja minu õigus, aga ütlesin, et eiiiiiiiiiiiiiiiiiiii taha, sest no mida seal ikka esiistmel eputada eksju ja kui Military viimase tagumise kohta ära võttis (mitte meelega, seda ta küll ei teeks, lihtsalt kust ta teab mida ma seal eesti keeles seletan hahah), siis Keito muidugi oli kohe nõus oma tagumise koha loovutama ja ette minema kui tahan, isegi nii mõttetu soovi täitis. muidugi tahtsin. aga no tuleb ju tähele panna selliseid armsaid žeste. tõesti armas poiss ja eestlastest kõige armsam, aga eesti poisse ainult kolm oligi. Heikki leiutas seal mingi olematu meeldimise tema ja Liisi vahel välja ehk siis tekitas äärmiselt ebamugava olukorra neile, et suvalt hakkas Liisilt küsima kogu kambaga koos, et kas sulle Keito meeldib ja hiljem rääkis kogu aeg, et Liis on armunud ja Keitole ka suht sama juttu ja lõpuks nad vist kergelt meeldisidki üksteisele, kuigi Liisil on kodus mees olemas, nagu Heikki alati toonitas, aga mulle ütles Liis, et summer romance ja ikka võib ju juhtuda. ja omaette olles st maasikapõllul, sest Liis oli mu korjamispartner seal, küsis mult nõu, kuidas Keitoga suhelda seal jne. aga sellest asjast midagi välja ei tulnudki.
Virve ise kui nende toa boss on natuke naljakas inimene. hoidis oma lapsi meie lastest (muidugi mitte minust, mul oli kõigi seas hea maine) eemal ja oli kohati veidralt omakasupüüdlik, aga oma vanuse kohta on ikka väga tegija ja lahe ja maasikaid korjama tuleb ka kindlasti veel tagasi. tal läks ka vist üheksas aasta nüüd nagu Aililgi. Ailiga ta koos korjama pandigi ja siis paistsidki nad eriti silma selliste n.ö vanainimestena seal põllul ja Ukrainlased juba küsisid, et kuidas nii vanu inimesi siia põllule üldse lastakse ja kutsusid seal babuljadeks jne :) Aili ütles, et see on esimene aasta selle baabuska-jutuga, noh et nagu mingi märk. ja lubas seekord tõesti-tõesti viimast korda olla.
Virve on see ülemises reas parempoolseim. ja temast vasakule minnes siis Liis, Keito, Maret, Gabriel:
Virve möki teise ukse taga elasid gruuslased - Leila, Georgij ja Maxim. tulid meist hiljem, nii et käisime veel Anja juurest neile tekke, patju ja sellist kraami toomas. Maxim on üks natuke naljakas, aeglane ja väga omamoodi mees, aga mind ajas niiii närvi, kui teda kogu aeg otseselt taga räägiti, iga asi jäi ette, mis ta tegi. no tõesti ehk ongi veider kui keegi laseb wc-s 8 korda vett minutiliste vahedega, aga samas kammoon.. kelle asi see on. ja noh see selleks, aga päris iga asja nagu et kuidas hambaid peseb või mis iganes täiesti mõttetu asi - no kas peab ikka kommenteerima, ei pea ju. ja ammugi siis välimust, mida võiks täiskasvanud või peaaegu täiskasvanud inimene juba teada, et seda ju ise ei valita ja muu blabla. välimuse mõnitamine käis ikka täiega, jobude ehk siis noorte eestlaste jaoks oligi ta hüüdnimi põssa. äärmiselt tobe ma ütleks. Maxi puhul polegi kindel, et ta päris gruuslane on, võib-olla on lihtsalt venelane, ma ei teagi, aga seda otsest õiget gruusia välimust tal ei ole ja heledajuukseline on ka.
Lena ja Max:
teine elanik oli neil seal Georgij ehk Kosha. seda, et Kosha ja Georgij on sama inimene, sain alles vist eelviimasel päeval aru, kui ära tulin, hahahaha, kogu aeg oli mul see küsimus, et kes see Kosha on, keda vahepeal mainitakse. niii mõnus gruusia välimus - tumedad silmad, tume pea, suur kongus nina jne. ja jube ilus naeratus, aga seda eriti tihti ei näe. sellise überägeda laia kaabuga, militaarvormiga ja ägedate saabastega käis põllul ja nägi hästi stiilne välja kogu aeg, kahju et mul pilti pole. ametilt kirurg. ehk siis topeltlahe.
kolmas gruuslaste toas oli Leila, Georgij õde, keda ma tõesti vägaaa armastan ja kellel on maailma kõige ilusamad juuksed, kuigi mulle pole iialgi enne pikad juuksed meeldinud, aga tal on sellised terved ilusad loomulikud musta värvi juuksed ja mida rohkem neid juukseid ja Leilat ennast vaatad, seda ilusamaks muutub. see tundub nii ulme, et nii tumedad juuksed saavad loomulikud olla, aga tõesti on, Aili küsis üle ja ütles, et tüdrukutele väga meeldivad (:D) ja Leila rääkis, et nüüd kui neil oli see sõda seal Gruusias ja ta kodu maha pommitati jne sellest ajast tal hakkasid jah mõned hallid juuksekarvad kasvama ja nüüd natuke juba värvib juukseid, aga muidu on ikka loomulikud. niiiiii ilus. ja no ilu see on üks asi ja suht kõrvaline, aga Leila on niisama ka lihtsalt niiii jube armas! alguses mõtlesin, et on ka tuimem ja kuidagi ei huvitu teistest inimestest seal, vaid tahabki hästi omaette olla, aga siis kui kitkumas käisime see üks kord, siis olin seal kuidagi hullult eemal teistest ja eriti kellegagi ei rääkinud ja kuulasin rohkem muusikat jne ja siis kui söögipausi ajal maas istusin, siis ta tuli ja andis mulle kommi. see oli kuidagi niiiiiiiii armas :) no lihtsalt suvalt selline asi. ja umbes sellel ajal meil selline eriline side temaga tekkiski. kommi andis ta mulle ja Liisule hiljemgi, vahel õnnestus meil isegi vastu pakkuda, aga see pole tegelikult üldse oluline, vaid lihtsalt armas suhtlemisviis. ja Leilaga suhtlesime ka ainult nii, et võib-olla paar korda ütlesime tere hommikust pa russki, kuigi ma sedagi ei mäleta, aga üldiselt lihtsalt kuskil hoovi peal kohtudes või kus iganes alati naeratasime ja see oli nii soe ja armas :)) tõesti see oli selline asi, et ei tea, aga TUNNED et miski ühendab :) tõesti on väga kahju, kui me enam iialgi ei kohtu, kuigi ma loodan, et kohtume, aga need gruuslased ei pruugi sinna enam tagasi tulla, kuigi on ka juba mitmeid aastaid käinud, vähemalt Kosha ja Max.
neljanda ukse taga ei elanud alguses kedagi. Ljuda pühitses selle noorte privaatruumiks. sekstuba. aga tegelt käidi seal niisama kaarte mängimas ja hiljem kolisid vene poisid karavanist sinna üle. kellest kaks kolisid pärast Heikki ja Jaana lahkumist veel edasi Virve mökki ja võib-olla pärast meie äraminekut üldse majja. aga ikkagi jäid nad alati nendeks karavanipoisteks. tegelikult on see üsna mõistetamatu, kuidas nad kolmekesi sinna karavani elama mahtusid.
kõige noorem vene poistest oli Jura. maailma kõige ilusam poiss, tegelt ka. aga no välimus välimuseks, nagu alati, mis sa selle iluga ikka teed, kui ise jobu oled, aga see Jura pole jobu ka. kui Aili talle kaarte pani, siis tabas sekunditega selle kaardisüsteemi ära ja nagu kuulsin, siis oli esimene, kes sellest iseenesest ilma mitut korda seletamist aru sai. asjalik poiss, ütles Aili selle kohta. no ja veel muidugi see, et Jura on peotantsija... :)) see on üks ägedaim asi üldse, mida olla. näitas veel pilti moblast, sellist profitantsija profipilti, et naine on kuidagi pea peal jne. äge. lisaks õpib koolis väga hästi, lõpetas muusikakooli ja seega mängib klaverit ja varem mängis jalkat ja ühesõnaga tegeleb kõigega, ma kõike meelde ei jätnud ka. ja selle kõige juures tuleb arvestada veel tema noorust. kui oleks 20 või 19 nagu see teine jura, siis ma saaks aru. aga tal on sinna veel nii pikk tee minna, et oiappi, mis tast selleks ajaks veel saada võib. no ja lisaks on ta muidugi kadett, aga kes seal ei oleks, see on ju Venemaaaa. Valeria on ju ka. õppima läheb ka sõjakooli, nagu nad kõik, sest sõjavägi on vist tõesti nii hull seal, et kõik eelistavad sõjakooli sellele. vähemalt läheb õppima mingit meditsiinieriala seal, mitte ma ei tea.. niisama püssi laskma, haha. hea arvamus mul muidugi sõjaväest. selle meditsiiniga ei panda veel kindlalt piire lukku tal, et tulevikus saab veel välismaale minna, kui peaks tahtmine tulema, enamik teisi, kes sõjakooli lähevad, on sunnitud igaveseks Venemaale jääma, täiesti haigeeeee. nagu näiteks Ljuda poeg Kostja, kes just sõjakooli läks, ei saa enam iialgi sealt riigist välja ja isegi emale ei saa helistada, saatis sõnumi, et ära helista mulle Soomest, et räägime siis, kui Venemaal oled, et kõiki kõnesid kuulatakse pealt jne. kuigi see ei ole mingi sõda, vaid kool. täiesti haige.
no igatahes on Jura Valeria pinginaaber koolis ja Valeria pere oligi ta nõus ta kaasa võtma sinna Soome ja olen kuulnud, et sellega oligi hull jama neil seal alguses, et Jural polnud midagi üldse kaasa võetud, mida vaja oli, ja tegi endale ise seal eraldi süüa jne ja siis ta visati Valeria pere elamisest välja seal Aatulas ja loomulikult sai peksa Valeria emalt Veralt kogu aeg (samas on see ikka haahaa küll, kui oled ise no vähemalt välimuselt täiesti täiskasvanu ja no suur inimene ühesõnaga, aga ikka saad veel n.ö kasvatuslikel eesmärkidel peksa) ja siis koliski karavani. alguses käis kogu aeg panni jne meilt laenamas, aga minu arust siis elas ta juba karavanis, kui meie kohale jõudsime, arvatavasti suutis siis selle kaks eelnevat nädalat ikka Vera juures vastu pidada :) sellel Jural on kolm-neli suuremat õde-venda ja sellepärast, et ta pesamuna on, ilmselt nii ära hellitatud ja töökauge ongi. alguses, kui nad tulid, oli vist eriti hull - kogu aeg põllul rääkis, et tal kõht valutab ja siis läks korraks wc-sse või kuhu iganes ja enam tagasi ei tulnudki jne. päris hull ja naljakas, kui järele mõelda, meie ajal oli ta küll hea korjaja juba. see ei olnud küll muidugi päris esimesel nädalal, kui selliseid asju jälgima hakkasin, aga kui kõrvalvaos korjasin, siis võrdlesin kiirust, ma ise olin ka ikka väga kiire tol hetkel ja siis korjasime enam-vähem sama kiiresti, a kui natuke aeglustasin või kellegagi rääkima jäin, rebis ikka kiiresti ette must. maasikasõda tegime Juraga küll päris tihti vanadel põldudel, kus midagi korjata polnud. ma olin tegelt pikka aega suht kindel, et ei viska ise ühtki maasikat kogu oma sealoleku jooksul, sest see viskamine on üsna tobe siiski ja no töö ajal mis siin lollitada eksju, aga Jura oligi esimene, kellega sõda lahti läks. kodus me väga ei suhelnud, sest ta inglise keelt ei osanud peaaegu üldse, aga maasikapõllul saime väga hästi läbi, hahahaaa. viimasel hommikul enne äraminekut kui meie omad olid kell 6 juba ära läinud, aga Jura pidi alles (hahahaha mul tuli ta lõhn praegu suvalt meelde selle jutu peale, hahhahahaah!!!! :D selles mõttes et ta on selline hull lõhnastaja jah kui ikka kuhugi minek on ja just seda pealepandud lõhna mõtlen, mitte mingi ooo oooo tean naturaalset aroomi :DDDD hahhaha mineee metsa!! :D) pool kaheksa minema, siis tuli meie tuppa hommikul, et tal ei ole kuskil olla, tuli jõi teed ja sõi küpsist meie juures ja rääkis endast veel. armas viisakas poiss ikka, veel viimasel hetkel tuli ja tõstis arvamust endast veelgi, heheh :) küsisin ta meilika ka sinna Valeria jne omadele lisaks, irww nagu see aeg oleks lähedal, kui ma vene keele selgeks saan :) nagu ütlesin, siis Juraga muidu eriti ei suhelnud, aga just viimasel hetkel saavad kõik alati hästi suurteks sõpradeks ja tema tegi ka sama, et viimasel õhtul tuli tõi jäätist kõigile meie toas ja hommikul veel tuli pakkus hoovi peal kohtudes mulle mingit lagritsanätsu jne, et äraminekuks ei jääks mingeid ebamääraseid läbisaamisi kellegagi :) hahah. aga armas. ja ei saa mainimata jätta, et ta oli esimene venelastest, kes mu nime meelde jättis! haa!
Jura oma krdi 69-eurose jopega :D lihtsalt nii naljakas teha seal sellist hullu orjatööd ja siis osta mingi 69-eurone jope ja selliseid asju, haha:
karavani poiss nr 2 oli... parampapaa.. oh üllatust nime osas - Jura. vanem Jura. Jura senior. karavani-Jura senior, sest Jurasid oli meil seal veelgi. ise ütlesin temast rääkides laagri-Jura, sest vahepeal oli ta 7 päeva Helsingis või Helsingi ligidal mingis rahvusvahelises noortelaagris. ka väga-väga-väga armas poiss. oskas võib-olla 50 sõna inglise keelt üldse kokku, aga sai kõik jutud räägitud, mida tahtis. esimene suhtlus temaga oligi vist ühel siis juba vanadest põldudest, kui ta küsis Liisilt, et "you.. sun?" ja näitas oma käe peale. et miks Liis on paksu dressikaga päikese käes, et miks ei päevita. ma olin täielik tõlk seal sellise keele osas, mõni Ukrainlane oskas 0-5 sõna inglise keelt ja kui meiega rääkisid, siis alati mina tõlkisin Liisule ära, mida öeldi, vb mitte alati päris õigesti :'D igatahes seal põllul esimesel korral rääkisime siis Eurovisioonist, Dima Bilanist, Rybakist jne. kahjuks Dima talle ei meeldinud, ütles et meeldib rock muzik mitte pop muziik ja mumiy trolli kohta küsisin siis kohe, see on juba okeim :) Liis küsis, mis see valnaa tähendab, Jura seletas et "it is maybe sea.. maybe in JÄRVI (:D)..".inglise keel on tõesti maailma kõige armsam tal, kutsub ujuma go swimming, kutsub sauna go sauna jne :) awwww. Valeria oskab veel vähem inglise keelt, aga ka kutsus "Signe, go sauna?", ma ise näiteks sellise vene keelega küll ei julgeks peale lennata :) isegi inka kasutamist vältisin täiega, kuigi iseenesest ainult Artjom rääkis must paremini inkat või siis samal tasemel, lihtsalt julgelt. aga Juraga pärast ta laagrit ma enam nii hästi läbi ei saanud, ainult siis kui ta veel oma laagrist rääkis ja pilte näitas jne. ta on tõesti niiii armas poiss ja oli nii kurb selle laagri pärast, et ära pidi tulema, lausa kahju hakkas. pärast Liisu lahkumist sai ta veel mu uueks korjamispartneriks, aga siis olid meil suhted juba üsna kahtlased, ma ei teagi, miks, ilmselt täiesti põhjuseta või veel tõenäolisemalt mu enda kogemata tõrjumise tõttu, aga küsimata see lõpuks jäigi. järgmisel aastal võib-olla tuleb tagasi ja ma ise ka võib-olla, nii et ehk kohtume ja ehk saame taas hästi läbi, lubas veel inkat õppida kõvasti aasta jooksul ja mu vene keeles toimub ka kindlasti väike areng ja siis saaks juba suhelda ka.
Nadja, Jura ja Jura:
ja kolmas poiss, ooooooooooo - Artjom :))))) Tjoma. Military. aga Military ainult minu ja Liisu jaoks. alguses oli ta lihtsalt "see uus", kuigi tuli ainult paar päeva pärast meid ja kusjuures oma sünnipäeval jõudis kohale, aga mitu nädalat oli veel UUS mõne jaoks, see oli naljakas. aga Tjoma esimesel tööpäeval või umbes nii ütles Heikki talle, kuhu põllule esimesena minnakse, et "ou, military boy, we are going there". sest Artjomi kogu riietekomplekt oli tol hetkel selline sõjaväelik, isegi kummikud olid sõjaväemustriga. ja kui mina ta kohta paar korda Military ütlesin pärast seda, siis jäi see juba ka Liisule külge ja kõigi puhul oligi eelistatud hüüdnimi, et ei oleks tobe, et teine kuuleb, et temast räägitakse. isegi kui halba ei räägi, siis ju ebamugav, kui enda nimi kuskil teises keeles kõlab ja juttu selle ümber ei mõista. Military teemal sai üldse palju nalja, kuna ta mulle lihtsalt niiii väga meeldis, haha. see meeldimise teema käis esiteks tobedalt ja teiseks hästi naljakalt igalt poolt ikka läbi. ütlesin millalgi alguses, et Military näeb kogu aeg kuidagi selline alles ärganud välja, et silmad on kogu aeg nii unised ja juba tuli Liisult, et oo sa juba oled ta silmi vaadanud. ega jah kui sellist asja kellegi juures tähele panna, siis see peab ikka kohe selline eriline vaatamine olema. aga sellest algaski see teema, kuidas mulle Military ikka meeldib ja kuidas ma meelega valisin selle vaopoole korjamisel, kus on tema ka, kuigi ma olin täiesti kindel, et Liis ütles just teise poole kohta, et võtab selle, aga nohh ju siis tõesti üritasin ikka Artjomiga palju koos olla!! hahahah. aga saatus viis meid kodus Aatulas ikka täiega kokku pisiasjades, nii et see lõpuks oli tõesti naljakas juba. alguses mul tõesti n.ö tunded puudusid, kui Artjom jututeemadesse ilmus, aga hiljem vaatasin, et tegelt ongi ju armas poiss. no mitte, et nüüd tegelt ka oleks seal ära armunud, oh ei, see veel puuduks haha, aga tõesti no ei saa olla nii otseselt lihtsalt ARMAS :D ma ei tea mida aeg edasi, seda enam vaatasin, et nii äge ikka see omas maailmas ja jubedalt rahulik olek tal, et täitsa lõpppp. kõik teised peavad tüdrukute toas pidu, Artjom juba ammu magab =). sellesama peo päeval, kui Jura tahtis meile oma laagrist pilte näidata Military läpakast veel õhtul, siis ajas Artjomi üles, sest Liisil oli ikkagi viimane õhtu ja seega oli kiire ja siis vaatasime seal pilte köögis ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armas oli, kuidas Artjom seal kõrval selle endale tüüpilise unise olekuga ja täiesti omas maailmas olles endale süüa hakkas tegema suvalt öösel (Jura: "ждхап78нпзоджж? what are you doing? :D"), kuna ta nagunii pilte ei tahtnud näha enam ja siis tegi seal kiirnuudleid endale ja võileiba ja teed jne, suvalt niimoodi magamise vahele. no jube armas poiss, isegi Aili ütles, et Artjom on niii rahulik poiss. et ütles selle mustsõstrakorjamise kohta, kuhu me ta ükskord kaasa võtsime Lena asemel, sest käsk anti neljakesi minna meil, aga Lena ütles, et tema ilma rahata tööd ei tee ja ei tulnud, et nii hea rahulik töö ja natuke sai raha ka veel, et talle just väga meeldis, kuigi ma olin ise üsna kindel, et saab pahaseks või on vähemalt räigelt pettunud, et niimoodi julmalt halvale tööle kaasa võtsime, et nii pikk tööpäev ja nii vähe raha, aga näed ei olegi selline rahast pimestatud nagu enamik meil seal, vaid hoopis vaatab, et asi meeldiks ka. ja no ega ta maasikapõllul ka eriline kiire muidugi polnud. aga isikuomadustelt on täiega selline intelligentne ja huvitav ja kergelt selline looduseinimene ka, sest panin vahepeal tähele, et näiteks kui pärast maasikakorjamist koju minnes tee peal mingit ämblikku üritasin kinni võtta, aga ei õnnestunud, siis Artjom tuli veel minu taga hiljem ja jäi sama ämblikku veel huviga vaatlema, no on ju äww :) selles mõttes et ta on ju poiss, ma ei tea eriti paljusid selliseid, kes lihtsalt putukaid vaatleks jne :) ja lahe, kuidas ta eesti keeles ära õppis tere hommikust ja kuna see oli alguses raske, siis öeldi talle, et võid lihtsalt tere ka öelda. ja siis järgmisel hommikul tuli ja kohe eestlast kohates vaatas otsa, väike paus, ja siis hästi kõlavalt TERE :) tuli järgmine eestlane, jälle sama asi. ja alati vastas nii rõõmsalt mu vene keelele, et spakoini notshi või dobra uutra või ne za što või mis iganes ma seal üritasin vene keeles rääkida, ahahahahaha :D. ja kuigi ma lõpus juba suht tihti vene keeles neid tervitusi ütlesin venelastele, siis ERITI jäi meelde mulle enda eeleelviimane hommik kui Artjomi kohtasin wc-de ligiduses ja väga me temaga ikka ei tervitanud ka muidu, aga siis ütlesin ikka vene k tere hommikust taas ja siis ta seda üldse ei oodanud, vaid oli täiega üllatunud ja siis naeratas ja teretas vastu, no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armas naeratus oli ausalt ma pole elu sees midagi armsamat näinud mul pidi pisar silma tulema selleks ajaks kui tuppa jõudsin pärast seda, aga no päris nii hull ka polnud, natuke liialdan ka :D lihtsalt need olid mul niigi need kurvad viimased päevad teadmisega, et lähen kohe koju, ja siis oli kohe eriti kahju, kui inimesed nii armsad ka veel olid :D Artjomiga seoses meenub veel kui ta kuskil esimesel nädalal küsis põllul Heikkilt minu kohta, et kas ma olen näitleja. hahahahahahhahahahahhaha.
üks haige asi, mis kuidagi palju kordi nii eestlaste kui venelastega jututeemaks tuli, olid mu lihased. haha, nii loll asi, Aili ka, nagu juba ütlesin, võimendas seda teemat ja algusest peale küsis muidugi ise ka, et mis trenni ma ikka teen ja kui palju ja mis trenni varem tegin jne jne jne. essat korda kui venelastega saunas käisime ja minema läksime, siis Jura hõikas järele, et Signe!! (võib-olla ütles SigMe või SigMA, sest hiljem paljud hakkasid arvama, et mu nimi on üldse SIGMA, haha) ja arutasid seal nata ja teine Jura, kes natuke inkat oskab, küsis et "you do sport?" - "yeap" - "kakoi? what sport?" aga sellist sporti vene keeles vist inkale lähedases sõnas pole, nii et targemaks nad ei saanud. siis pidigi Lera hiljem Aililt üle küsima, sest huvi oli nii suur ja siis küsiski kõik mu tuleviku ja venekeele õpingute (tsiteerides Jurat selle vene keele kohta: "russki? satana perkele!" vene aktsendiga. see oli see väljend, mida põldude boss Anja nii palju kasutas, et isegi need, kes muidu sõnagi soome keelt ei oska, meelde jätsid) jne jne kohta ka ja nii naljakas oli, kui Aili juba minema oli läinud ja vene poisid sinna tulnud, siis Valeria kogu Aili jutu neile ümber jutustas. ma ise tõsise näoga lugesin seal raamatut edasi, aga mõttes täiega irwasin, et on ikka oluline teema küll, mida seal arutada :D
a saunaskäigu kohta räägiks veel, et kui essat korda venelastega sauna läksime, sest iseseisvalt poleks saanudki, nad lihtsalt ei käi seal mingi poole tunni või tunniga ära ja lisaks oli saun nagunii nende köetud, nii et nende õigus seal kasvõi terve öö olla, siis mõtlesime Liisiga, et no lähme siis ka nendega sauna. läksime lihtsalt julmalt sauna ukse taha ja siis venelasi veel tundmata ja teiste arvamustele tuginedes olin täiesti kindel, et hakkavad sõimama kui sinna lähme ja lõugama vene keeles nii et aru ka ei saa ja äärmisel juhul lubavad pärast ennast sauna minna, a koputasime siis uksele ja kohe Valeria midagi läbi uduse akna nägi ja hõikas seal et OOO, DEEVOTšKIII!!! et oodake!! tulid avasid kohe kähku ukse ja Artjom, kes oli juba ära minemas ütles veel et welcome ja good luck jne. saunas läks ka ikka täiega ägedaks. loomulikult olime ujukatega seal, venelased ise olid ka, mingit pornot polnud. olime siis seal üliväikses leiliruumis eriti hullus kuumuses (no ikka tõelist vene banjat meenutas juba!! :D) kokkupressitult, vahepeal Valeria näitas kuidas õige vihtlemine käib hahahah ja kes juhtus lavalt maas olema lasi dušist kogu kambale korraga jääkülma vett peale jne jne. lihtsalt tsill ja irw on see saunaskäik nendega, eriti veel kui läheb selle naljaka inglise keelega laagri-Juraga mingiks saunalava-jutuks ka veel. enamjaolt jälle nii, et Liis rääkis ja ma tõlkisin talle hoopis Jura vene-inka juttu. haahaha. venelastega koos saunas käisime muidugi hiljem ka, mitte ainult see üks kord.
saun, kuigi nüüd on seal paremal pool juba maasikapõld:
meie majas ehk siis ainsas tõelises MAJAS esimeses toas elasime meie. mina, Aili, Liis, Heikki, Jaana. Aili osutus iseenesest teistsuguseks, kui arvasin. olin täiesti kindel, et on hästi range ja suur kamandaja ja no eks ta kamandas küll ja tegi Liisist oma orja ja viimastel päevadel minust, aga üldiselt polnud viga, lihtsalt rääkis LIIGA palju. alguses ma ei mõistnud, miks kõik teised Ailit kogu aeg selja taga sõimavad ja nii hullult närvitsevad, et nii hull ta nüüd ka pole ja no esiteks võiks ju olla see austus sugulaste ja üleüldse vanemate inimeste vastu ja teiseks peaks tänulik olema, et ta nad üldse sinna tööle kaasa võttis. aga ju siis oli mul see murdepunkt lihtsalt hiljem. ühel päeval, mis iseenesest lõpust kaugel ei olnud, ma sekundipealt lihtsalt enam ei kannatanud. närvitsema ei hakanud, aga konkreetselt tunnistasin endale, et enam küll ei suuda! toas ei tahtnud enam üldse olla. arvasin enne, et mu Eesti tutvusringkonnas mõni inimene kommenteerib liiga palju oma tegevust ja ütleb liialt mõttetud asjad valjult välja, aga no seda kogemust Ailiga ei ületa küll keegi. keegi peaks laua ära pühkima, ei tea mis ma selga panen, teine pluus on ju täitsa pesemata, panen siis selle sinise, pesu peaks täna pesema, selg on ikka nii valus, lasen õhtul Ljudal massaaži teha, ma ei tea mis mul täna viga on et magu nii valutab, alates mustsõstarde korjamisest kogu aeg magu valutab, lähen käin pissil ära, mul see voodi on ka nagu seapesa siin, peaks koristama hakkama, enne oli kõht lahti, a täna ma pole üldse sital käinud, mul on nii halb olla, käed sügelevad nendest maasikate korjamisest, ma määrin seda Liisi kreemi peale, ei tea kuhu homme esimesena minnakse, oleks et aint vihma ei tuleks. natuke aega pole ju hullu, aga kui KOGU AEG on vaja kõike välja öelda, mida mõtled ja mida teed, siis no no mina küll ei viitsi kuulata, sest ma tahaks ise oma mõtteid ka mõelda jõuda! lõpuks pidin ikka suurt vaeva nägema, et mitte valjult öelda, et keda huvitab või mul savi või jää vait juba. muidu ma üldse selline pole ja lasen inimestel olla, kes nad on, aga seal oli lõpuks räigelt närv must.
teine asi, mis Aili juures häirima hakkas, oli ta jutt noorte teemal. vananenud seisukohad, veider maailmavaade - kõik vanusest tulenev. ta ise ütles küll, et suhtub hästi noortesse, et tema ei pea noori lollideks, et kui noored käituks nagu vanad, st oleks nii targad ja oskaks kõike, siis nad poleks ju noored. ja tore muidugi, aga suhtumine mõnda konkreetsesse asja oli sellegipoolest ikka väga vanamoodne. kohati nagu keskajast pärit. kogu aeg see ümber augu jutt, no tõesti ei viitsinud enam kuulata seda. ja lihtsalt niiiiiiii lollid ja imelikud arvamused, et kui keegi kellegagi räägib, ju siis on ikka kohe peika jne. kui mu viimane korjamispartner Jura ei tahtnud mustsõstraid korjama tulla (sest see oligi tõesti suht rõve töö ja ta sai hoopis paremale tööle minna) viimastel päevadel, kui tahtsime teda Lena asemel võtta, ja sokutas Artjomi enda asemel, siis Aili pärast ütles, et kui oleks Liis (Liis oli juba koju sõitnud) ka olnud, siis ta oleks kohe tulnud. sest ükskord oli selline asi, et korjasime pesu nöörilt ära enne vihma ja panime majja koridori toolile ilusti kokkuvolditult ja tol korral olidki seal põhiliselt Jura riided. ja kui siis istusime koridoris seal, siis Jura läks mööda, keda me muidugi ilusti tervitasime. oligi juba möödunud, aga siis Liis hõikas ta tagasi hey-ga ja näitas riietele. Jura võttis ja tänas ja siis Heikki hakkas jälle oma täiesti suvalise lolli jutuga et do you want kiss jne ja Jura ei saanud tegelikult ilmselt arugi, mida Heikki öelda tahtis, sest ta panigi segast, ma ei usu, et ta isegi aru sai, mida ajas, aga siis tegi Jura lihtsalt Liisile põsemusi et nagu riiete korjamise eest aitäh ja läks ära. ja oligi kõik. sellest Aili natuke midagi kuuliski ("see Jura, kes Liisi kõvasti musitas" jne) ja see ei ole eriti suur asi ütleme nii ja eriti veel mitte see, kust mingit meeldimist saab välja lugeda, sest sel juhul oleks vist kõigil kõigiga seal täielik suhe juba olnud.
selliseid vanamoodsaid arvamisi, et ütled midagi juhuslikult mingile meessoost isikule, siis on KOHE raudselt kas peika või mingi meeldimine või mis iganes, jagas Aili ikka väga hea meelega ja ohtralt. Alexandrile ütlesin viimastel päevadel, kui ta kastide tühjendamise juures vastu tuli, ühe korra hei ja Alexander vastas veel armsalt "terrrrve" soome keeles, kuigi ma pole mingi somm, vb arvas et olen, aga Aili tuli juba tagantpoolt ja hõikas, et "Signe, mis see on sinu lemmik siin vä, tervitab sind ja". IDIOOOOOOT. teised olukorrad oli savi, aga siis ajas ausalt närvi, sest Alexander on täiega tore poiss ja oli mul tõesti täiega hea SÕBER seal põllul lõpuks. ja tema naine ka kusjuures! ja mis ma ei tohi lihtsalt tere siis nüüd enam öelda vä????????????? saadana pergele!!!!
ja kui ÜHE KORRA, täiesti esimest korda, roheliste tunkedega ukrainlane, koos Mozartiga mind maasikaga viskas, ja kuna see oli täielik vana põld ja kõik seal nagunii niisama istusid, tekitasime mingi kerge sõja seal meie ja ukrainlaste vahel, kus Liis ka kenasti osales, aga KOHEEE oli Aili kuskilt hõikamas, et Signe, kas sa hakkad meil siin rahvust segama vä. no mida :'D aga parem surra igavusse ja lasta ennast maasikatega loopida, peaasi, et Aili jälle liialdama ei saaks hakata. sellest alates vaatasin enne iga liigutust alati ümberringi, kas Aili on läheduses. üldse enne Liisuga millegi olulise arutamist vaatasime üle, kes ümber on, ja kui Aili oli lähedal, siis lihtsalt ei rääkinudki midagi. Aili küsis, kui mustsõstraid temaga korjasin, et miks ma midagi ei räägi temaga, et Liisiga küll räägime ju kogu aeg. ei tea miks jah.
kuskil alguspäevadel istusin raamat ees. Aili küsis, mida õpin (loen), kas soome keelt. ütlesin, et ei, vene, et ma koolis pole saanud õppida jne, selle peale küsis kas ma olen geenius vä. hahhahah. ütles et mu maine kogu aeg (!) tõuseb tema silmis. kui kuu aega juba seal olime olnud ja ükskord metsas käisime jne, siis rääkis mulle niiii pika jutu maha, kuidas ma ikka jõuan kaugele ja kuidas mul kõik eeldused selleks olemas jne. aga siis ma ei tahtnud kaugele jõuda, sellepärast midagi selle peale öelda polnudki. tõesti sel hetkel olid mu nn tulevikuplaanid sellised, kus EI PEA absoluutselt kuskile kaugele jõudma, vaid üsna kohe olen seal, kus tahangi kogu ülejäänud elu olla.
ükskord tegid Liis ja Aili oma pannkoogijahust pannkooke. mingi hull tüli tekkis täiesti põhjuseta ja Aili närvitses nata ja Liisuga tegime talle siis pannkoogi šokolaadilöksiga (meie imeretsept Liisuga - megahea) ja maasikatega ja kaunistasime ilusti ära ka jne jne. Ailil tuli vist pisar silma täitsa ja kui pesu kuivatamas käisime või kuskilt õuest tulime, siis tuli meile ukse peal šoksiga vastu ja kallistas ja tegi musi, et vabandust paluda. see oli temast armas, sest tegelikult vihastaski ta enne täiesti põhjuseta ja meie polnud selles absoluutselt süüdi.
Heikki oli asjalik poiss - tark, tubli jne. no nagu üks mees peab olema. tõesti oli meil seal mehe eest ja ei virisenud kordagi, kui talle n.ö meestetööd ette anti lihtsalt sellepärast, et on mees. Liisi kiusamisega pingutas täiega üle ikka, täi-e-gaaaa. aga põhiline oli kui enne või pärast Aatula põlde või Tigunotkut erinevalt ukrainlastest toas puhkamas saime käia, sest meie maja asuski lihtsalt seal vahepeal, siis Heikki ütles alati jälle et "noh, Siki, väsinud vä?", lihtsalt kuidagi jutu jätkuks, aga hiljem tuli see täiesti automaatselt juba igal korral, kusjuures ise ta seda tähele ei pannud st naljaga ei mõelnud, et iga kord sama küsis :D see oli lihtsalt nii loll kuidagi, sest kõik me istusime seal niisama mõttetult. aga mõistlikku juttu rääkisime ka, isegi kooli teemadel, kuna mõlemad läheme ju 12-ndasse. Heikkiga on sama asi, mis Gapaga, et tegelikult pole tal viga midagi, lihtsalt teiste ees tahab esineda. Heikki oli kupja-Juraga hull semu ja sõber ja ükskord kojujõudes ütles, et "ma sain selle Jura pärisnime teada - Juri :D". hahahahaha. Jaana tundus alguses kuidagi väga jäine ja väga hull beib ikka ja no eks ta tegelikult natukene muutus ka vastavalt tingimustele, aga kui tundma õppida, siis on ka tema väga-väga lahe. kuigi täiesti teist tüüpi inimene, kui need, kellega muidu kokku puutun. kõikide meie Aatula-eestlastega oli nii, aga Jaanaga kõige rohkem. aja jooksul hakkasime järjest rohkem suhtlema ja lõpuks saime juba väga hästi läbi, nii et hüvastijätt oli küll juba kallistamine-musitamine Aili stiilis, heeehehee.
Heikki ja Jaana. Soomes küll, aga mitte Aatulas:
ja Heikki ja Valeria, hehee:
LIIS oli mu parim sõber seal üldse. ise olin enda parim sõber, aga tema oli kõigist teistest parim. parim korjamispartner ka, kes üldse olla saab, tegelt ka! kuigi jah korjas minust aeglasemalt ja pidin kas ise aeglaselt korjama või siis temast alati mööda minema, aga etteminekuga on alati palju jama, et ei tea kui palju ja kas tohib keskelt ka korjata jne. tõesti ääääretult tore inimene, väga-väga hooliv ja armas, tõesti kõigest jõudsime seal rääkida põldude peal, kõigeeeeeest. see n.ö kõigest rääkimine tähendab üldiselt kõigi jaoks seda, millest Ailile väga rääkida meeldib, ja mis siis peaks nagu näitama mingit sõpruse sügavaimat astet, kuigi minu arust võib selliseid asju justnimelt ükskõik kellega rääkida, pole mingit parimat sõpra vaja, aga Liisuga polnud meil päris selline suhted ja seks teema, vaid hoopis kuidagi sügavam ja liitvam. kuigi jah suhtenõuandla töötas mul ka täiel aurul, Liisul kusjuures aitasin täiega probleeme lahendada seal põllu peal, haahah. enne minuga kohtumist oli ta täiesti kahtleval seisukohal oma Eesti suhte suhtes, et tal on nüüd see kuu aega mõtlemisaega ja ei tea kas ikka meeldib see poiss talle nii väga jne, aga pärast minuga vestlemist sai ikka kõvasti kindlust juurde, ütleme nii. haha. ja räigelt palju ühist tuli meil ka lõpuks välja, kuigi oleme muidu ikka päris erinevad inimesed niimoodi üldiselt võrreldes. neid nn ühiseid asju ma seal jah alati ei tunnistanud, aga aeg-ajalt pidin ikka jälle südamerabanduse saama (tsiteerides Hiiet), kui ta tuli mingi jutuga, et "kas sul on ka nii, et kui su parim sõber näiteks..", näide pole just parim, ja kui mul tõesti on täpselt samamoodi. aeg-ajalt rääkis ta DETAILSELT täpselt samu asju ära, mille üle ma ise ka aeg-ajalt muret tunnen või mille üle mõtlen ja mis ei ole üldse mingi suva asi, et kõigil juhtub. hästi palju rääkisime ka sellistel pere, sugulaste, laste, noorte, tervise, haiguste, sünni-surma jne taolistel teemadel. sellised teemad, et mõtled ja tunned ja jõuad kuhugi, kui arutad, mitte ainult, et naljakas või muidu lahe. Liis räägib hästi-hästi vabalt kõigest ja on ikka kohutavalt avatud, seda imestasin juba alguses, kui kohtusime. täielikult usaldasime üksteist seal ja no eks me tee seda ka nüüd edasi, aga arvatavasti päriselus enam eriti tihti ei kohtu ja mingi msni-suhtlus tema puhul ma ei tea kas toimib ja ega ma eriti viitsi ka, see pole ikka see. natuke harjumatult beiiiib on ta ka, selles mõttes et muidu mul selliseid sõpru pole, aga ega see siis nüüd midagi hullu polnud, lihtsalt linna saades ja mingist ilutoodete osakonnast või poest möödudes ikka lõhnade juures kõiki lõhnu nuusutamata mööda minna ei saanud :) meeldiv oli ka see, et olenemata sellest, kust ta tuleb, st sellisest väiksest kohast, kus tõesti elatakse natuke teistmoodi, oli ta ikka niiiii eluterve maailmapildiga. teab, mida elult tahab, teab, kuidas seda saavutada, teab, mida EI peaks tegema jne. räigelt ilus tüdruk ja maailma kõige ilusamad juuksed. alguses oli pea punupatse täis ja esimene inimene, keda kohanud olen, kellele tegelt ka sobib selline afrokas pähe. aga neid patse lahti teha oli küll ääretult tüütu. kokku nii umbes 173 patsi ja Aili suutis maksimaalselt kümnega kahe päeva jooksul hakkama saada ja Jaana paarikümnega. ülejäänud jäid kõik mulle ja oh seda rõõmu :) aga juuksed on tõesti superilusad, eriti katsudes. Liis ise imetles ka pärast seda kahte nädalat patsikandmist oma juukseid KOGU AEG ja lasi kogu aeg katsuda ja küsis pidevalt, kas ikka läigivad ta juuksed päikese käes jne. irw, aga tõesti kuidas saavad olla kellelgi NII terved ja ilusad juuksed, see on ikka wow küll. kõige rohkem meeldis mulle Liisi juures muidugi see, et tal olid närvid nii kuradi korras ja iialgi ei hakanud kellegi peale karjuma ega närvitsema, kui endal paha tuju vms. isegi kui tõesti oli põhjust närvitseda, siis ajas ikkagi rahulikult kõik korda. see oli nii mõnus, et ometigi keegi selline seal, teistel ütlesid närvid ikka aeg-ajalt üles ja närvitsejad mulle ei meeldi.
Liis, aga mitu aastat vana pilt. koertega käisime muidugi ka seekord jalutamas:
eestlastega mulle eriti koos olla tegelt ei meeldinudki, ainult Liisiga, sest niiii häiris see kõigi halvustamine ja eriti just teiste välimuse kommenteerimine. oleks, et ise siis parem oleks või kuidagi enam-vähem ideaali poole, aga ei olnud ju keegi neist sedagi! kogu aeg täiesti normaalsete inimeste kohta kasvõi, et vaata kui suur perse sellel on jne jne jne jne! isegi kui ei ole, aga lihtsalt et kasutada ära seda, et keegi su keelest aru ei saa. venelased tulevad põllule, siis Heikki kohe seal mõnitavalt teistele, et "kolm modelli tulevad" ja teiste kohta ka "see on täitsa hobuse näoga, naerab ka nagu hobune", "vaata selle kõhtu, mõnus valge pekk ikka" jne jne jne no KÕIGE kohta, mille kohta aga sai, et kes tuleb põllule meigitult, kes on liiga gei, kes on no mida iganes ausalt! eestlased olid suurimad tropid ikka seal põllul. Liis sai sellest aru, et ma seda mõnitamist eriti ei kannata ja eriti julm ta selles osas nagunii polnud, aga kui vahel talle mõne märkuse tegin, siis võttis alati ilusti arvesse. vahepeal oli küll selle halvustamise ja pideva teiste korralekutsumise juures tunne, nagu üritaks ise hull headuse etalon olla, kuigi tegelt see on lihtsalt LOOMULIK asi, et oled teiste suhtes tolerantne ja ei mölise mõttetult selliste asjade üle, nagu kellegi välimus. ja ei mölise nii lollide asjade üle nagu gei nägemine vms. praeguses ühiskonnas on see minu arust nii normaalne ja nii tolereeritud, aga meil seal ikka kui hommikul enne korjamaasumist mingi põllu ääres maas istusime ja tuli välja, et kaks kutti tõesti on geid, sest istusid seal enam-vähem üksteise kaisus ja tegelt lihtsalt tõesti istusid koos, mitte ei suudelnud avalikult vms, ja kui siis eestlased seda avastasid, siis Heikki hakkas kohe pihta, et õaaaaa peded, no on haiged, täiesti haige jne. HAIGE on hoopis selline naermine. ma ei ole üldse mingi geide jumaldaja, aga mida fakki seal on vahtida või irvitada. haige kuidas KÕIK seal irvasid nende üle - Aili, Virve jne. ma vaatasin, et jumala vales seltskonnas olen ikka. ühtki ukrainlast ei näinud neid geikutte mõnitamas, ikka ainult eestlased.
alguses kui neid 100-t ukrainlast esimest korda põllul nägin, siis vaatasin, et omgggg kui palju ja imestasin Liisi väite üle, et varsti jäävad kõik need näod sulle meelde. aga jäidki ja pooltele tekkisid isegi hüüdnimed ja enamikuga oli konkreetseid kokkupuuteid ikka ka. hüüdnimed olid ikka VÄGA lambikad ja mitte üldse halvustavalt mõeldud, kõigiga lihtsalt poleks jõudnud seal lähemalt tutvuda ja nime küsida jne. nime saigi selle järgi, et mis põhitunnuseks oli, mis selle inimese juures välja paistab - no nt Mozarti puhul lihtsalt see naer. nii lahedat naeru pole elu sees kellelgi kohanud ja kuigi eriti just eestlased, aga ka mõned ukrainlased selle üle pigem naersid ja mõnitasid, oli see ikka väga äge ja muidugi see, et isegi teise põllu otsa kuulis ära, kui ta naeris. ja Liis oli muusikuna just hiljuti vaadanud filmi Mozartist, kellel, või siis õigemini keda mängival näitlejal, oli ka samasugune naer. Mozarti nimi oli tegelikult Slava. Slavik. samamoodi tekkisid ka need Dimabilan (Vova, kellel oli lihtsalt kergelt dimabilanilik soeng, aga ise oli blond) jne nimed. aga Viktor ja paar inimest veel, kes olid veidi nagu pühad inimesed meie jaoks, jäid ikka oma õige nime juurde sel juhul kui me selle õige nime muidugi teada saime. alguses oli Viktor ka lihtsalt "sakslane", sest tal oli mingi saksa kirjaga t-särk, aga hiljem kui Liisil temaga nunnu hetk oli vaarikaid korjates, et hakkasid sama vaarikat võtma ja siis vaatasid korra üksteisele otsa ja naeratasid ja ta edaspidi Liisi nn silmapilguarmastus oli, siis oli ta juba lihtsalt Viktor.
Mozartiga sai iseenesest palju nalja, kuna ta oli vahepeal Liisist ikka täiega huvitatud. irw oli kuidas Liis millalgi talle oma nime ikkagi ära ütles ja Mozart seda ei uskunud, sest üks eestlane juba oli Liis. sel hetkel ta ei teadnud seda, et Liise oli tegelikult isegi kolm. läks siis ja küsis teiselt Liisilt üle ja imestas täiega, kuigi minu arust on pigem nende venenimelistega naljakas, kuidas neil ainult 10 nime seal kasutusel ongi ja no kui ühe põllu peal on 4 Jurat.. Liisu nimi jäi Mozartile hiljem meelde hoopis nagu "Liizi". kui mööda läks, vajutas Liisu krunni peale, et "piip-piip", mille peale Liis muidugi kurja pilguga vaatas, sest ei saanud pihtagi, a see oli minu arust isegi päris hea kild :D hiljem võttis Viktori endale tõlgiks, sest inkat ta ei osanud, ja rääkis päris pikad jutud Liisuga maha. et kas Liisil on boyfriend ja kui pikk (:D:D) ja et kas Liis ei taha endale ukraina boyfriendi ja et Mozart tahab talle eestisse külla tulla jne jne. ükskord olin seal ise selline vahetõlk ja mingi teine ukraina kutt ka seal natuke aitas ja siis Mozart kutsus Liisi teed jooma või no õigemini meid koos, sest Liis üksi ei lähekski, aga tookord põhiliselt ikka teda. ma siis vastasin ise Liisu eest kogu aeg, et "she don't drink tea" jne. "coffee?" - "no." - "what she like?" (vms) - "vodka." - kohe elavnesid et "HAAAAAHAHHA, VODKA!!! (vene keeles - ) päriselt ka? ohooo" jne! :D ise said ka aru, et see mingi oma nali mul ja niisama irwasid, aga Liis arvas, et nad hakkavad nüüd temast sellepärast midagi arvama. haha, ei hakanud keegi. Mozartiga koos liikus ka üks roheliste tunkedega natuke naljaka kõnnakuga (Heikki ja kõigi teiste arust üritas hull kapp olla, kuigi ise oli hästi peenike, a tegelt lihtsalt hoidis käsi hästi nata kehast eemal kui kõndis ja oligi kõik) poiss, nime ma tõesti ei mäletagi, ainult korra kuulsin ka. Aili ütles tema kohta roheline konn, a me rääkisime rohkem lihtsalt roheliste pükstega poisist. see kuulas alguses natuke Liisi kohta, a hiljem hakkas hoopis mulle täitsa haigelt silma pilgutama põllu peal jne, see oli nii idiootne :'D ma ei hakanud seal eriti kurja nägu ka tegema, sest tegelt ma ju ei vihanud teda, iseenesest olid nad kõik hästi sõbralikud ja toredad, aga selline austaja oli küll IRW. hommikul alati kui ukrainlased veoautokastis (mingi 40 tükki ühes kastis :D) kohale toodi, siis tuli kohe teretas ja möödaminnes alati tervitas jne :D no nii irw oli see. hiljem ja eriti just viimastel päevadel, kui Liis ja teised juba läinud olid, muutus eriti aktiivseks ja Mozart vaatas ka, et no kui Liis läinud, siis võib hoopis minuga kogu aeg chattima tulla. täitsa haigeks läks see lõpus :D juba esimesel Liisita hommikul kukkus Mozart mulle meelega otsa kastiga, et "soori!". siis korjasime Ailiga mingil vanal põllul, kus nagunii marju polnud, kõrvalvaol tulid vastu Mozart ja tunkedega kutt ja chattisid seal Ailiga minu teemal nata ja siis lihtsalt julmalt pöörasid tagasi ja hakkasid oma vagu vastassuunas tagasi korjama. haige maasikasõda tekkis seal jne jne ja Aili midagi minu kaitseks ette ka ei võtnud! maasikasõjas ainult aitas mädamaasikaid otsida, hahahahaha. need ukrainlased hakkasid siis ikka nii lolli juttu ajama ja küsisid Aililt, et kas Aatulasse külla tulla võib, no teed jooma, et üks toob karikakrad, teine toob küpsised, a siis õnneks Aili ikka ütles midagi vastu ka, et tema kamandab seal ja ilma tema loata ei või midagi teha. no Aili ikka tõlkis ka mulle nende juttu ja esitatud küsimused küsis ikka mult, mitte ei pannud suvalt, näiteks et miks need poisid mulle ei meeldi. vastasingi muidugi, et jobud lihtsalt ei meeldigi jne. selleks ajaks oligi põldudel kõigi jaoks juba nii rutiinseks läinud, et selline tüütamine ja ma ei tea juustest tõmbamine jms tundus hull põnev asi ikka neile. ja siis küll Aili aint irvitas selle peale. kuigi oleks võinud öelda et tõmmake nahhui.
ma pole küll kindel, sest see nii udune pilt ja pole selle aasta oma, aga silmade järgi tundub õige, igatahes see peakski olema see mu AUSTAJA haha, koos Valeriaga:
ükskord tuli see kutt, kui Ailiga kõrvuti kõndisime, meie kõrvale ja hakkas seal midagi seletama, nii et Ailigi aru ei saanud ja siis korrutas mitu korda piirzing piirzing ja näitas oma keele peale. no siis pidin küll juba ise tõlkima endale ja näitasin siis talle ära oma needi keeles, siis ütles et "Aaaaaaaaa :D!" st seda teada tahtiski. lihtsalt hea nunnu reageering ja kõik sellised küsimused polnud alati mingid ligiajavad ka, vaid lihtsalt tavaline huvi. üks hääletoon on veel Mozartilt meeles, kui me kahepoolselt (st ukrainlased vs meie) muidu üldse maasikatega ei loopinud, vaid ainult nemad seda tegid, ja kui ta siis ükskord seljaga oli ja mul niiiii hea võimalus oli ja isegi pihta sain ja omast arust hull tõsiseid ja pole-süüdi nägusid tegime ja isegi mujale vaatasime, siis Slavik hõikas "Ahaaa!" ja vaatas mulle otsa. see on lihtsalt siukese hääletooniga öeldud, et terve elu jooksul vist ka ei unusta, hahahah :)
maja alumisel korrusel oli veel eraldi üks tüdrukute tuba. Maša, Nadja ja Anja. võib-olla elas Valeria ka seal, aga võib-olla ülejäänud pere juures üleval. alguses suhtusid teised eesti lapsed venelastesse nii halvasti ja samas ka ükskõikselt, et mul ei õnnestunudki mõnda aega head arvamust kujundada neist (ega ka halba), sest nendega eriti ei suhelnud ka. aga kui esimest korda juba saunas ära käisime ja eriti veel lõpus, kui Liis järgmisel päeval ära minemas oli, ja Nadja ja Valeria meile oma toas teejoomise korraldasid, siis vaatasin, et omg - tõesti nad KÕIK on ju armsad! Nadja õpib turismindust ja Maša mingit raadioelektroonikat. WOW ju, ma poleks iialgi seda temast uskunud, sest ta on tõesti nii tüdruk kui olla saab, tõesti ei oleks ette kujutanud sellist ala. Anja on neist kõigist vanem ja õpib juristiks, temaga puutusin veel vähem kokku kui teistega, aga tegelt on ka tema niiiiiiiiniii armas tüdruk, kuigi alguses tundusid niiii erinevad ja kauged ja teistsugused ikka meist, kui linnaminekuks oma venepärased lillad kontskingad ja kuldpüksid jalga panid, kui nüüd natuke liialdada, aga hiljem kui seda n.ö stiili juba tundma õppisin, vaatasin juba, et wauuuuuuuuuuu kui ilus. ja tõesti nad olid.
Anja, Maria ja Jura:
Nadja ja Jura:
ja siis ülemine korrus - VALERIA !!!!!!!!!!!!!!!!! Lera. no milline tüdruk!! alguses kujundasid Heikki & Co mulle temast suht halva mulje. sellise mõttetu. et küll kannab ikka poisilikke riideid ja üleüldse mis ta siin kogu aeg Heikkile külje alla poeb jaa nii ee daa sii. jaajah, need olid mingid Heikki ettekujutused ainult. Valeria on kõige ägedam tüdruk üldse, keda seal kohtasin. kõige armsam, kõige sõbralikum, kõige parema südamega üleüldse.. ma ei oleks enne uskunudki, et saab olla selline. õnneks ja kusjuures täiesti üllataval kombel arvab ta minust ka väga hästi, kuigi me ei saanud peaaegu sõnagi suhelda, haha, sest lihtsalt üksteise keeli ei oska. eks ta jah rääkis meie kui eestlastega oma "go home" (vastuseks küsimusele kas tööpäev on läbi) stiilis ja kui teeõhtule tahtis ikka Jaanat ja Heikkit ka ikka kutsuda, kes muidugi ei tulnud, siis seletas asja Liisile ära nii et "Jaana i Heikki.. padjom.. tavai tavai tavai!! :D" ja kõik saime aru. aga põhiliselt tõlkis ikkagi Aili. Valeria oli must seal vist kõige rohkem huvitatud üldse, kui nüüd põlluperverdid välja arvata, ja lisaks sellele, et kas olen sportlane ja blabla see tavaline jutt seal, küsis ikka täpselt järele kõik mu kohta, et mis mu tulevikuplaanid on, kas edasi lähen ka spordiga tegelema pärast kooli jne jne jne. Aili muidugi pani segast neile seal vene keeles, mida ma takistada ka ei saanud keelebarjääri tõttu, et tahan juristiks saada (sest ma lugesin paar korda muuhulgas nata ühiskonna õpikut 9. klassi oma ja ütlesin Ailile, et mida krdit, ei taha mingiks juristiks ja mine kuu peale ja seda veel nii umbes 100 korda) ja olen jah sportlane ja teen jah trenni kogu aeg jne. loodan, et see mu mainet siiski väga sügavalt ei kahjustanud. lahe oli kui saunas Valeria küsis, mida Heikki ja Jaana teevad ja Liis vastas, et they're watching film. Jura senior tõlkis siis Valeriat, et ütle eesti keeles. "nad vaatavad filmi", Valeria - "aaaa!". saab eesti keelest rohkem aru :D soomet vist natuke oskab.
kõik nad on tegelt ägedad:
Valeriaga lubasime netis veel täiega suhelda, et tema saaks inkat õppida ja mina vene keelt. teda ma igatsen ikka räigelt ja ikka niiiiiii tubli tüdruk on ta. juba kevadel istutamise ajal tulevad perega sinna Soome ja sügisel lähevad ära. järgmisel aastal tuleb alles augustis, sest lõpetab ka keskkooli nagu minagi ja mul ka sama prob, et Soomega ei ole lihtne ühildada, aga peame kohtuma järgmisel suvel ka. ma ikka täiega armastan teda :) kui siin nüüd Liisi-stiili jätkata ja armastust nii lihtsalt jagada, aga no selline see elu kord juba on!
Valeria ja Anja:
ja siis veel Valeria õde Nastja - awwwwwww :) nii väike tüdruk, vist 9-ne, aga nii tubli. koristab, teeb süüa, töötab terve päeva põllul jne. võib-olla teda natuke sunnitakse tagant ka, aga ta tõesti on ise ka tubli. aga niiiiiii tagasihoidlik, täitsa kahju hakkas. ja kohati nii tõsine. seal rohkem väikseid lapsi polnud ka, nii et mis seal ikka rõõmustada, kui sõpru pole, aga ta tõesti paistis nata selline ületöötanud ja mitte alati nii laps, kui oleks võinud olla. aga oi kui nad Valeriaga kaklema sattusid.. no eks see ole õdede asi jah, aga uskumatult julm oli see alati :) tegelikult nad muidugi armastavad üksteist ja see on ilus. ja Valeria emps - Vera. tundus alguses nii kuri, sest Aili ütles mulle, et ta on hästi kuri. ja et ta on enda arvates seal majas boss. ja et ta on üldse bla bla bla.. tegelikult ta pani lihtsalt need asjad paika, mida oligi vaja paika panna, ei olnud ta mingi kuri! viimastel Ailiga veedetud päevadel ja õhtutel rääkisime ka Verast ja siis pidin olema veel eriti kaitsval seisukohal. Aili alustas suvalt kui ma just magama jääda tahtsin juttu, et "mina ei tea, miks see Vera nii õel peab olema". ma, et mis mõttes. no on ju õel! peksab kogu aeg neid tüdrukuid ja. no et ükskord kui saun katki oli (saun venelastel, kiviaegne duširuum eestlastel) ja nad kõik meie duši all pidid käima ja kui tüdrukud kuidagi järjekorrast ei hoolinud või läksid enne meid või enne teda, siis peksis seal rusikatega neid. seletasin siis ära Ailile, et ju ta siis pooldab sellist karmi kasvatust ja arvab, et see mõjub paremini, mis on muidugi ka tõsi - selline asi mõjub kindla peale, mitte võib-olla, nagu mingisugune vabakasvatus. ma küll ei usu, et Vera kõiki oma lõbuks peksab ja sõimab, ikka siis kui vaja on. minuga muutus ta aja jooksul aina armsamaks, sest mingeid probleeme meie vahel polnud ja ta on ikka tõesti lahe :) SUPERILUS ka, seda nägin ka alles aja jooksul, alguses ei teinud temal ja Ljudal vahetki, haha. niiiiiii ilus naeratus! hästi-hästi nooruslik ja hästi säilinud näeb välja. ükskord istusin Aatula põllu ääres enne korjamist rohul ja siis Vera tuli Soome keeles rääkima (ta natuke oskab, sest nad ikka aastaid juba seal suviti töötand), et homme vaba päev jah jne jne ja ütles, et Signe, vaata!.. ja näitas, kuidas rohukõrrega linnuhäält saab teha. see oli NIIIIIIIIII armas!!!! sest tegelt ta pole tõesti üldseee kuri, nagu arvatakse seal. range võib ta olla, aga tegelikult on tal väga-väga hea süda. lõpupoole käisime vahepeal Ailiga venelaste juures Vera tehtud pannkooke söömas ja. eriti naljakas oli mul, sest kõik rääkisid vene keeles, aga kuidagi armas ja lahe oli see sellegipoolest.
Valeria isa nime ei arvaks vist keegi ära, kui ma ei ütleks - Jura. kui ristikupõllul töötasime sel ühel päeval, siis need, kes polnud varem käinud, ütlesid ikka oma nime esimesel korral jne jne ja siis Vera seal naeris ja tutvustas soomlasele, et "Jura, Jura i Jura :D". Valeria isa on karm nagu Vera, aga temaga me ei suhelnud muidugi üldse. ikka olime koos seal pannkooke söömas ja meie viimasel õhtul meie toas peol ja kogu aeg käis ta meil toas elektrikapiga mässamas jms, aga otseselt me ei suhelnud. ta on muidu selline hästi tõsise näoga mees, aga RÄIGELT rebis kildu seal ikka. ma üldiselt eriti ta jutust aru ei saanudki, aga hullult hullult hullult hea huumorisoonega on ta täiesti kindlalt! lihtsalt no.. lihtsalt tunneb ära, et räigelt hea huumor on, isegi kui sõnadest aru ei saa. midagi muidugi aeg-ajalt tabasin ära ka, sest aja jooksul sai keel ikka selgemaks küll.
üks Jura oli veel kupja-Jura. põllu kubjas. ka üks ukrainlane, aga n.ö ametiredelil natuke tõusnud. varem korjas ka maasikaid, sel aastal oli juba kamandama pandud, sest ta lihtsalt oskas erinevalt teistest inglise keelt lisaks vene-ukraina keelele. alguses oli päris tore kuju, aga kuu aega hiljem oli võim nii pähe hakanud, et mineeeeeee metsa :D see läks ikka väga naljakaks lõpus ja samas oli neist, keda ta niimoodi kiusas, kahju ka. täiega häiris teda, et mõned inimesed nagu nt mina ei lipitsenud tema ees ega naeratanud talle iga kord kui möödusime jne. ja ma absoluutselt ei suhelnud ka temaga, ainult seda "what is your number?.. eighty-.." - "86". ükskord küsis Valerialt mu nime lihtsalt et oma üleolekut näidata ja pöördus spetsiaalselt, et "Signe!.. malina.. strawberr.. rasberries.", nagu ma Aili või kelle iganes käest Aatulast ei oleks selle Aatula eriülesande kohta kuulnud ja igal juhul õigesse kohta jõudnud, aga ikka oli vaja eraldi käsk anda. jobu. ütlesin et OK ja käitusin ka edaspidi nagu varem.
Jura on vasakult teine. ja kolmas on Viktor :). mitte selle aasta pilt:
Liiside nimekirjale tuli täiendust teiste eestlaste Liisilt. ukrainlaste juures oligi veel 5 eestlast - Kristiina, Leeve, Liis, Piia ja Kairi. 15 eestlast põllul, see pidi üle aastate rekord olema.
kõige lemmikum päev oligi mul vist see ristikupõllu-päev. see töö on nn haltuura ja seega ka ülihea palgaga, aga mitte sellepärast polnud asi meeldiv, vaid et seal oli lihtsalt niiii normaalne seltskond meist kõigist ja kuigi kõik seal üksteisest üsna kaugel töötasime ja midagi eriti rääkida ei saanud ega tahtnudki, siis oli see ikka kuidagi nii meeldiv, kui ümber on ainult head inimesed, mitte mingid meie toa eestlased, kes ikka kuradima palju vinguvad ja kommenteerivad. vene poisid, Vera&Jura, gruuslased ja siis mina ja Keito. no tõesti oli armas, need kaks sommi, kelle omad need põllud on, olid kah hästi südamlikud ja nii mõnts oli seal jalutada mööda põldu ja neid umbrohtusid seal välja tõmmata. ja kuulasin 4 tundi järjest Dima Bilani. sõit oli ka muidugi omaette nali, kui autodes oli vähem kohti, kui meid kokku ja siis noorim Jura kohe rõõmsalt oli nõus pagasnikusse minema ja enne tagasitulekut ka Vera seal muigas, et Jura, džentelmen, mine jälle pagaaznikusse : ))
üks tuba on meie Aatula maja alumisel korrusel veel. pärast tüdrukuid ja pärast kööki. seal elasid Lena ja Ljuda. Lena on armas hässssti pisikest kasvu tüdruk, aga väga tark ja kusjuures õpib Tšehhis (venelane ise muidugi) MATEMAATIKAT :D lahe ala, mida valida. kusjuures on meie mataõpsi Egle sarnane ka olekult ja välimuselt nata :D Lenal tekkiski see jama põllul, et kupja-Jura hakkas teda lambist vihkama ja talle sitta keerama (mõtles näiteks Anjale temast täiesti suvalisi lugusid välja, kuidas Lena talle ikka vastu hakkas ja polnud nõus mingit põldu korjama jne), kuigi ta on tegelt räigelt tubli tüdruk ja nüüd ei tohi võib-olla järgmisel aastal enam tagasigi tulla. ennast maksma panna ta oskab ja temperamenti on rohkem kui küll, aga kõik see on esmapilgul nagu varjatud.. ta näeb lihtsalt niii malbe välja :) rääkida me muidugi jällegi eriti ei saanud, sesssssst sama põhjus, mis teistegagi. paar sõna in english ikkagi vahetasime.
ja kõige viimane ja kõige erilisem Aatula elanik minu jaoks - Ljuda. Ljudmilla. või siis Lusja. teda jään ma ka kõige rohkem igatsema ja võib-olla me ei kohtugi enam kunagi, sest ilmselt ta Venemaale enam tagasi ei lähe ja niisiis ei tule ka maasikaid korjama tagasi. ega ma talle Venemaale külla minna tahtnudki, aga nüüd sai ta endale Soomes püsiva töökoha pärast 10 aastat otsimist. Ljuda saab varsti 50 (ja läheb pensionile. nii vara saab neil seal Venes. seletas mulle, et "üksi aasta veel ja siis mina... jeeee!!" aga pension on neil 100 euri, nii et mitte mingi tõsiseltvõetav tegelikult) ja ta on KÕIGE lihtsam ja loomulikum ja kõige-kõige armsam inimene üldse. lihtsalt olengi määratud kõige erilisemate inimestega kohtuma. nii hea ja lahke ja nii hea organiseerija ja asjalik ja lahe ja niiiiiiiii omas maailmas ja nii hea huumorisoonega, et täitsa lõpp! :D. räägib soome ja vene keelt, mida ma ise kumbagi ei oska, aga kõik jutud said räägitud. juba esimestel päevadel tuli köögis meile oma pojast Kostjast rääkima, et tema Kostja läks nüüd kaugele sõjakooli ja näitas kooli pilti ja Kostja lõpualbumit ja rääkis kui hea poeg see ikka on tal :) käte abil seletas kõik ära, kuidas ta ikka nii kurb on ("minu Kostja.." ja pühkis pisarat ja siis naeris :) ) jne jne. tõesti üldse samu keeli ei osanud, aga polnud peaaegu kordagi probleemi arusaamisega. ja tegelikult on ta pooleldi eesti juurtega, isa pidi olema Eestist pärit. aga keelt ta ei oska, lihtsalt natuke erineb tavavenelastest, näiteks ei kannata eriti sellist venelaslikku musitamiskommet. Ljuda oli see, kellelt iga päev massaaži küsiti. sest kodus töötab ta mudaravilas, mätsib muda inimestele peale. ja seal on ka massaaži õppinud. niisiis oli seda iseenesestmõistetavalt kõigil vaja ära kasutada ja iga õhtu oli kedagi mudida vaja, sest Ljuda ei oska EI öelda. mul seljaprobleeme polnud, sest mul on treenitud selg, aga kuskil viimastel päevadel läks küll lõpuks selg kangeks ja sain esimest korda Ljuda massaaži ka. no tõesti on wowilt hea. kiitis veel mu selga ja lihaseid, hehee.
kogu elu juures oli äge, et kõik oli kuidagi sujuv. ja meeldiv. tõesti - KÕIK. kunagi ei tundnud, et nüüd istun siin mõttetult, mis ma raiskan aega. polnudki sellist tegevusetust, võib-olla ainult alguses, aga hiljem lihtsalt no ükskõik, mida tegin, kõik oli nii õige. Eestis on küll aeg-ajalt tunne, et miski on ajaraiskamine või ei peaks nii, aga seal ei olnud - niisama lebotamine või jalutamine oli parim tegevus üldse.
põllul töötamine polnud absoluutselt raske. mõned läksid raha pärast täitsa hulluks, uute põldude esimeste saakide ajal jooksid teised kasvõi pikali, sest niiiiiiiiiii kiire oli. vahepeal lihtsalt vahtisin seal ja muigasin, mida kõike raha pärast tehakse. ma ise nii ahne polnud, et hakkaks seal niimoodi narri mängima. Anja ütles ka, et eestlased talle meeldivad, sest eestlased ei jookse.
boss Anja on iseenesest JULM. silmakirjalik, julm, kuri. absoluutselt KÕIK kartsid teda põllul. "you're picking every fucking day!! this is a strawberry picking, not a holiday!!!!". kui sadas padukat, nii et läbi selle vihma isegi midagi näha ei olnud ja keegi küsis, et kas võib koju minna, siis "if u go home then fuck yourself and don't come back !!!!!". lihtsalt nii hull iseloom :) aga no muidugi peab tänulik olema, et üldse töövõimaluse annab, nii et tegelikult polnud hullu, lihtsalt sellist karmi isiksust iga päev ei kohta. ja see küsimus, et kas tupsuta või ilma peab korjama tekitas sellise armsa killu, et kui Anja hommikuti põllule jõudis, siis kõndis ringi ja teretaski nii, et "huomentaa, tupsutaa" :D. kõlas nii ägedalt.
Anjast kahjuks pilte pole, aga see eest "too much"-Tarja ehk siis kes meil kaste kaalus ehk siis kellele ma olen maailma kõige rohkem kordi öelnud "eighty-six", sest meie vanade nimede asemele anti kohe varjunimed, mis koosnesid ainult numbritest. Tarja on siis see kõige lühem. vasakul Valeria ja Jura:
ja veel mõned pildid:
võõras ukraina kutt, Valeria, Jura ja taustal dimabilani jalg:
parempoolseim riides kutt on kupja-Jura vend, inside-naljaga kutsudes "Matkavekka". imestas selle info üle, et ma koolis vene keelt ei õpi. "ne utshil?????????" ja vaatas et väga haige, et nii tähtis keel ja lihtsalt ei õpitagi koolis! kuigi ise on neist ukrainlastest kõige rohkem lääne-euroopaga kokkupuutes, läks pärast Soomet kah kohe kuhugi teise riiki tööle Eesti kaudu. et võiks nagu teada, et ei jumaldata seda Venemaad siin midagi nii väga:
ja hihihi Jura ja Lusja ka. ja Valeria, Jura ja ARTJOM :D hea pilt:
aga mida Liisuga vabal ajal tegime oli riietega mässamine. et oleks ikka STIILNE kogu aeg. hahahaha. mu uued türklasepüksid on ikka nii tuusad, kuigi Aili ütles kogu aeg, et koledad ("naljakad" jne). njah, öelgu aga :D. kõige tuusemad riided olid ikka linnaskäies seljas, a ükskord olin linnaminnes juhuslikult üleni roosas, sest kaasavõetud normid riideid olidki kõik roosad, siis venelased koridoris kommenteerisid seal, roza roza roza käis kogu aeg läbi :D nagu ma ei teaks seda sõna ("rooozõi göörls" Tallinnast). aga no see oli sõbralik naljatamine :). põllul olid küll riided täitsa suvalised, peaasi, et oleks vastavalt ilmale ja vastu peaks. kuigi jah, paremini sai ennast tunda ikka normaalsetes riietes, mitte XXXXL vihmapükstes. nii et hiljem läks põldudel ka korralike riiete kandmiseks ära, kui just päris vihmane polnud. see tegi lihtsalt päeva jällegi põnevamaks ja lihtsalt tore oli seal peegli ees sättida mõttetult. ja no me polnud ju ainsad - ka see noorim ja ilusaim Jura vahtis ennast kogu aeg peeglist. ütleme isegi et rohkem kui meie, haha. ta oli alati kodus ka hästi stiilne ja silus kogu aeg tukka peegli ees jne :'D ok tegelt mitte just niii palju. kui tal kojusõitmise hommikul veel paar tundi ootamisaega oli enne minekut, siis tuli ja laenas mult veel küüneviili ja Aililt kammi. heheee. nii et Liisuga me mingid kaks eputajat seal polnud.
Jura enne linnaminekut. ehk siis ise ilus, aga stiil on õudne. või noh.. не моя чашка чая :DD :
kui Liis ja Jura ja H&J koju läksid, natuke varem kui me Ailiga, siis oli mul selle poolest juba igavam ja põlluleminnes või kodusolles enam riietusega ei mässanud. see-eest jalutasin hoopis rohkem kui varem niisama metsavaheteel või järve ääres ja kuulasin muusikat. natuke masendav ja üksildane oli vahepeal küll, aga mulle meeldibki ainult iseenda seltskond ka. kui Liis ja teised veel seal olid, siis oli tükk tegemist sellega, et saaks korralikult üksi olla, lihtsaim võimalus oligi sauna taha puude alla suure kivi otsa istuma minna, kust oli igale poole ilus vaade ja rahulik lugeda või kirjutada või mida tahes teha.
sealsamas sauna taga päevitasin päikeseliste ilmadega peaaegu iga päev. ja lugesin raamatut või kuulasin mussi. Liis lihtsalt eriti kaua päevitada ei suuda ja Jaana ei kannata poolt tundigi välja. a mulle meeldib päikese käes lebotada, kuigi päevitust ennast justkui ei fänna. vene tüdrukud veetsid küll tunde päikse käes ja tegelikult ka vene poisid haha :D ja isegi mitte Jura, kuigi miks tal seda olekski vaja olnud, ta oli ju niigi nii põllul kui kodus päikeselise ilmaga lihtsalt särgita. Põrsamäe-eestlastel oli meie eestlastele muidugi midagi kommenteerida ka selle seebikastaari kohta, et ta kodus ka niimoodi ringi jalutab. ma arvan ka, et eks ta lihtsalt eputamise poolest tegigi seda ja üldse oligi seal lihtsalt kõigi sebimise eesmärgil. hahahahah meenuvad Virve jutud, et miks need poisid tahavad pärast teda sinna nende elamisse kolida ja et väidetavalt (jaajah) koos nende tüdrukutega! et tahavad seal seksima hakata! haaaaahaaaaaaaaa :'D selles mõttes et no tõesti - miks sa tahad minna normaalsete voodite ja pliitide ja külmkapi ja raadio ja kõige muuga elamisse, mis on juhuslikult vaba, kui saad ka olla kaks korda väiksemas uberikus? peab ju ikka mingi muu tagaplaan olema! no igatahes oli point päevitamises, et teised vene poisid polnud sellised ilueedid, aga päevitada ikka meeldis ja ma ei saagi aru, kuidas saab mitte meeldida. päike on ju mõnus. ma ei tea see on kuidagi nii hea tunne kui päike paistab naha peale ja lebotad niisama. mõnikord ma mõtlen kui kahjulik see kõik ikka on ja siis ei kannata üldse päikest, aga seal oli sellest küll ükskõik. ja ühtlasi oli mul ka oma elu tugevaim päevitus (mul nahk väga hullu ei võimaldagi ka), aga seda kindlasti mitte spetsiaalsest päevitamisest, vaid just põllutööst.
kaks korda saadeti meid Ailiga ka mustsõstraid korjama. kuna mustsõstrapõllu omanik on Jorma sõber ja kuna Anja on boss ja tema sõna maksab. ja kuna mina olen nii hea korjaja. esimest korda olime Ljuda ja Lenaga, teist korda Ljuda ja Artjomiga. Artjomiga oli veel topeltarmas, sest Lena pole mu lemmik, sest ma ei mõista teda. ja Ljuda on ikka NII äge. kuna mustsõstardes tegin tõesti ka Ailile pähe kogustega ja tõesti tuli hästi välja, siis naeris Ljuda ka, et korjan nagu kombain ja ta järgmine kord korjab minuga ja õpib. irw. ja kui toas pärast tööd söömas käisime, siis Ljuda võrdles mu juukseid selle roosa põdrakanepilimonaadiga. ja siis irwasime seal. aga hea töö, 35 ja 45 euri sain nende kahe korraga. polnud viga, pigem nõustun Artjomi kui Aili arvamusega, Aili kogu aeg virises, et kohutav töö, minu arust oli parim.
enne kui Liis & sõbrad koju läksid, tegi Liis mulle veel viimase heateo. aitas mul Jura endale korjamispartneriks saada. selle laagri-Jura. sest ma TÕESTI ei tahtnud Ailiga koos korjama hakata ja Aili seda tegelikult oleks tahtnud, kuigi ta muidu korjas Lenaga, aga Lena on suht tugev konkurent talle ja teiseks ei viitsi ka jutustada. ma ka ei tahtnud, sest ei jõudnud enam. Liis lubas siis, et toetab mind, ja alustas Ailiga juttu, et kui meie ära läheme, kes siis Signega koos korjama hakkab. ja soovitas kohe, et äkki ta hakkab selle Juraga korjama siis, et nagu vahelduse mõttes. Jura oli ennegi Aili tiimis olnud ja oli teada-tuntud VÄGA aeglane korjaja, enamasti korjaski ühel poolel üksi ja partnerit polnudki. minu etteantud teksti järgi ütles Liis siis, et äkki see Jura hakkab ka siis kiiremini korjama, kui tal kiire korjaja kõrval on. ise ka toetasin seal et aaaa jah! hea idee, ilmselt hakkab jah. okei, võtame siis tema. hhahahahahaha :) Ailil polnud ka selle vastu midagi. siis ma olin küll ÜLIõnnelik, et mul on selline abivalmis sõber nagu Liis.
hästi on meeles veel eel-eelviimane päev. käisime veel mingi Kallervo juures maasikaid korjamas, kõige kohutavam korjepäev üldse. roomasime seal mingeid vanu põlde läbi. rohepüks hakkas taas nõmetsema, kohe alguses tuli juba tervitas selles stiilis, et näpuga kõhtu mulle "privjet!". aga gruuslaste autoga läksime, see tuli tuus :) armsad on nad ikka ja täiega lahe musamaitse ka - Bocelli! ja selline paani flöödi muusika. õhtul käisime Ailiga seenel ja öö poole vaatasime tähti. nii ilus taevas oli, kuusirp ka nii selge jne, binokliga täiega kaua vahtisin seal. vahepeal hõikas Aili mööduva Jura kohale, et too näitaks, kus Põhjanael on. ja küsis, kas see vilkuv täht on satelliit, nagu mina arvan, või vilkuv täht :D jah, võib-olla tõesti on satelliit, irw. sputnik. sauna kutsuti ka, aga sinna ma enam ei läinud.
kui jõudis kätte see kardetud lahkumishommik, olid kõik tüdrukud, Valeria pere, Ljuda jne ilusti ennast vara üles ajanud, et meid ära saata. tegime veel seal ukse ees pilti Aili fotokaga, kui Jorma juba kohal oli, et Iisalmi bussikasse ära viia. teises mökis oli Leila ukse peal ja ütlesin Ailile, et ta sinnapoole ka ikka märkaks lehvitada ja lehvitasimegi ja Leila hakkas küll nutma seal. saatis veel õhusuudluse ja lehvitas ja siis oli juba pool nägu pluusikrae taha peidetud, sest tal tõesti pisarad jooksid. temast oli küll megakahju lahkuda, isegi hüvasti ei jätnud korralikult. Georgij lehvitas ka ja sõitsimegi minema. mul oli ka lõpuks juba pisar silmas, aga õnneks õnnestus Aili eest varjata, muidu oleks veel seletama pidanud midagi seal.
tegelikult võib kogu asja kokku võtta nii, et kodus on mul küll suured plaanid ja tahaks ikka laiemalt midagi ette võtta ja ühiskonna nimel suuri asju teha, no vähemalt tulevikuks on selline missioonitunne, et nagu oleks vaja ja nagu tahaks ja nagu oleks võimeline, aga Soomes oli kuidagi vastupidi. veidi nagu think global, act local, kuigi see käib hoopis teise asja kohta. lihtsalt et eladki kõigi nende inimestega seal ühtse perena ja üksteise nimel ja kõik on lihtsalt niiiii loomulik ja korras, et isegi ei pea mõtlema, kas kõik on ikka tasakaalus ja kas kõik ikka annavad sama suure panuse ja kas koridore koristab ainult kaks inimest või teevad kõik võrdselt jne jne jne. selline tunne tekkis eriti just lõpus, kui Vera ja Ljuda juures teeõhtutel käisime. et vot siukses kohas ei saa ikka küll kõike rahasse ümber arvestada. ja mina seal küll poleks suutnud. aga näiteks Aili küll mõtles kogu aeg, kas on kallis või ei. kui tema pidi kulutama ja kui teiste peale midagi oli vaja kulutada. teiste kulutused need polnud nagu nii olulised ja seda võis tarbida küll. aga eestlased olidki natuke sellest kõigest väljas. sellisest teistega arvestamisest ja.. ma ei tea.. ei tahaks ju halvasti mõelda ja arvata, aga kuidagi selline tunne jäi kohati sisse.
No comments:
Post a Comment