trrrrrrr

sai läbi pimekurtide õpetamise koolituse esimene nädal. kolm veel, aga mitte veel. võib vist tõesti nõustuda sellega meie kursuselt, kes ütles, et me oleme siin õppinud rohkem kui koolis selle kahe kuu jooksul. tõsiselt nii muidugi hinnata ei saa, aga otseste erialaste teadmiste poolest on see tõesti õige. nii pikalt ja nii intensiivselt polegi vist kunagi midagi õppinud varem. aga huvitav on ja lapsed on niiiiiiii toredad.

praktikas proovisime palju asju läbi, aga ühes osas puutusime ka otseselt Heleni Kooli, kus koolitus toimub, lastega kokku. vaatasime nende tundi pealt. tegelikult küll selleks, et ühe kindla lapse nägemise ja sellest tuleneva käitumise kohta tähelepanekuid teha, aga kuna ma ise olen algaja ja koolitusel on ka õpetajad jms, kes meie rühmas niikuinii juba kõik vaatlused asjalikult ära tegid, siis ei hakanud seda nii väga vaatama, vaid imetlesin niisama, et lahe tund. kuigi see oli täielik näideldud tund, meil tunnistas õpetaja ise, et see pole üldse mingi päris tunniplaan, hommikul öeldi talle, et tuleb selline tund ja inimesed tulevad vaatama. isegi see klass polnud mingi päris klass, vaid spetsiaalselt koostatud rühm. ei saa küll aru, miks see vajalik oli.. aga tund ise oli kohutavalt lahe! tõesti niiiiiiii lahe. lapsed on üldse toredad, aga sealsed on kuidagi eriti veel.. kuidagi rohkem rikkumata ja lihtsalt nii paigas eluväärtustega ja tunnetavad ja hindavad inimesi kuidagi eriti eriliselt. natuke uskumatu isegi. kuna meil oli muusikatund, oli see veel eriti supervahva, lihtsalt kui siiralt juba see pilli valik käib ja üldse.. kui keegi mängib midagi kõrisevat, siis teine (nägemisvaegusega) küsib, 'aga Ene, mis see teeb sellist häält.. TRRRRRRRRRRRRR...', 'aga mis see teeb seda häält tuk tuk tuk tuk'.. no nii armsakesed.

tegime klassi n.ö pimedana ehk siis silmad kinni seotult tundmaõppimise praktikat ka, no nagu lapsed ise peavad ruumi tundma õppima, kui uue klassiruumi saavad, ja see klass oli ikka TÄIESTI teistsugune kui ise pimedana tunnetasin.. üsna naljakas tegelt. aga ma olen halb orienteeruja ka. ja hämmastavad võimed on ikka neil lastel seal - isegi kõige hullema kära sees, kus on mitmeid lapsi ja õpetajaid ja mina veel seal ja teised koolituselt seal klasside juures jamamas, siis üks laps küsib teiselt, et kas Õnne-Liina tuli.. tüdruk ei süvene eriti ja ütleb, et EI, aga poiss ütleb, et on küll Õnne-Liina, oli ju kõps kõps kõps...!!!!!! lihtsalt kingaklõbina järgi niiiiii hullu müra seest tunneb kellegi ära. ja selliseid lõhna järgi teisest koridoriotsast inimeste äratundjaid ja muid geeniuseid on seal ikka nii palju, uskumatu, kuidas ühe meele puudus on teiste meeltega nii kompenseeritud. lahe. lahe kogemus kogu see koolitus.