ja veel üks rannapuhkus - Võsu

Võsu rattamatk Taaliga oli üks lahedaim võimalik üldse ja sai sõidetud ikka korralikult, mitte nagu tavaliselt! tavalisel paarikümnel km-l pole ka viga, aga vaheldust on ka vaja. muidugi olid meie sõiduaja valikud kahe blondiini arule vastavalt eelkõige just keskpäevased ja seega 40-kraadised, niisiis oli lihtne kurtmislainele minna ja ütlesin umbes 100 korda, et mina enam edasi ei sõida! aga kohale jõudsime ikka ja kui tee peal ikka jutustada ka, mitte sportlast mängida ja vaikides kihutada, siis läheb aeg kiirelt.

sõitsime rongiga Tapale ja sealt väntasime esmalt Käsmusse, vahepeatusega Viitnal, et lõunat süüa. Käsmu on ise küll mõnus koht, aga kuna ranna osa on pisike, siis otsus edasi sõita tuli kiirelt. tegime kerge puhkuse ja mõned meist käisid ujumas ka. noh, see olin mina. põhimõtteliselt ei saa merd jätta ujumata.

meenub veel imeline Käsmu järv, mille otsa täiesti juhuslikult sattusime ja kuhu oleks ka hea meelega jääda võinud või iga kell ka tagasi läinud, kui oleks olnud kuskilt võtta veel üks päev.

















edasi sõitsimegi Võsule, kus mure magamiskoha pärast lahenes sujuvalt - GPS viis meid RMK telkimisplatsile, mis oli sel hetkel ideaalne!!! kõigist seni läbikaalutud variantidest täiega üle. korralik, puhas, suur, VAIKNE (jõevulina ja linnulaulu võib ka ikka vaikuseks lugeda!), tualeti ja puurkaevuveega. ja grillimiskohaga. ja miks see grillimiskoht just nii oluline on? sest Käsmusse sõites läksime kõikvõimalike metsade kaudu ja korjasime nii muuseas hunniku kukeseeni ja marju, sest lihtsalt sattusime hea koha peale just siis, kui korraks seisma jäime, et GPS-i sisse lülitada. marju ei grillinud, need läksid maitsestamata jogurtisse (nb. maailma parim asi! ärge keegi enam kunagi ostke poest tavalist E-jogurtit!), aga kukeseente jaoks mõtlesime päeva lõpuks pärast suuri pingutusi ikka välja, kuidas nad küpsetatud saame, kui meil ühtki nõud ega tulelootust ega oskust seeni küpsetada pole. D-vitamiini ju ka ometi raisku ei lase. ega üldse, üliõpilastena toitu metsa maha ei jäta. ostsime purgi oliive ja purk läks grilli peale kasutusse.
 















tuletegemisest endast võiks vist ka rääkida, sest sellesse õnnestumisse mul usku ei olnud. arvestades seda, et RMK platsidel on küll puid, millega tuld teha, siis seekord olid seal suured ja üsna mädanenud lauad, mida ei olnud kuidagi võimalik lõhkuda, niisiis tühjendasime rahakoti tšekkidest, üritasime mingit puukoort leida ning paar enam-vähem parajat puutükikest ja halgu kah, ja imede ime - saimegi selle tule põlema ja kõik, mis vaja, ka ära küpsetatud ja grillitud. toidu alusteks mingid oksad, taldrikuteks tühi kilekott pooleks, grillilt tõstmiseks juukseklamber. mida enam tühjast vajalikku leiutasime, seda lahedamaks läks ja looduslähedasemaks ka, sest ega tervet kodu ju niikuinii loodusesse kaasa ei vea.

telkimisplats oli üldse üks oluline osa kogu matkast, sest see oli lihtsalt nii mõnus ja nii looduse keskel, aga nii mõistlikul tasemel tsiviliseeritud. teise päeva veetsimegi Võsul mere ääres ja hiljem telkimisplatsil õhtust süües ja lihtsalt magades. kuigi ma polnud enne just suurim telkimise armastaja, siis seal oli uni küll maailma parim ja sai ikka täiega välja puhatud. ilmselt oli asi selles looduses üldse. jõgi ja mets ja usaldus ümbritseva vastu. noh, taanlaste vastu näiteks, kes meid tule äärde kutsusid, aga eelistasime siiski varakult magamaminekut, et siis sellegipoolest mõlemal päeval teistest tunduvalt hiljem tõusta. nagu oleks kodus, et võib poole päevani põõnata. aga puhkusel peabki puhkama.

Võsult sõitsime Taali juurde maale ja sealt läksin Aegviitu, et enne Taalit uue elektrirongiga sõita saada. rongid on küll supermõnusad, ainult et sinna niinimetatud multifunktsionaalsele alale (seda sõna võib tunniajase sõidu ajal vist 20x kuulda) ei mahu lihtsalt kõik rattureid ära. neid (meid) on lihtsalt nii palju.