midagi väga toredat

lõpuks ometi oli üks reis, mida ei pidanud kahetsema, et läksin, vaid mis oli tõesti ülilahe. kahepäevane ja ainult loodus ja külad ja koopad ja paadisõit ja flamingod järvel. järjekordse pooletunnise istumis-kohvipausi ajal läksime Aleksandriga hetkeks jalutama ja leidsime juhuslikult ülilahedate jalutusradadega kanjoni, mis on selline koht, kuhu tahan kindlasti tagasi minna. ja ei ühtki kirikut ega muuseumi selle reisi jooksul. viimaseid maha ei teegi, aga loodust ootasin juba ammu ja eelmised reisid olid nii organiseerimata ja suured pettumused ja ilma mõttes lollid kokkusattumused*, et seekord poleks hea meelega läinudki, aga kuidagi juhuslikult läksin ja ei suuda uskuda, et on olemas sellised kohad, nagu nähtud sai. eks need kõige erilisemad kohad olid muidugi pildistamiskeeluga, nii et midagi näidata polegi, saab ainult uuesti minna, ja seda ka teha tahan.

*näiteks võite googeldada "meteora monasteries" ja kujutada ette, kuidas on olla seal sellise paksu uduga päeval, kus ei näe isegi kahe meetri kaugusele ehk siis ei kõrgusesse, kaugusesse ega ülevalt alla. 6h bussiga sõita, et olla sellises kohas ja mitte midagi näha on hull!