Thessaloniki

teine parim ja samaaegselt kõige hullema enesetundega päev üldse. täpselt siis, kui on:

- vabad päevad, mida enne polnud üldse
- parim sõber, keda ka .. alguses polnud
- parimad kohad, kuhu minna, teada
- parim ilm

.. siis olen ma nii haige kui võimalik. selleks ma kauemaks jäingi, et saaks looduses käia, aga praegu on selle täielik nautimine küll ilmvõimatu. kuigi mõnus on siiski, jalutada on ju ikka mõnus. kuna vastupidine ei tulnud kõne alla, siis võtsin läbi sunni mingid poola ravimid, mille nimegi mul õigust teada pole, sisse, ja kuigi ma muidu tablettidesse ei usu ja neid ka ei tarbi, siis tuleb tunnistada, et veidi inimlikum on olla küll, enam polegi nii kindel, et just täna on mu viimane päev siin elus.

kui Aleksander siia tulemas oli, siis ütles talle sõber, et haahaa, nüüd sa ei saa ju enam nii palju trenni teha. ja nüüd ta siis tõestab sellega, et igal pool temast trenni-, põhiliselt lõuatõstmise pilte teeme, et on ikka küll igal pool võimalik treenida, panen ühe neist kümnetest illustreerimiseks siia ka. milleks on kindluse varemetes ukseava, kui mitte järjekordsete kätekõverduste jaoks?

ja ta pole ainus. oh, ei. meie üliväikese noormeeste osakaaluga grupis on sellegipoolest taolisi hulle veelgi, kes:

- päriselt ka igal võimalusel trenni teevad, olgu abivahendiks siis sein, teistega jagatud hotellituba, suvaline post, jalgpallivärav, teine inimene vms
- igal võimalusel kuskile kõrgele ronivad, a la kellatorni otsa koopa lae alla, hapra oksa peale jõe kohal kümne meetri kõrgusel
- igal võimalusel käe peal seistes sellesama käe peal kätekõverdusi teevad, teine samal ajal maas kükitades sõbraga koos näopilti tegemas

ah, tegelikult, mis ma siin ikka kasutan tooni, et on ikka peast segased, eks tahaks tegelt isegi nii tugev olla. aga ega ikka on ka, mida süüdistada - sündisin naissoo esindajana. naised polegi nii tugevad! noh, tegelikult vist ikka on treenitav tõmmata lõuga kümme või paarkümmend korda järjest, aga kahjuks ma pole sinna veel jõudnud. seda treenima.