väike sõit piilupardiga Tallinnasse esimest korda elus ja päris lahe oli ja päris odav ka ja kuulasin veelkord peaaegu kõik Dima plaadid üle ja lugesin oma üht uut lemmikraamatut ja samas kohustuslikku kirjandust edasi. kuigi haigus võttis täiega võimust, aga see oli täiesti tühine võrreldes hea tundega, mida tekitas sõit KOOLI AJAL pealinna DIMAT nägema.
kõigepealt väike traditsiooniline tiir ja toidupoekülastus Ülemistes. siis Keskturg, kus spetsiaalselt meile taheti taas nii palju erisoodukaid teha, aga me ei võtnud vedu. seejärel Stockiring korraks nagu alati, kus IIALGI kuulsaid ei näe, kuigi telekas nad mujal ei käi kui Stockis. seejärel väike Balti jaamas käik, kus häkkisin endale päris mitu vööd ja päris lahedat ja päris odavalt ning veel lisasoodukaga ka.
vaatasime üle ka Balti turu hall nr 1 kohviku, mis on üllatavalt lahe koht, kuigi ainult teed joomas käisimegi või no Meeriliis teed ja mina siis tee ja Theraflu kokteili, pärast mida olin kohe jälle tunduvalt tervem mõneks ajaks. igatahes Baltist veel saiakesed kaasa kindlasti lemmikust saiakesemüügi kohast ja otsejoones Wirru ja enne seda sain vanalinnast lemmikpoest lõpuksometiiiiiiiiiiiiiiiiii uue INIMESE endale kõrva külge. väga lahe, sest selle koha pealt oli mul juba viimased 4 aastat mure, kui eelmise ära kaotasin. Wirus midagi asjalikku ei teinud vist, v.a see, et Romi Erlachiga pilti, aga muidugi mitte nii, et ta ise seda teadis. jalanõusid ikkagi kuskilt ei leidnud ja nii ma siis käin endiselt sellistega, kus taldades on augud ja lukkude ja muud õmblused on lahti jne.
pool kuus hakkasime siis Linnahalli minema, kus ostsime mõlemad kohe pärast sissepääsemist Dima viimase plaadi endale. muidu kunagi plaate ei osta. ja isegi piraatplaate ei saa nii odavalt, kui seal Dima oma saime. tegime paar idiootset videot ja päris suure hulga pilte ja no muidugi ka koos kuulsustega nagu Argo Ader ja Krista Lensin jne, aga noh nemad seda taaskord muidugi ei teadnud.
kui lõpuks saali sisse pääses, millest on ka muidugi video meil, sest KÕIKE tuleb jäädvustada, siis oli küll väga hea tunne juba sees, kuigi tglt juba uste vahelt 2mm vahedest ammugi vaatasime proovi, kuigi Dimat päris ei näinud. tegelt juba garderoobis kuulsime Dima häält seal proovis ja tegin paar irwilt hädist diktofonisalvestust sellest ka, aga pole veel üritanud kuulata, kas neis midagi kuulda ka on.
ja siis lõpuksometiii -
Dima "NU šTO" Bilan
neva neva let you goo you are teone i'm söarching for.
lahe ja algas ka kohe ühega kõige lemmikumatest lugudest ja kõik lood olid lemmikud, aga aru ei saanud eriti ja vahetekstidest üldse mitte v.a väikselt tüdrukult kui Dima küsis kak tebja zavut. kuigi seal oli kindlasti megahäid kilde ja paneb ikka kahetsema küll, et vene k ei oska, aga järgmiseks aastaks Dima kontserdi ajaks oskan juba vabalt rääkida! kes ei usu, siis ära usu, aga spagaadi pidin kah kevadeks maha tegema ja hiljemalt Õllesummeriks, aga seegi tuleb juba praegu peaaegu maha ära, mis on märk, et kõik on võimalik.
juba esimesest sekundist, kui Dima ilmus lavale, isegi enne juba, kui kardina tagant pikalt Protiv Pravili "šikišikišikišiki bwaohh..." pobises, oli niiiiii lahe. tõesti hull lavaline liikumine - pidevad hüpped üle hiigelkõlari, lavalt alla ja tagasi, lihtsalt üles kahemeetrised hüpped jms + veel hullud ägedad tantsukavad koos taustatantsijatega. ülivõimas hääl ikka, nii kohutav hääleulatus ja hullud imetrickid häälega ("täiesti kohutav kontsert oli, ainult vigises ja tegi hääleharjutusi"), madal hääl pani ka täiega imestama, seda enne ei olnud nii väga kuulanudki, aga hispaaniakeelses loos vaatasin et wow. enamik lugusid olid täiesti live ja lahedad olid paljud ühelt loolt teisele otse üleminekud, vahepeal isegi 3 lugu järjest ja hullult teised versioonid kui tavalistel salvestistel, mida netist leiab. üks lugu, ei mäleta hetkel mis, oli vist (Meeriliis pani esimesena tähele) päris special Eesti versioon, selline veidi kaerajaani stiilis tantsukavaga, aga ei teagi, kas siis keegi ei avastanud, aga sellest pole üldse räägitud.
eelviimase loo ajal, kui sädelev puru juba laest alla oli lastud, hakkas rahvas juba kiiruga ära minema, et garderoobis oma mantel esimesena kätte saada ja see oli äärmiselt nõme! alati vihkan sellist asja, aga seekord ei kuulatud isegi, kas mõni lugu veel edasi tuleb! tuligi "Ja Notšnoj Huligan" ehk siis see, millega Dima üldse kuulsaks sai, ja näiteks minu täiega lemmiklugu on see ka, mille ajal Dima veel lilli vastu võttis lastelt nii palju kui jõudis veel ja see lugu oli ikka nii hea seal, läksime allapoole mööda vahekäiku kuulama seda ja päris lähedale jõudsime lavale ikka. see lillede jagamine on ikka nii armas komme venelastel, no ausalt ÜLIilus oli vaadata seda lillehunnikut.
terve kontserdi Dima võttis seal lilli vastu pisikestelt lastelt üle lavaääre, aga pooled lilled jäid sellegipoolest fännidele kätte, sest neid oli lihtsalt nii palju. vahepeal kui ta jälle lillevastuvõtu lainele sattus, siis suutis üheaegselt nii laulda, autogramme jagada, lillesülemit ohjata kui ka lilli veel lisaks vastu võtta. vahepeal isegi ei näinud Dimat lillekuhja alt, kuigi ta oli lava ääres olnud ainult võib-olla 30 sekundit. ja ühte lillekuhja sattus juhuslikult just eriti palju neid hõbedase ümbrisega kimpe, mis niiiiii särasid selles valguses Dima käes ja appi nagu muinasjutus oli see :) tõesõna.
koha poolest polnud ka viga, sest säästukoht oli meil (õiged fännid küll, ostame paar päeva enne kontserti pileti ja siis on häda, miks nii halvad kohad valikus on. odavatel piletitel, sest raha meil ju ka pole, kuigi tõelised fännid. haha), aga kõik oli hästi näha, kuigi päris lähedalt on muidugi hoopis teine asi. järgmisel aastal ostame tutvusi kasutades esiritta otse trepi ette piletid esimesena ära, sest need on tõesti KÕIGE paremad kohad seal igatepidi.
trepiesisel ja keskmistes sektorites oli vähegi aktiivsem publik, aga suuuuuur osa neistki ja ammugi siis vaeste sektoritest oli niiii tuim. ei saa aru kuidas tulla sellisele kontserdile ja siis lihtsalt tuimalt istuda. jääb mulje, nagu ei meeldiks kontsert, aga samas miks siis minna? mingi osa tõesti tuli sel põhjusel, et kutsuti, aga pool saali? kuidagi tobe mulje jäi Dima ees eesti publiku nimel, aga no tema jaoks pole vist hullu, kui nii tihti siin käib ja Tallinna fännamist endiselt ei lõpeta. igal juhul mingil ajal tuli Dima ka meie sektori ette laulma ja kuna meil polnud neid special vilkuvaid pulki ostetud, mis seal enne müügil olid, siis vehkisime seal niisama moblaekraaniga ja Dima näitas füsa õpsi ("Signe, kas sa oled neljaviieline?" - "Ei." - "Siis tuleb püüelda selle poole!") stiilis näpuga meie poole ja ütles SUPER. kuskil laulu sees. sest et seal normilt ikka kaasa elasime, KUIGI pulk puudus, aga kasutasime olemasolevaid vahendeid. haha. Meeriliis seda sõna ei märganud, aga ausalt ütles ta seda KINDLALT otse meile, sest tõesti meie ümber oli sel hetkel publik täiesti paigal, ainult väga palju allpool oli üks pulgaomanik, aga ta oli tõesti allpool.
see kõige lähem publik Dimale oli lahe, sest seal oli palju väikseid tüdrukuid (tõesti niiiii suur osa fännidest oli 3-7 aastased tüdrukud. see on NII armas!), kes absoluutselt midagi ei põdenud ja julgesid seal nii Dima küsimustele vastata kui ka terve kontserdi niisama tantsida jne. see on see vene julgus vist tõesti :) mitte, et eesti lapsed loomult vähem julged oleks, aga meil tuleb see kuidagi kasvatusega kaasa, et emotsioone tuleb ikka üritada piirata.
ja olen päris kindel, et vähemalt pool publikust olid eestlased. kahjuks ei oska nii suur osa eestlastest vene keelt kui võiks ja kui Dima arvab. mõnes mõttes kahju, et ta niimoodi arvab, sest kindlasti just keelest arusaamise taha jääb ka paljudel vajadus kaasa elada, sest no.. kui lihtsalt ei saa aru mitte midagi. no meil sellist asja ei olnud, aga täiesti mõistetav, et kui sõnagi aru ei saa ja enne ka pole väga kursis muusika ja esinejaga, siis on natuke nadi olla. aga see on muidugi tore, et Dima jaoks Tallinnas esinemise üks parim külg ongi see, et saab oma emakeeles rääkida ja no ette kindlasti ei heida, et seda teeb.
Dimaga pärast kontserti otseselt ei kohtunud enam, sest tal oli seal pärast veel hullllult pikk pressikonverents ja pildistamine ja veel 100 asja, kuigi kontserti vaadates tundub, et on ikka ülbe nüüd läheb puhkama lihtsalt ja on siis raske väike autogrammijagamine teha wää. mõned fännid ikka üritasid teda oodata ka, hässssti toredaid Dima vene fänne kohtasime seal ja pärast veel ajakirjanikke Dima pressikalt, kes olid ka armsad ja jagasid siseinfot ja lahedaid asju rääkisid Dimast ning olid niisama rõõmsad, et said temaga rääkida nt ühe lause. ja meie kohta arvasid sama, et me lahedad, ihhhiii. no oleks kindlasti saanud ise ka Bilaniga kohtuda, kui oleks enne asja hästi läbi organiseerinud või siis no lihtsalt sisse sadanud hotelli Elina stiilis irww südamekujulise kommikarbiga kui sealt mööda läksime, sest kogu Dima tiim oli seal just samal ajal hotelli sisenemas või siis fuajees, ise ka tulime viiuldajaga suht kõrvuti Linnahalli juurest. õnneks me pole sellised fännid, kes väljaspool kontserdipaika ka veel jälitaks jne. aga loomulikult ütlen ma seda sellepärast, et olen kade Aneti jne peale, et ise pole nii tegus! aga pole hullu, sest järgmisel aastal nagunii juba kohtume ja teeme pilti tooli peal püsti koos.
bussijaama vastas 24h söögikoht on megaarmas, ütleks veel, kuigi ainult korraks astusime läbi. viimase bussiga tulime tagasi ja sain isic kaardiga tervelt (!!!!!!) 5 krooni soodukat erinevalt Meeriliisist! bussis juhtus ajaga vahepeal kahtlaseid asju ja üldse olin palaviku ja elu vahelises olekus ja aeg-ajalt magasin ja Meeriliis küpses radika ääres samal ajal kui ise olin ka radika lähedal, aga paksud riided seljas, kindad käes jne ja oli nii külm.
on ikka oinad!
muidugi oleks kõigest sellest võinud kirjutada alustades J Lo, Di Bil huumoriga ning stiilis kui kole on ikka Linnahall, kui haige oli see turvameeste pidev lavaltolknemine ja see, et tantsijad kõige vaesemate sektorite jaoks kardina tagant juba enne lavaletulekut näha olid ja kui ebaprofessionaalne see kõik ikka kokku oli, aga kuna Mari-Leen (kui teda Dima pressikonverentsi ruumist tulemas nägin, siis koos muige tekkega kadus närviline kahtlus, et kas tuleb ikka ka seekord see mõnus pingutatult virisev artikkel ära) võttis põhimõtteliselt juba sõnad suust, siis pidin võtma teise vaatenurga ja kirjutama heast.
No comments:
Post a Comment