Valmiera

kuna Lätis käikude ots juba paar nädalat tagasi lahti tehtud sai, tuleb seda ka jätkata. seekord valisime sihtkohaks Valmiera - piisavalt suur linn ja Valgast/Valkast päris hea transpordiühendusega. et Valmierasse saada, pidime Valga rongijaamast Valka bussijaama jõudmiseks päris hea sprindi tegema, taustaks sõnumid kolmandalt kaaslaselt, et me nagunii ei jõua.

Valmiera hakkas mulle otsekohe meeldima. nagu tagasi jõudes uuesti ka Valga. nagu ka vist iga uus linn on "mu uus lemmiklinn!", kuhu alati kohe ka kolida tahan. turismiinfopunktist saime lisaks kohtadele, mis neil on väga toredad ja vahvad ja imelised, aga kahjuks esmaspäeviti kinni, ka info, et on olemas üks põnev viie meele park, kuhu ka suundusime, tehes vahepause poodides, et osta teistsugust jäätist, jooki, juustu, hummust, kanepimääret jms.

see tunnetuspark on küll üks parim võimalik linnas loodusega kokkupuutumise võimalus üldse. tegemist on sellise loodus-seiklusrajaga, kus võtad raja alguses jalanõud jalast, et ikka läbi talla ka kõike tunnetada, läbid esimesed kastid, kus on erinevad looduslikud materjalid, ja sealt jätkub juba terve rada, nagu ka nimi ütleb, viit meelt kasutades. tuleb tunnistada, et ise kasutasin kõige rohkem haistmismeelt. aga jah, see on kindlasti Valmiera vaatamis- ja külastamisväärsuste tippude tipp, kõige mõnusam koht seal. kusjuures pilet maksab vaid kaks eurot. pärast seda käisime veel mööda linna, vaatasime ühte ja teist vaatamisväärsust ning nentisime, et läti noored naudivad ikka õiget lapsepõlve, sõites päevad läbi sõpradega ratastega mööda linna ja mängides porolonitükkidega tibusid, erinevalt eesti noortest, kes otsivad 10-aastasena foorumis seksi, nimetavad end juba seksi- ja foorumisõltlasteks, saades samas sellest ka kuue minutiga üle, ning teevad 25-aastastele kohtumisettepanekuid ja küsivad, kas termomeeter on su pärisnimi. ilus linn see Valmiera. isegi nii ilus, et tagasi läheks ka hea meelega, hiljemalt siis aasta pärast, kui kõrge seiklusrada ka valmis saab.

rõõm on ka see, et on veel siin ilmas inimesi, kes ei ütlegi oks käes ringikäimise peale, et "nagu väike laps!", "sa oled nagu nõia-ella!", "inimesed vaatavad sind imelikult!" jne, vaid hoopis: "HEA MÕTE! MA VÕTAN KA OKSA!"

tagasi Valka saime vana hea VANA rongiga! levivad kuuldused, et ka Lätis need vanad rongid enam kaua ei püsi, seega oli rõõm nendega veel sõita saada. teistsugused helid, tühjad vagunid, avatavad aknad, väike pilet, wc tühjeneb raudteele (ei kasutanud) jne. nagu vanasti!

Valka jõudes otsisime üles mu tädi maja, kes võttis meid väga hästi vastu, no ikka väga armsalt, küpsetades meile koogi, sättides varahommikul enne tööleminekut valmis ka hommikusöögilaua koos lillega taldrikul jne. jah, tasub ära omada ristiema.

võtmeid ära viies saime ekskursiooni ka kingavabrikus. polnudki ammu ekskursioonil käinud. kooli ajal sai käidud, siis aga eriti ei huvitanud, ja nüüd, kui tõeliselt huvitab, neid võimalusi enam eriti ei ole. pärast kingavabriku-ekskursiooni käisime kiirelt parimas Valka poes ehk Liepa pisipoes produkte ostmas, et siis muuseumi jõuda, mis osutus taas kord suletud olevaks, niisiis valisime teise ehk militaarmuuseumi, mis oli ka täitsa huvitav, eriti kui spetsialist kaasas, kes juurde räägib.

Lauraga veetsime Tartus pärast veel paar tundi niisama Emajõe ääres istudes ja arbuusi süües ja bussis alustasime juba kanepimäärde sissekühveldamist, mis nii lihtsalt ei läinudki, kui arvatud sai. tänu selle maitsva määrde söömisele saime bussis ka nooremaid fänne, kes spetsiaalselt ka oma sõpru bussi eesotsast meie söömist vaatama kutsusid, pildistada tahtsid jne. ju siis tundus nii maitsev!

Taas kord üks pildivideo. Mulle hakkab järjest rohkem meeldima see Movie Maker.