wil jan di ehk ära roni

hea ja soe oli Viljandis, aga tagasitulek oli juba liiast. Viljandi maantee kohta saime isegi hea ajaga auto peale ja otse kohale ka. kuupäev oli ka selline vahva, et kõigil inimestel igal pool olid digiboxid käes, või vähemalt olid nad minemas seda ostma. käisime vesirattaga sõitmas, nagu ikka Viljandi juurde käib, ja ÕNNEKS on ikka sama vanamees paadilaenutuses oma neiupõlvenime naljaga :). seekord kõrkjatesse kinni ei jäänud, aga lõpp oli ikka nagu alati, et oih, 5 minutit on laenutusaja lõpuni, aga pool järve on veel tagasi sõita ja siis turbo, kuigi enne ei lasknud varbavigastus üldse sõita, aga kui vaja, siis kes see valust hoolib. niigi Meeriliis kannatas päev otsa valude käes, nii et iga 5 min tagant 600-ne ibumax, no mis on mu varvas selle kõrval :).

























käisime Lossimägedes ja kõikides turistikohtades ja tegime lolle turistipilte. kerge riietevahetusega muidugi, nagu oleks ikka mitu päeva kuskil käinud. nagu oleks elu. ja rippsilla ületamine oli üllatavalt lihtne, foobia oleks tõesti nagu natuke vähenenud. Alekseiga isegi ei üritanud kohtuda, sest niikuinii on ta meid juba hüljanud ja unustanud, sest mida muud näitab see, kui pole juba aasta aega msnis käinud. mõned lihtsalt hülgavad oma parimad sõbrad, pole parata. see on elu.



































































ja mõned meist arvasid, et jõulud on käes ja aeg on hakata mandariine ostma :)

















tagasihääletamine oli õuduse tipp sellise kuumaga, kuidagimoodi suure vaevaga lonkisime kohta, kus juba vähegi hääletada saab ja koos kuumarabandusega saime imekombel lõpuks siiski ka auto peale. kuigi kahjuks mõlemad kaks kutti olid habemikud ja oleks terve tee tahtnud võtta lihtsalt žileti ja üle näo tõmmata sellistel, aga no ma istusin juhi taga ja vaade oli tavalisema poole, Meeriliis kõrval nägi juhti, kes oli ikka õiget rokkstiili ja ikka korraliku habemega, hahahahahaa. ma ei tea, kuidas ta üldse niigi rahulikuks sai jääda seal. pärast muidugi kuulsin, et ega see rahu oligi kõigest väline. vahepeal see tavaline tüüp küsis teiselt, et 'telefon oli sul hääletu v, miks sa vastu ei võtnud?' - 'ei olnud hääletu.' - '... kuulasid liiga kõvasti r o c k muusikat vä?' hahahahaa, mul tuli eriti hull naeruhoog siis peale. et mitte liiga kõvasti muusikat, vaid rockmuusikat. hahah. jutt läks muidugi ikka Tartule ka (ikka konstruktiivne arutlus meie poolt nagu alati, mitte materdamine!) ja lõpuks küsis üks teiselt, et kuule, miks me siis sinna Tartusse jääme.

tegelikult oli muidugi lahe seal Viljandis (mitte, et hunnikust näopiltidest poleks aru saada!), olgugi et väike linnake, aga juba on nii palju rohkem kohti, kuhu minna, ja üldse kuidagi nagu tegevuse leidmisega ei ole probleemi. sest päris tõsiselt on igal pool parem kui kodulinnas. ja ikka väga väga üle võlli on juba see pilk, et absoluutselt kõik läheb võrdlusse, et nonäed, siin lasevad kohe jalakäijaid üle tee, aitavad lausa ilma küsimata omal initsiatiivil poes asju leida nagu nt 2-liitrist coca colat, ja mida iganes, Tartus küll MITTE KEEGI seda ei tee. jne jne. aga samas tühja sellest, ei saa midagi teha, kui on kerge tõepõhi all ka niisugustes võrdlustes.