paljuoodatud matkareis

kõigepealt siis mu matkareisist, mis pidi olema kolm ööd ja neli päeva, aga oli lõpuks üks öö ja kaks päeva. plaanid olid suured, aga kujunesid teistsuguseks ja ega sellest midagi hullu polegi, saangi natuke aega veel oma linnas veeta. kõik pildid siin sissekandes on laenatud, mitte mu enda omad.

kõigepealt sõitsin väikese vahepeatusega Hora Sfakioni, kus kohe praami peale läksin.


Praami peal sõin kõik oma matkaks mõeldud toidu ära, kuna kotti see nagunii ei mahtunud. Agia Roumelisse jõudes hakkasin siis esimest korda ka infot otsima selle matkateekonna kohta, mida läbida tahtsin, ja minu plaanitud ja kuskilt loetud 9h asemel öeldi esimene ots pigem 11-12h matk olevat, kus oleks pidanud vahepeal kuskil kanjonis ööbima, mis telgita just kõige parem mõte pole, lisaks leidus internetis ka muud infot, et raske rada ja osa sellest katki, nii et jalga pole kuskile toetada. no selline professionaal ma siiski veel pole, et päris kätel rippudes edasi liikuda, seda enam, et olin üksi. niisiis jäin alustuseks Agia Roumelisse paigale.



olin just kohalejõudes mõelnud, et küll see rand seal on ideaalne, et kahju, et mul sealviibimiseks aega pole ja pean kohe oma matkaga alustama. aga siis oli, lausa 5-6 tundi. imeselge vesi, tühi ja liivavaba (liiva asemel mõnusad ümarad kivid!) rand, puhas paradiis. ujusin korduvalt ja korduvalt, lugesin raamatut ja veetsin väga mõnusat aega. Sougiasse läksin siis järgmise võimaliku praamiga, mis oli planeeritust 10 eurot suurem väljaminek, niisiis jäi muudeks kuludeks ikka väga napp raha alles.



Sougia on samamoodi väike koht ja mõtlesin, et kus ma seal küll ööbin, rand ei tundunud selleks ka päris ideaalne olevat, kuigi oli magatav küll. iseenesest peaks rannariba 1,5 km olema, aga restoranide ja telkide alast tagapool pidi olema juba suurem hipikommuun, kus lihtsalt narkot tehakse ja seksitakse, mille vastu mul huvi puudus, seega seda piirkonda ma uudistama ei läinud. arvestasin oma rahad kokku (selleks päevaks 2 eur, järgmiseks 5 eur), käisin poes ja jäin rannale istuma. veidi kahtlane india kutt, keda juba enne mitu korda nägin ja kes näo järgi tundus vestlemisest huvitatud olevat, tuli lõpuks ka tõesti vestlema, rääkis, et töötab seal ja kuidas sinna sattus ja igasugu muudest asjadest, ning kuuldes, et ma kavatsen rannas magada, kutsus oma telki ööbima, mida ma ilmselgelt ei soovinud. isegi kui ta oli lihtsalt abivalmis ja sõbralik, kuna ise pidi alguses sinna tööle minnes veel ekstreemsemalt seal elama, kuni võõrad inimesed teda aitasid, ja kuigi öö tundus minevat väga tuuliseks, oli mul siiski kindel plaan täiesti vabas õhus ööbida, mida ka tegin. ja isegi selle tormituulega polnud absoluutselt külm, sest mul oli nii magamiskott kui ka õhuke tekk. nii et rannasööbimine oli väga äge kogemus, kuigi väike hirm oli naha vahel ikka, niisiis väga sügavalt ei julgenud magama jääda.

hommikul alustasin matka Lissosesse, et sealt Paleiochorasse jõuda. mõnusad maastikud, mõnus kõndida kaljude vahel ja okste vahelt läbi ronida, vahepeal tagumiku peal mäest alla lasta. kuigi tegemist oli E4 trailiga, ja poleks pidanud midagi valesti minema, siis lõpuks olin ikka väga valel rajal, väga vales suunas, aga siiski märkidega rajal. nii et väga imelik, et mis valesti minna sai, sest ei näinud küll kuskil suuna valiku võimalust ja alustasin kohalt, kus oli isegi otsene silt, et Lissos. vahepeal olin kuskil mäe otsas, kus märgid lõppesid, sääred ümberringi olevatest jäikadest taimedest katki kriibitud, kuskile minna ei olnud, telefoni aku oli ammu juba tühi, kaarti ei olnud, veevarud üleliia suured ei olnud - selline paras kriisiolukord. nutsin ja paanitsesin siis natuke ja pärast u 1,5 tundi leidsin lõpuks mingigi rajatähise ja see rada viis ikka päris teise suunda ehk mandri keskele, kuigi algne rada pidi suht-koht mööda mereäärt või vähemalt selle lähedalt minema. aga mandri keskele olin ma juba päris ammu suundunud ja sellest ka aru saanud, nii et valisin suuna, mille puhul on vähemalt lootus ellu jääda, mäe otsa jäädes poleks ju ka kuskile jõudnud.

taimestik oli umbes selline, nagu järgneval pildil. sel hetkel küll ei õitsenud, sest pole enam kevad, aga hoolimata sellest, et näevad välja armsad lillelised hunnikud, olid need pigem nagu roniks kibuvitsapõõsastes. pole ime ka, kui selline lõõskavpäikseline kliima suure osa aastast valitseb, et õrnalehelised taimed seal hakkama ei saaks.

jõudsin siis lõpuks juhuslikult ka asustatud teeni, kus põllulappe ikka oli, aga autosid ja elanikke näha polnud, kartsin juba veepuudust ja kõike muud, aga kuidagi sain telefoni aku veel tööle, kiirelt GPS-i sisse ja jooksin kaardi järgi mööda väiksemaid radu suurema teeni, kus muud varianti polnud kui hääletama hakata. suurest teest oli asi muidugi kaugel, aga veidi suurem oli see siiski kui mu enamjaolt olematu matkarada. kahe autoga (suurim vedamine, et teise auto turistid just sinnasamma minemas olid, jupihaaval sõitmine oleks peaaegu võimatu olnud!) jõudsin Paleochorasse, mis on küll väga mõnus linnake. üks mu lemmik siin Kreetal. hubane, palju ilusaid kohti, linna kahel küljel täiesti erinevad rannad, armsad tavernad. väga mõnus. veetsin seal nii umbes pool päeva ja sõitsin ära Chaniasse. kui alguses oli mõte Paleochorast ka Kreeta kuulsaimasse paradiisiranda Elalfonisisse matkata, siis Paleochoras ei tulnud see enam mõttessegi, plaanid olid selleks ajaks liiga palju muutunud juba.

Chanias ei tahtnud ka kohe esimese bussi peale minna, kuna see oli just lahkumas, ja kartsin hetke, et ostan pileti ja buss juba sõidab ära, sest mine sa tea seda süsteemi siin, nii et läksin järgmisega. jalutasin natuke linnas ja see, et järgmise peale sattusin, oli jällegi saatus, kuna mul oli kõige huvitavam bussivestlus oma elu jooksul. esimene tõeline. Eestis olen alati tahtnud pikki bussivestlusi kogeda ja mingil minimaalsel moel on seda ka olnud nii seal kui ka siin Kreetal, aga üldiselt on olukord pigem nii, et alguses on soov ja hetk, aga kui otsekohe seda ei kasuta, siis mõni minut hiljem on juba liiga hilja, et alustada - kõrvalistuja on juba oma asjadesse süvenenud. seekord see vestlus aga toimus ja arvan, et tegemist on inimesega, kes selle paaritunnise vestluse järel on üks mind kõige rohkem inspireerinud ja mõjutanutest.

üks halb asi juhtus ka - kaotasin oma digika. õigupoolest polegi kindel, kas kaotasin või korterikaaslane pidas õigeks see omastada, sest avastasin järgmisel päeval. tean, et reisil jälgisin väga hoolikalt ja kogu aeg, et kus seda hoian, kuskile lohakile ei jätnud. kui kodulinna jõudes Aleksandraga vestlemas ja hiljem üksi mere ääres istumas käisin, siis ei mahtunud see digikas mul kotti, vaid oli käes, aga sellegipoolest jälgisin, et kuskile ei jätaks. ma lepin küll kiirelt, et asjad on asjad, olgugi et kingitus, olen andestanud nii endale kui ka võimalikele teistele, kahju on vaid nendestsamustest reisipiltidest, sest need olid tõepoolest väga ilusad pildid ja kohad ja mälestused, aga eks hoian neid oma mälus ja loodan, et ehk kunagi satun mõnda neist kohtadest tagasi ka. ongi põhjust sattuda.