reis ida poole

Kreetal elades mõtlesin kogu aeg, et tahaks väga minna ka igapoolsetesse linnadesse, aga pole nagu aega ja pealegi võtab sinna sõit juba nii palju tunde, et ühe päevaga piirduda ei saa. niisiis planeerisime sinna minna koos Peteriga. õigemini ei planeerinud mina mitte midagi, vaid noogutasin takka ja kiitsin kõik mõtted heaks. niisiis tegime ühe korraliku mitmepäevase mitme linna reisi. kirjutan sellest reisist järjekordselt väga väga palju hiljem, ausalt öeldes lausa aasta hiljem, sest tõepoolest unustasin. aga kuna paar pilti õnnestus siiski saada, hakkab mälu vaikselt tööle ja püüan olulise kätte saada, et endalgi pärast meenutada oleks.

esimene sihtkoht oli Agios Nikolaos, ööbimise ja rannas tsillimisega Eloundas, kuna majutus juhtus seal lihtsalt soodsam olema. arutasime, kas on hea valik tulla Inglismaalt Agios Nikolaosi pulmi pidama, kui on ka teisi ilusaid kohti, aga otsustati just selle kasuks. minu arvates ei ole, aga ehk olengi ma juba liiga kohalik ja teangi neid nurgataguseid parimaid kohti või et kuidas üldse jõuda nendeni. Agios Nikolaosis on üks kõige parem koht, kus nautida vaadet linnale ja lihtsalt.. istuda. see on nagu magnet, jõudsime sinna korduvalt tagasi. Elounda on ka mõnus koht maksimaalselt paaripäevaseks rannapuhkuseks, pikemalt seal olla pole mõtet, aga need paar päeva on ikka maksimaalne nauding. ise olime ühe päeva ja meeldis tunduvalt rohkem kui eelnev suurem linn. Kreetal tasub üldse kogu aeg liikvel olla ja palju näha, sest igal linnal on nii oma nägu. vahepeal käisime ära ka Kritsas, mis on ka üks tore ja pisike linn. Eloundas käisime paar korda rannas ja õhtul ja öösel tsillisime mere ääres ja jõime veini. ütleksin isegi, et see oli parim vestlus, mis meil Peteriga nii kogu reisi jooksul kui ka üldse varasema kodulinnas aeg-ajalt koos veedetud aja jooksul olnud on. jõudsime ka minu lemmikteemani - märgid ja saatuse märguanded, nii läbi huumori kui ka tõsiseltvõetavate põhjenduste, miks see märkide lugemine nii vale polegi. imestan endiselt, et kuidas ma küll inimestega suhtlemist vältides olen suutnud siin Kreekas endale juba mitmes kord sõpru leida.

Agios Nikolaos:
















































































































Elounda:
































































käisime ka Sitias, mida arvasin olevat Lasithi maakonna keskus, vist kuna ta asub sellises kohas, nagu võiks olla maakonnakeskus. aga praegu loen, et hoopis Agios Nikolaos on. Sitia oligi tunduvalt väiksem ja ega meil seal olemiseks suurt aega olnudki. tegime öise ujumise 1m kitsa rannaribaga meres, jõime nats veini ja hommikul istusime paar tundi mere ääres, et siis jälle minema sõita.

vaade hotelliaknast ehk siis tegelikult mitte mingi eriline vaade, aga rõõmus värviline ju ikka:

millalgi enne või pärast Sitiat, vist enne, käisime ära ka kuulsas Vai rannas, kus on Euroopa suurim looduslik palmimets. küll aga me sinna ei pääsenud - sildid justkui ei lubanud ja ega me otseselt üritanud ka. arvan, et see polegi lubatud sinna minna. lebasime hoopis rannas. kui olen terve oma Kreetal elamise aja püüdnud leida mõnda eestlast, kellega korrakski eesti keeles rääkida, aga hoolimata sellest, et Kreeta on eestlaste hulgas üsna levinud reisisihtkoht ja neid ka Kreetal kohapeal ohtralt töötama peaks, ei õnnestunud mul ühtki kohata. õigemini õnnestus korraks kohata seda Kärti, kes kohe ära kadus, ja korra tuli veel üks eesti perekond vastu, kui liiga hilja aru sain ja ise teisele poole kiirustasin. ja nii need ainsad võimalused läksid. ja Vai randa jõudes nägin rannatoolil magamas Uku Suvistet. kahjuks tõepoolest MAGAMAS. nii et sinna mu viimane võimalus Kreetal eestlasega rääkida läkski.