täna olen küll õnnelik

pärast sellise postkaardihunniku saamist:

superlahe!

ja mis on veel lahe siin Kreekas. et inimesed on juba nii omad. et poemüüja on oma ja kohvikupidaja on oma ja bussipiletimüüja on oma ja isegi kui külastan võileivabaari või restorani ühe korra, siis järgmisel korral olen juba oma. näiteks supermarketis on mul üks lemmikmüüja. ja ta teab alati, et ma ei taha kilekotti, vahel kilekotikultuuris elamise harjumusest hakkab kogemata ka mulle suruma ja siis naerab ise ka, sest teab ju küll, et ma ei taha. minu meelest oli tal see meeles juba teisel korral, kui sinna poodi sattusin. ja kui hakkan maksma arvet 5.40 10-sega, ta siis ütleb midagi, ja mina oletan, et küsib 40 senti. aga nägi, et mul rohkem sente ja ütleb, et tahab neid kõiki. ja et ma ei peaks end vaevama, võtab ise mu rahakotti ja kallab kõik letile. ilma põdemata ja palumata. see on see, mis mulle siin meeldib ja ikka väga! muidugi on ka siin müüjaid, kes tuima näoga tööd teevad (kuigi minu meelest on ka neid üsna lihtne rõõmsa tere või mõne muu sooviga äratada), aga üldiselt mitte. ja see on lahe!