šo-šo

lõpuks ometi tagasi Soomest. kuigi kuupäev on õige, kirjutan poolt teksti üldse kuid hiljem, nii et palju tähtsat pole lihtsalt hoo pealt enam meeles.

paar pilti mineku rongisõidust:







muidugi on ikka ja jälle iseenesest hea vaheldus ja vajalik kogemus sellist orjatööd tegemas käia, aga samas on ikka ja jälle veel parem tulema saada. eelmine aasta oli selline mõnus päikese käes viibimine ja niisama jutustamine päev otsa, aga seekord oli töö ka ikka tõesti päris rõve. tempo oli nii umbes 2x eelmine ja tööpäeva pikkused samamoodi, nii et ajas lõpuks ikka närvi küll ja mõtlesin selles reaalses tüdimuse hetkes, et KUI ma peaks kodus hiljem mingil põhjusel mõtlema, et polnud ju niiii hull, siis on küll ikka väga haige, kuidas inimesed tagantjärele asju teistmoodi näevad.. aga praegu juba ongi see tunne, et läheks tagasi küll. ja kindlasti lähen ka, aga pole kindel, kas ikka juba järgmisel suvel. seal on hea, aga halb. halb, aga hea.

muidugi oli töötasu ja oldud aja suhe ka ikka natuke parem, kui eelmisel aastal, aga töö on iseenesest rõve ja kui on nii pikad päevad, on rõve, aga kõige haigem on, kelle heaks peab töötama. tõesti selline ei saa olla. ma ei viitsi kirjeldada, et taas kord närvi minna, aga tõesti nii haigeid inimesi ei tahakski uskuda, et olemas on, aga kahjuks oli näha, et on, ja kahjuks ei ütle ma kõigele lisaks neist igaveseks lahti ka, kuigi võiks ja saaks, aga muud väärtused kaaluvad rõvedad inimesed üle. nagu näiteks meeldivad inimesed. aga lihtsalt haige on, kui naisterahva jutus on iga teine sõna fucking või mõni muu roppus. ega mehe puhul ka normaalsem pole, aga kui mingi 40-ndates naine räägib sellist juttu.. no ma ei tea. mitte just väga meeldiv ega motiveeriv.



















aga puhata sai ikka ka. ja korraliku päikeselaksu.







ja koht on iseenesest armas ja ilus.













































kohalejõudmisel hakkas peaaegu juba masendus tekkima. alguse asi niikuinii, et vaja ümber harjuda natuke aega, et osata ennast hästi tunda seal, aga oli küll selline tunne, et kas ikka oli nüüd jälle vaja. aga siis nägin kaugemalt Ljudat tulemas selle omas mullis olekuga nagu ikka ja otsekohe oli kogu masendus läinud. siis teadsin juba täpselt, et kõik on õige. aga samas ei uskunud oma silmi, sest Ljuda pidi üldse kuskil mujal Soomes elama ja töötama, aga hahahaha õnneks põgenes selle vanamehe juurest. tegelt väga nukker lugu ja üldse see elu tal, aga samas tuleb tunnistada, et ikka kuidagi haigelt naljakas on ka, kui keegi iseenesest nii rahulik ja armas inimene peab otseselt tegema seda, et otsima kuskilt kellegi, kes aitaks tal põgeneda, et tulla tagasi siia haigesse kohta maasikaid korjama. aga teda näha oli muidugi ikka kohutavalt hea, tõesti neid inimesi on nii vähe, kes mulle nii väga meeldivad kui tema. mõned inimesed ongi lihtsalt sellised, et tunned ära, et see on see õige, ja miks peakski siis tahtma lahti lasta. see on endiselt täiesti kahepoolne armastus ka, ehk siis kahepoolne äratundmine, et lahe on teine, kuigi samas keeled endiselt eriti ei ühildu ja päris tavapärase otse rääkimise teel ilma tõlgita eriti suhelda ei saa. aga mis siis nüüd kõige olulisem on, kas suhtlusvorm või et üldse suhtlus toimub, ikka ju viimane. igatahes imestan tõesti, kuidas ma muidu tavaelus tunnen, et selle maailma ja nende inimestega just kuigi palju ei sobi ja sellepärast kellegagi ei suhtle ka, aga samas satun ikkagi nende kõige erilisemate inimestega kokku.

Ljuda on lihtsalt nii erakordne inimene, nii omas maailmas ja nii ülihooliv ja isegi ennastohverdavalt abivalmis, aga samas võtab elu kuidagi eriti lihtsalt ja naljaga ja huumorisoon on ikka nii paigas kui üldse olla saab. kohutavalt lahe on see keelebarjäärist sõltumatu teineteisemõistmine, ülilahe oli, et ta jälle seal oli, seda ma kartsingi kõige rohkem sinnaminekuga seoses, et tühi saab olema seal, kui selliseid inimesi enam pole. no ta on tõesti üks neist kõige parematest inimestest, keda elu jooksul kohanud olen. ja parim massöör ka, sest sellist seljamassaaži küll kuskilt mujalt ei saa. aga kahjuks pidi ta üsna varsti juba ära minema, sest ta poeg saab nii u aastas korra nädalaks koju sõjaväest (Wenemaa) ja loogiline on siis teda vastu võtma minna sinna. kindlalt peab ta seekord meile Eestisse külla tulema talveperioodi jooksul, juba orgunnisime Ailiga majutuse ka ära, et võib minu juurde Tartusse tulla küll, mingit probleemi pole sellega.

nats pilte ka vanemast seltskonnast siia vahele:



















.. ja iseenda seltskonnast paar näokat taaskord:





Ljuda harrastas mu käsivarte näppimist ka pidevalt, aga ei mäleta enam, mis sõna kogu aeg sinna juurde käis. kogu aeg oli see lihaste jutt ka, aga tema puhul heas mõttes. kui millalgi köögis koogiõhtu oli ja lõpus pilte tehti, siis tegime Ljudaga ka koospildi ikka ja ta kutsus "Signe.. sportsmenka" :)))). väga kahtlane sportlase maine on mul seal tõesti, aga ma pole, aga oleks võinud ikka juba eelmisel aastal hea jura maha rääkida sellel teemal, kui tõesti kogu aeg küsitakse. viimasel õhtul, kui Ljuda käis Ailile viimast korda elus seljamassaaži tegemas, siis kuna ma nagu ikka pidevalt niisama diivanil pikutasin, siis möödaminnes jälle katsus korraks ehk siis näpistas jalast ja hakkas rääkima, et mul on ikka nii ilus figuur, et selline tervislik. et pole liiga peenike ja samas lihased jne, täiuslik figuur. mulle ütles harošaja figura, sest mingeid raskemaid sõnu ma juba aru ei saa :). muidu tõlkis ikka Aili. aga selline arvamus mulle meeldib, sest ma olen ise ka oma kehaga väga rahul ja ei viitsi kuulata teiste kommentaare ja lihaste (säärelihase!!!!!!! eriti Aili !!) juttu ja selliseid asju, kui ma nagunii ennast muutma ei hakka. ja geneetikast tulenevat lihast ei saa ka, nii et võiks juba lõpetada selle teema. peeglisse vaatamine on teine asi ja võiks ju vb isegi viriseda millegi üle, aga ise arvestan tunnet ja sel aastal õnneks märgatavalt alla ei võtnud seal orjatööl, ainult alguses ajutiselt, aga eelmisel aastal kui juba paar kg maha läks, siis tõesti oli juba suht rõve oma kehas olla ja sellist kogemust ei kavatse korrata.















taas kord häirisid kõige rohkem eestlased. meie toas olid enam-vähem mõistlikud tüdrukud, Aili sugulased, nagu ikka. veel oli seal mingi tüdrukute kamp, kelle nimesid nüüd paar kuud hiljem enam absoluutselt ei mäleta, kuigi suhtlesime küll, ja kes läks paar päeva pärast meie tulekut juba minema, rohkem üheaegselt olime Virve perekonnaga ehk siis taas kord Gabriel jne. tegelt oligi Gabriel, keda eelmisel aastal vihkasin, seekord üldse kõige toredam ja mõistlikum seal. üleüldse on alati kõik need sealsed eestlased nii kohutavalt närvilised! ma ei saa aru, miks peab kogu aeg tülitsema, miks ei võiks võtta rahulikult. ma ka mingi alandlik pole, aga mõtleks ikkagi pigem, kuidas probleemi lahendada, mitte plõksida mõttetult. sellised olukorrad ja olud panevad ikka tõsiselt hindama, mis ja KES endal on. tõesti mu kõige tähtsamate inimeste väärtus tõusis veel 100000 korda. lihtsalt nii hull igatsus tuleb peale normaalsete inimeste järgi nii, aga samas ongi õige, et peabki olema, millega võrrelda.

seal oleks tahtnud ja üldse tahaks igal pool kõiki kogu aeg valgustada, mis inimestega nad tegemist teevad. kõigil on kõigist kuidagi nii häirivalt vale arvamus, nii naiivne ja enamasti liiga hea, aga keegi nagu ei tunnista seda või lihtsalt ei saagi aru, mis on veel halvem variant. taluvad ka liiga palju, saavad mingil määral aru, kellega tegu, aga teevad ikka head nägu. ma ise ei suuda küll rohkem kui lihtsat pealiskaudset lühivestlust mingite suvaliste võltside inimestega pidada, aga Aili kannatab küll päris hästi ärakasutamist oma põhimõtteliselt ühe parima sõbranna poolt.. saab ise aru küll, et see Virve on haige kahepalgeline eit, aga ei tunnista seda. vahepeal alustas küll minuga analüüsi, et kuidas saab nii käituda, aga järeldusi ei teinud. no ma ise oleks sellise sõbranna küll perse saatnud sellise käitumise peale, ega päris igast inimesest ei maksa ka nii kinni hoida. või siis on Aili lihtsalt aru saanud, et inimesed polegi täiuslikud, aga mina pole. aga see pole tõenäoline, sest ma ei nõua inimestelt tegelikult midagi erilist.

Heidi, kes on täpselt nagu Liis eelmisest aastast. isegi liigutused, kõnemaneer.. lahe. aga nad ongi sugulased ka. vähemalt oli taas kord keegi, kes suudab enam-vähemgi rahuliku inimesena toimida, mitte ei närvelda:







nagu eelmise aasta kogemuse põhjal ka juba ette teadsin, siis enamiku ajast tüütas see Aili ikka väga ära, sest ma olen selline, kes tahab rohkem ja kogu aeg omaette olla, aga kui elada koos ühes toas ja ühte elu sellisega, kes tahab KOGU AEG kellegagi rääkida, iga mõtet valjusti öelda.. siis lihtsalt ongi selline ebasobivus ja lõpuks tahaks kogu aeg närvi minna. ma ei ootagi, et kõik inimesed oleks minusugused ja tegelikult olen üsna tolerantne ning sellel seisukohal, et ma ei pea ju ise nendega suhtlema, kes ei meeldi, aga muidu las nad olla. aga siin ei aidanud ka mittesuhtlemine. ainult füüsiliselt eemale minek. aga lõpupoole kui juba ainsad eestlased olime seal ja hästi kahekesi juba, siis läks see elu isegi täitsa armsaks ära kohati. kui tegime mingi praeleiva õhtu näiteks, sest leiba jäi nii palju üle, ja siis arutasime seal, et kuidas ma saan ikka praeleiba suhkruga süüa, kuigi see on minu arust täiesti normaalne asi :) ja siis tegime nii tavalisi küüslaugukaid kui ka suhkru omi :). sellised istumised olid tegelt päris mõnusad lõpuks.























ja no ei saa öelda, et Ailiga nalja üldse ei saanud. sai ja päris palju. kui Ljudale ta Soome vanamees Forssa helistas, et kontrollida, kus Ljuda on ja kuna tuleb jne, siis Ljuda ei tahtnud muidugi vastata, sest kaua ta ikka oskab valetada neid jutte ja vahepeal võttis siis Aili vastu ja sõimas näo täis eesti keeles, et see on sul vale number, siin ei ole mingit Miiat (Ljudmillat), lõpeta see helistamine. ja veel mitu kõnet, tekst oli tegelt täiega naljakas, üllatuslikult hea näitlemisoskus on ikka Ailil, Ljudaga täiega naersime seal kõrval, hea et ma veel kõnet naeruga ära ei rikkunud. ja vahepeal siis viis Aili telefoni kõrvalmökki Kaimarile, kes ütles ka paar karmi sõna, et mida sa helistad kogu aeg, jäta mu naine rahule. hahaha, see tegi veel naljakamaks kogu olukorra, sest Aili on peaaegu 60 ja Kaimar ise mingi noor poiss. pärast küsis see Forssa Ljudalt, et mingi soomlane võttis vastu, et kes see oli. Ljuda vastas muidugi, et mingi valeühendus vist kuidagi, aga hahaha kahju et see vanamees nii purjus oli, et isegi sellest ei saanud aru, et pole soome keel. sest jutt oli tegelt tõesti naljakas.

Ailiga korjasimegi maasikaid ka koos ja meie tiimis olid veel Karjalast üks Diana ja Bangladeshist Tarek. see viimane tuli koos meiega ja läks ka peaaegu koos meiega.. või vist päev enne. ja hästi naljakalt tekkis tal see meiega seos üldse. alguses hakkasid muidugi jutud levima ja hoiatused, et peitke rahakotid ära jne, et kahtlane ja ohtlik tüüp ja valetab, et väidetavalt on 10 aastat Itaalias elanud, aga ei oska üldse itaalia keelt jne, et no igal juhul ebausaldusväärne. ja no ta oli täiesti ainus selline tumedam ja põllul ja seal meie kodus ja absoluutselt igal pool koheldi teda ikka niiiiiiiii rassistlikult, täiesti õudne. me ise ka alguses ei suhelnud eriti temaga ja närvi ajas ka nata, kuidas ta meil järel käis kogu aeg ja aru ei saanud süsteemidest, kuidas see korjamine ikka käib, ja oli nii kohutavalt aeglane jne. ja no keegi meil seal kodus ega eriti keegi ka põllul ju inglise keelt ei oska ja kui aeg-ajalt paar lihtsamat sõna pidin siis ütlema, et kuhu minna jne ja ta siis sellest ka aru ei saanud, siis oli küll selline tunne, et loooootusetu. aga tegelikult oskas ta inkat siiski päris normaalsel tasemel ja mida lõpupoole, seda rohkem saime Ailiga aru, et tegelt ta on ikka kohutavalt heatahtlik ja tore inimene, mitte keegi lihtsalt ei tahtnud temaga suhelda. aga iga inimene ju tahab, et temaga suheldaks ja natukene välja tehtaks. ja kuidas ta siis naeratas meile, kui kasvõi natuke näitasime kätega jne iga rea alguses, kuhu tuleb minna. awww :). ja kui tal linnast vahepeal kana õnnestus tellida ja ta meie majja soola küsima tuli, siis küsis mingit curry powderit ka. selle aja peale seal inglise keele oskajaid enam polnud, nii et olin ainus, kellega ta üldse suhelda sai ja samas võisin vabalt oma haledat inglise keelt kasutada, sest paremaid oskajaid kuulamas polnud, hahaha. ütlesin et ei ole meil curry powderit, et me ei kasuta sellist asja, a pärast mõtlesime, et mõtles vist sellega lihtsalt mingeid maitseaineid, sest ütles ANY curry powder.. ja viisime siis mingit lihamaitseainet talle ja soola juurde jne ja oi kuidas tänas meid selle eest jälle :). ja sellest ka see Tarek (Aili rassistliku hüüdnimega Baklažaan) aru ei saanud, et majas see köök sooja vee ja pesumasinaga jne on kõigile ja kahjuks keegi peale minu seda ei märganud ka, vaid ainult rääkisid taga, et miks see Tarek oma tööpükse ei pese kordagi selle kuu aja jooksul. läksime siis Ailiga ühe korra, kuigi kahjuks juba lõpupool, ja kutsusime ta tuppa kaasa, tegime selgeks, mis mille jaoks on, et siin on soe vesi.. juba naeratas selle peale, sai aru, Aili räägib seal eesti keeles, et "mis sa naerad, katsu!!" :D.. pani tal käe sinna vee alla. pesumasina seletasime ära, näitasime, kust kartuleid võib võtta jne. selline hästi naljakas suhtlus algtasemel keelega, ja kuidas Aili näitas kartulite juures õhulusikaga söömisliigutust, et selgeks teha, no haaahahaha. aga tegelt polnud tõesti mingi jobuga tegu, vaid päris muhe tüüp oli. ja no ega ta ei saagi mingi päris ohmu olla kui tal on nii palju julgust ja pealehakkamist, et sellise keeleoskusega jne niimoodi Soome põllule maasikaid korjama tulla.



hästi palju oli Ailiga teemaks ikkagi see, et kuhu ma ikkagi õppima lähen ja mida teen ja miks ma ei jää Tartusse, et tema usub, et ma ikkagi ei lähe Tartust ära (siis kui asi natuke lahtisem oli ehk siis võimalik veel loobuda oma plaanidest). ja lihtsalt avaldas arvamust, et tahan lihtsalt kodust ära saada, kuigi tegelt pole nii, sest miks ma Tartus ei või samamoodi kodust ära minna, aga ikkagi sinna linna jääda. igatahes koduperenaisestumine toimus nagu ikka hoolsalt ja kui ühe korra kui juba Ailiga kahekesi olime tegin praekartuleid meile, siis ta ütles, et oskad küll süüa teha, võid küll üksi elama minna. hahahahahaha :)))).

(aga pildil pole võib-olla muidugi samad praekartulid) -











selle üle sain ka hästi pikalt mõelda, et mida sügisega teha. Ailiga igapäevane seletamine ka mingit kasu ei toonud, kes surus mulle peale, et jää Tartusse. ma olen muidu selline, et midagi uut teha ei taha ega viitsi ja eriti veel viimasel hetkel tahaks üliheadest plaanidest ka ikkagi loobuda, nii et väga palju lihtsam ja loogilisem tundus Tartusse jääda, kui hakkas lähenema see otsustamishetk juba. aga kuna ma nii ilusti TLÜ-sse soovitud erialale RE kohale ka ikkagi sain, siis miks sellest peaks loobuma. muidu oli TPS ka variant, aga halvem variant ja oleks pidanud veel vestlema minema sinna. ja kuna üldse netti tegelt ainult ühe korra sain, siis mõtlesin natuke, et mida, vaatasin neid variante ja mõtlesin, et suva, klikin siis ära :D et pärast mõtlen, kas tasus :D:D. see on selline pöördumatu otsus ka, et kui "jah, tulen" ära klikkida, siis Tartu võimalus kaob ka kohe ära jne ja mõtlesin küll, et kas liiga mõtlematu, aga pärast oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea tunne ja teadsin, et ainuõige valik. et parim valik üldse. midagi ei kahetsenud enam ega kahelnud. nii et väga lahe on nüüd.

paar sealset näokat selle peale (suvalist, mitte jutuga seotud):









et netti ei saanud, on normaalne ja elab üle. aga haige on veel see, et nagu ikka juhtub igasugu asju just siis kui ei peaks, siis polnud mul päris varsti mingit töötavat telefoni ka, mis oli ikka väga häiriv, aga nooooh.. . see on elu, tuleb eri elutingimusi proovida. nagu näiteks et rõve töökeskkond, rõvedad inimesed ja kontakteerumisvõimaluse puudumine pärismaailmaga üheaegselt. hahahah. kui on juba ekstreem, siis olgu täielikult. aga olen elus, nii et kõik on võimalik.





paar mõttekat märja pea näokat ka:











ja paar väljakasvanud juuksevärvi näokat. aga nägu pole eriti näha:





üks kena illustratsioon veel eelpoolsele kokandusoskuste jutule, hahaha:



sealoleku üks parim külg ja juba varem minekule mõeldes oli pluss, kuidas jääb nii palju aega lihtsalt elu üle järele mõtlemiseks. sest ikka on küll, mida mõelda, ja see arvutivaba iseendaga olemine teeb ja tegi ainult head. sain paar raamatut ka läbi loetud. kahju ainult ja harjumatu, et tööpäevad olid peaaegu 12h, aga eelmisel aastal oli kella 12-ks juba kõik läbi tavaliselt ja sai päevitada, lugeda, magada, telekat vaadata jne. samas viriseda pole ka põhjust, lihtsalt laiselda on lihtsam :). aga Eesti igatsus oli ka suur. pidevalt oligi selline EI TEA olla, et samas võiks ennast ju hästi tunda, sest keskkonnavahetus ju siiski ja puhkus ja palju toredaid inimesi ikka ka, aga samas jällegi tahaks juba ära. oleks kahes kohas üheaegselt olla tahtnud. lahe oli veel see, et kui kerge masendus peale tuli, siis meenus Kaisa kiri, et Revalia laager siiski toimub ja lihtsalt Kaisa ka, keda pole ammu näinud, ja kohe hakkas nii hea, et varsti-varsti.









mingi imelik taevaarmastus tekkis mul ka. et jälle on taevas mingi ilus valge triip, tahaks kohe kähku pildistada. öösel ka kui uni ära läks või lihtsalt korraks ärkasin ja aknast paistis midagi lahedat nagu roosa taevas või päike, siis läksin kohe välja ja tegin ikka pilti ka. samas lahe, aga samas naljakas, et olekski ainult silmad taevas kogu aeg, nagu mingi omas mullis looduseinimene, aga ma pole. aga taevas meeldib.















ja öised taevad OLID ka alati ärkamist väärt:





natuke pealiskaudsemalt võttes oli üks lahedaim asi sellise puhkuse juures veel, et mu nahk muutus niiiiii ilusaks. tõesti mul pole elu sees nii ilusat nahka olnud. no ausalt, täielik nahafetiš tekkis tänu enda naha nii kohutavalt heale väljanägemisele. ja ma ei mõtle siin päevitust, millest ma eriti ei hooli, vaid sellist üldist naha ilu ja tervist. no uskumatu, kogu aeg lihtsalt ise ka vahtisin ja ei suutnud ära imestada. sellepärast mul ongi peaaegu kõik pildid lihtsalt päevituspildid ja kehaosadest ehk siis jalg, käsi, õlg jne sisult lambikad, et silmad olidki ainult enda peal, hahahaha. ja seekord tõesti õnnestus nahka põllul päikse eest hoida, sest kandsin selles pidevas 45-kraadises (tõsijutt! 45 kraadi oli tavaline) kuumuses lihtsalt peaaegu päev otsa dressikat. samas oli naljakas, sest kõik teised olid üldse peaaegu paljalt seal kogu aeg ja pidevalt küsiti nii naljaga kui ka tõsiselt, et kas mul on külm. et miks paksudes riietes olen keset kõrbekuumust. juba sinnajõudes nägin, kuidas kõigil ukrainlastel oli nii rõve ärapõlenud ja kooruv nahk, et kohe tekkis kindel teadmine, et seda ma nüüd küll ei taha. aga no saun oli nii või naa, ükskõik mis või kas üldse midagi seljas oleks olnud, dressipluus ei muutnud küll enam midagi. Aili küsis veel et kas ma tahan kaalust alla võtta niimoodi, et üks aasta seal oli keegi, kes ka iga ilmaga oli nendes kileriietes, et nii võtab hästi alla selle higistamisega. suht loll plaan oleks olnud seda teha, eriti veel, et selline veekaotus reaalse kaalukaotusena eriti ei toimi ja ma veel südamehaige ka, nii et niigi oli selliseid hetki, kus oli tunne, et lõpp on käes :).











































kõige rõvedamad tööpäevad olidki kõige viimased, üldse kuidagi ei aidanud see teadmine, et kohe saab minema, nii kopp oli ees. peaaegu üldse polnud nukker viimast päeva põllul olla. korraks hakkas kurb seoses ühe hästi laheda ja juba eelmisest aastast tuttava ukrainlase Sašaga, kellele juba teist korda tegime selgeks, kuidas ta saab ühe turismifirma kaudu Eesti kaudu koju sõita, nii et inglise keelt ei pea eriti kasutama, sest ta väidetavalt ei oska, aga tegelt rääkis minuga päris ausaadavalt kui küsis, kas ostsime pileti ära ja miks ikka 18-ndani ei jää, et saaks koos minna. lihtsalt miljon korda tänas selle eest, et orgunnisime talle seal turismifirmas juba ära, et tuleb ostma üks selline, kes keelt ei oska, ja soovib selleks kuupäevaks ja kajutiga piletit jne (selle eest, et selgeks tegime, et ta ei peagi Tallinnas öösel hotelli hakkama otsima, vaid võib kajutisse jääda terveks ööks ja siis otse bussijaama minna, tänas veel 10-kordselt :))) ). ja kui põllult viimast korda ära läksime, siis hõikas ka seal tagantjärele nägemist meile ja eraldi veel mulle ka, see oligi nii armas, et ta mu nime ÕIGESTI teab, sest enamasti keegi seal ei tea :). siis hakkaski nats kahju, aga tegelt pole põhjust, sest neil ukrainlastel on ikka nii rõve elu seal kodumaal, et need tulevad küll tagasi kindlasti veel. nad ise kommenteerivad ka omavahel, et seal Eestis peab ikka parem elu olema, et nad kõik nii lühikest aega siin on :).







Aili rääkis terve viimase nädala sellest, et ta tütar talle Inglismaalt külla tuleb ja ühte pilti olin ta rahakotis näinud ka ja arvasin, et ta kuidagi väga Aili sarnane ja et natuke selline rahulikum, et vist pean laeval eralduma neist veidi. aga kui kohtusime sadamas, siis vaatasin, et ooo :). kohutavalt lahe tüdruk, kuidagi väga suure üllatusena tuli, et sellist tüüpi. hästi lahe oli laeval ka ja kohutavalt Anna-Liisa Supi moodi on ta, alguses vaatasin, et ????????. et miks täpselt Anna-Liisa näoga, et kust see veel siia sai. neil on otsene seos ka, et olid peaaegu naabrid lapsepõlves, nii et ilmselt on sõbrannad ka, sest nende vennad küll olid, ja kas tõesti on see ühte nägu minemise teooria siis nii õige :). aga lahe. ja kuigi mul on kohutav foobia vananemise ees, siis jälle väike kinnitus, et võib 8 aasta pärast ka ikka veel täpselt samasugune olla. mitte välimuselt, sellest on täitsa savi, aga üldse ellusuhtumiselt.

tagasi Tallinnasse jõuda oli meeldiv, lihtsalt kohutavalt hea tunne oli öösel läbi linna sõita. selline, et lõpukssssss ometi kodus ja kodumaal. Helsingi ei meeldi üldse, kuigi ma ei kavatse mingeid võimalusi ka anda sellele linnale, lihtsalt sõidan läbi ja hädaldan. aga vaatasingi ainult selle pilguga, et see koht on siin Tallinnas selle koha moodi, kuhu tahaks ka juba minna jne. ööseks läksin Sauele sugulaste juurde ja õnneks et neil olid samal ajal veel ka mõned järeltulijad külla tulnud, nii et hea sissesadamine kambaga ja rõõmu kui palju selle korraldusega neil. samaaegselt läksime minema ka paari päeva pärast. igatahes hea ju ometigi näha veel rohkem sugulasi korraga, eriti keda pole elu sees enne näinud :). käisime vahepeal nende suvilas grillimas jne, hästi lahe, hästi toredad inimesed ja lisaks oli seal veel lapsi ka, mis on kõige ägedam. sain uue 9-aastase sõbranna ka sealt ("Signe, kas sul msn on? aga siis ma saan sind ju enda sõbraks lisada!").

hea tuju oli kohe Eestisse jõudes olemas, aga järgmisel hommikul oli see veeel parem. no lihtsalt ÜLImõnus, et saab lihtsalt niisama olla.. mitte midagi ei tee, lihtsalt niisama. selline nii harjumatu ja kuidagi nii kohutavalt kaua puudunud vabadus. selline õige kohvihommik oli juba seal sugulaste juures ka, aga kui juba õue läksin, et bussi ootama hakata, et linna sõita, siis läks tuju veeeeeeel paremaks, sest kuidagi nii ülimõnus ja rahulik on seal niigi ja kui ilm ka veel ilus on, siis oi oi. päev otsa ja järgmine ja ülejärgmine päev oli ka tuju veel nii hea, aga kergelt hakkab harjuma ka juba. aga alguses oli see võimalus ja aeg oma mõtteid mõelda ja üksi olla päev otsa lihtsalt nii hea, et lihtsalt tänaval hakkasin naerma kogu aeg, kui midagi lõbusat meenus või täitsa niisama. lihtsalt tore, kui ei ole kogu aeg kedagi kõrval, kes hakkaks kohe midagi kommenteerima ja küsima, mis sa naerad või muigad, nagu Aili tegi, mul on närvid vist juba nii läbi sellest enda allasurumisest selle paari nädala jooksul ja sellest, et sekundikski rahu ei saanud. tegelikult muidugi tänaval ka mõned küsivad, et mis naerad, kui just sel hetkel naljakas hakkab, kui ntx ainult üks mööduja on, ehk siis nata kahtlane, aga see enam ei häiri, saab ju ilusti öelda, et üks asi tuli meelde lihtsalt :).

ja nüüd olen tagasi Tartus ja EI OLE enam nii meeldiv !!!

aa ja räige igatsus tuli praegu vahepeal neid asju kirjutades selle elu järgi. see on mingis mõttes ikka kohutavalt mõnus vabadus, mis seal on. ja tööväline ja eestlaste väline elu on ikka nii soe ja hea. täiega igatsen Ljudat ja Valeria peret, kes oli sel aastal ilma Valeriata, aga järgmisel ta tuleb ja juba sellepärast läheks tagasi. lahe on elada kuu aega koos, isegi mitte eriti sõnades suhelda ja ometigi saada tõeline sõber, kes ei unusta veel mitu aastat hiljem ka mingit sünnipäeva ega midagi ja kellega kirjutada kirju hoolimata täielikust keelebarjäärist. hea on olla koos heade inimestega.

ja üks näokas ka kõige lõppu, nagu ikka: