hästi vastik on ikka olla niimoodi vaesuses ja näljas pidevalt ja kuidagi teiste arvelt elada, eluisu kaob tõesti ära. aga inimesed on vahel ikka jube armsad oma abivalmiduses. näiteks rääkisin hiljuti msnis ühe Portugali tuttavaga, lihtsalt et kuidas läheb jne. ise ütlesin, et muidu läheb hästi, aga endiselt rahamured. tuttav vastas, et need on meil kõigil, aga ütlesin et ei ma ei virisekski, aga pole söögirahagi üldse. ja nii armas, kuidas ta imestas, et selline elu, ja küsis kohe, et kas saab kuidagi aidata. et kas mul on äkki paypalis konto. ütlesin et ei hakka kindlasti sellist abi küll vastu võtma, aga ta ütles, et see polegi niisama raha andmine, vaid laen. et kui billionaire olen tulevikus, siis maksan tagasi :).
muidugi ei hakanud vastu võtma, aga ikka nii armas, kui keegi niimoodi huvitub ja hoolib peaaegu võõrast, sest me pole üldse mingid erilised sõbrad, vaid ammusest tuttavad ja vahel harva lihtsalt räägime msnis, et kuidas ta lapsel läheb jne.
No comments:
Post a Comment