teine šokk tabas, kui hakkasime mõtlema eesti keele õpetajaga rääkima minemisele. lihtsalt juba see mõte, et läheks küsiks, kas ta vaatas need kirjandid läbi, paneb südame niimoodi taguma, et ise ka ei usu. mitu vahetundi üritasime minna, aga vahepeal oli tal (ÕNNEKS) tund ja vahepeal (jällegi õnneks!!!) polnud ta klassis. aga iga kord lihtsalt see suund ja klassi taga olek on selline, et kõht hakkab valutama ja süda taguma ja vererõhk tõuseb lakke jne. tegelt ka, isegi inka ajal kui tunnis tuli meelde see õpetaja, siis mul hakkas kohe kõht valutama! no õudne! kuigi otsest sõimamist ju ei olnud oodata, isegi kui oleks päris halvasti läinud, sest enam ta ju meile tundi ei anna ja miks peaks siis sõimama. aga hirm on ikka sees. no hull. lõpuks avas Meeriliis siis ukse, sest mul oli suurem šokk ja väga hullusti ei läinudki. mõtlesin, et mind hakkab tõesti sõimama, et nii idiootsed vead, aga paljud asjad, mis olin kindel, et haiged vead, ei olnudki päris vead. kuni 90 punkti võib tulla. õpetaja panigi 90, aga ise kaldun ~75 poole, sest sisu küll 5x9 ei tule sellise jura eest, vaid vähemalt 4x9, kui pealkiri on "haridus - kohustus või võimalus?" ja kirjutan lihtsalt kõige mõttetumat juttu, et koolis peab käima. aga noh lohutas et tuleb see 75-ki, sest ma olin KINDEL, et saan umbes 40 ringis, et 50 on ka ikka väga maksimum. kui õpetajal see kirjand seal käes oli, siis vaatasin, et mis krõnks see 9 seal on, et kas 3 või 5, no 9 moodi polnud see küll üldse. meenutas 5, mõtlesin, et no hea seegi. ja siis mingi 90. no isegi naljakas hakkas. aga ootan siis õige tulemuse ära. niikuinii pean selle kirjandi uuesti kirjutama, sest mul on vaja 100 punkti saada.
No comments:
Post a Comment