eile käisin Indigolaste kontserdil, kuhu poleks napilt rahapuuduse pärast läinudki, aga VEDAS ikka, et jõudsin, sest põhjust kahetseda oleks 100000000000000000-kordselt. nii südamesse pole ükski nende kontsert vist veel läinud. kuigi alati on hea ja parim.
see oli sügismoosi kontsert ja Tom ütles kohe alguses, et see on selline kurvem kontsert, kuna on siiski sügis. paljude lugude tagamaid juba teadsin, aga seekord räägiti peaaegu iga loo ette tekkelugu, et kuidas ja kust ikkagi pärit on ja kellele kirjutatud ja nii edasi. paljusid lugusid mõistan täiesti teistmoodi nüüd. palju surmateemat oli kontserdis ka sees, aga seda ei väljendatud üldse masendavana, vaid pigem pani mõtlema.
tõesti imelisi inimesi on olemas ikka. juba pikemat aega olen teadnud, et ühed parimad-ilusamad-erilisemad, keda üldse kohanud olen ja keda üldse on võimalik kohata, on just nemad. neis kõigis on kõik, mida inimestes üldse hindan. veel enamgi. selline harv ilus, mida isegi oodata ei julge.
nüüd kui Indigolastel juba 2 (üks neist duubel-) plaati väljas, mõtlesin, et äkki, kuigi pole eriti tõenäoline, võimalik ega loogiline, hakkavad nemad ka mingis osas ennast kordama, nagu paljude muusikutega läheb, aga ei - uued lood olid ikka täiesti uued ja ilusad ja head ja samas tõesti niiii seesama nende muusika, ei mingit võõrasse kohta kaldumist.
ja kontsert toimus nüüd siis juba uues Genialistide klubis, kus enne polnud käinud, aga leidsin kohe üles, ilmselt ka tänu sellele, et sinnaminejaid oli veelgi. harjumatu oli, et inimesed polnud kokku pressitud väikesse madalasse ruumi. ja taeva poole oli vabadust veel umbes 2-3 endise genklubi laekõrguse võrra. aga põrand oli see õigeee ja muutis koha kohe koduseks. nii palju värve ja maalinguid ja endise genklubi aja jooksul tekkinud olemust muidugi veel polnud, aga see tuleb sinna aja jooksul.. kindlasti. koht on valitud täpselt õige ja akustika on ka hea.
ikka veel on teistsugune olla. kojuminnes ja juba genis alates esimesest sekundist olin täiesti teisel tasandil kui muidu. kui lugeda või kuulata arvamusi ükskõik millise Indigolaste kontserdi kohta, eriti nendelt, kes esimest korda olid, siis tundub natuke ülepingutamine ja natuke nagu pugemine kõik see, et nii suur ülistamine ja nii suured emotsioonid ja nii võimsad võrdlused ja võimsad muutused tavaolekuga.. aga see kõik ongi nii. see tõesti ongi nii võimas ja enne kui ei ole käinud või pole seda ammu teinud, ei saagi sellest hästi aru. üks vähestest asjadest, mille kohta ma tõesti ütlen, et kirjeldada on tegelikult võimatu. kirjutada ju võiks, sest sõnavara on selleks piisavalt, aga ilma SELLE tundeta jääb kõik ikkagi väheseks ega annaks iialgi edasi kõige vähematki vajalikku osa sellest, mida üritaks.
väga väga kurb ja nukker oli ka ja nii kindlatel sealsetel põhjustel kui lihtsalt selle kõige nägemise ja tundmise pärast. kuidas inimesed saavad elada niiiii sellist elu pi-de-valt. kuidas nad saavad elada nii siiralt ja suurelt ja armastada nii siiralt ja suurelt ja kuidas püsida sellises maailmas sellisena. ausalt, ei mõista, kuidas saab selline olla ja sealjuures ka jääda. võib-olla isegi mõistan, aga see vajab vist tõesti erilisi inimesi enda ümber ja ikka hulle juhuseid ja lootust ja naiivsust.
see oli sügismoosi kontsert ja Tom ütles kohe alguses, et see on selline kurvem kontsert, kuna on siiski sügis. paljude lugude tagamaid juba teadsin, aga seekord räägiti peaaegu iga loo ette tekkelugu, et kuidas ja kust ikkagi pärit on ja kellele kirjutatud ja nii edasi. paljusid lugusid mõistan täiesti teistmoodi nüüd. palju surmateemat oli kontserdis ka sees, aga seda ei väljendatud üldse masendavana, vaid pigem pani mõtlema.
tõesti imelisi inimesi on olemas ikka. juba pikemat aega olen teadnud, et ühed parimad-ilusamad-erilisemad, keda üldse kohanud olen ja keda üldse on võimalik kohata, on just nemad. neis kõigis on kõik, mida inimestes üldse hindan. veel enamgi. selline harv ilus, mida isegi oodata ei julge.
nüüd kui Indigolastel juba 2 (üks neist duubel-) plaati väljas, mõtlesin, et äkki, kuigi pole eriti tõenäoline, võimalik ega loogiline, hakkavad nemad ka mingis osas ennast kordama, nagu paljude muusikutega läheb, aga ei - uued lood olid ikka täiesti uued ja ilusad ja head ja samas tõesti niiii seesama nende muusika, ei mingit võõrasse kohta kaldumist.
ja kontsert toimus nüüd siis juba uues Genialistide klubis, kus enne polnud käinud, aga leidsin kohe üles, ilmselt ka tänu sellele, et sinnaminejaid oli veelgi. harjumatu oli, et inimesed polnud kokku pressitud väikesse madalasse ruumi. ja taeva poole oli vabadust veel umbes 2-3 endise genklubi laekõrguse võrra. aga põrand oli see õigeee ja muutis koha kohe koduseks. nii palju värve ja maalinguid ja endise genklubi aja jooksul tekkinud olemust muidugi veel polnud, aga see tuleb sinna aja jooksul.. kindlasti. koht on valitud täpselt õige ja akustika on ka hea.
ikka veel on teistsugune olla. kojuminnes ja juba genis alates esimesest sekundist olin täiesti teisel tasandil kui muidu. kui lugeda või kuulata arvamusi ükskõik millise Indigolaste kontserdi kohta, eriti nendelt, kes esimest korda olid, siis tundub natuke ülepingutamine ja natuke nagu pugemine kõik see, et nii suur ülistamine ja nii suured emotsioonid ja nii võimsad võrdlused ja võimsad muutused tavaolekuga.. aga see kõik ongi nii. see tõesti ongi nii võimas ja enne kui ei ole käinud või pole seda ammu teinud, ei saagi sellest hästi aru. üks vähestest asjadest, mille kohta ma tõesti ütlen, et kirjeldada on tegelikult võimatu. kirjutada ju võiks, sest sõnavara on selleks piisavalt, aga ilma SELLE tundeta jääb kõik ikkagi väheseks ega annaks iialgi edasi kõige vähematki vajalikku osa sellest, mida üritaks.
väga väga kurb ja nukker oli ka ja nii kindlatel sealsetel põhjustel kui lihtsalt selle kõige nägemise ja tundmise pärast. kuidas inimesed saavad elada niiiii sellist elu pi-de-valt. kuidas nad saavad elada nii siiralt ja suurelt ja armastada nii siiralt ja suurelt ja kuidas püsida sellises maailmas sellisena. ausalt, ei mõista, kuidas saab selline olla ja sealjuures ka jääda. võib-olla isegi mõistan, aga see vajab vist tõesti erilisi inimesi enda ümber ja ikka hulle juhuseid ja lootust ja naiivsust.
No comments:
Post a Comment