nii. kell on 1:45, jõudsin alles praegu tuppa ja Meeriliisiga läksime linnas lahku mingi 23 läbi veits. ja mis siis juhtus, et alles nüüd kodus olen? hull sattus teele ette.
esiteks saime linnas kokku ja läksime värava taha "Rujat" vaatama, no vaeste asi. häid kohti oli palju ja isegi aias oli suur auk päris kaua, aga sisse häkkima ikkagi ei hakanud, aiatagune sobib ka. kuna aga aega oli veel palju, siis tegime aia taga piletijärjekorras seisvale Kairile väikse lühikokkuvõtte oma viimase aja sündmustest ja juhtumistest, mis oli tõesti väga-väga lühendatud jutt, aga peamine inf sai siiski edasi antud, isegi ta ema muigas kõrval. vaatasime-kuulasime siis nats Rujat, mis oli ääääärmiselt lahe ja näitlejad on nii head ja nii kuradima megahästi teevad Alendrit ja Rannapit, et täitsa lõppp! teisi tegelasi lihtsalt nii väga ei teadnud, ilmselt arvaks nende kohta samamoodi. vahepausi ajal läksime jalutama kaugemale, vaatasime nata puhkpilliorkestrit, ja siis sealsamas lähedal nägime Taaalit, kes sai ka siis väikse lühikokkuvõte viimase aja tegemistest ja.. siis oligi juba umbes kolmveerand tundi möödunud, ma arvan, kuigi paus oli tegelt 25 min. läksime siis Rujale tagasi ja olime seal päris lõpuni. LAHE oli ikka, läheks raha eest ka homme (tasuta samamoodi läheks ka vabalt uuesti), kui pileteid veel oleks.
pärast kõndisime natuke korraks veel kesklinnas ja jõudsime bussikateni, kust sain teada, et jah, ei lähe ühtki bussi enam nii hilja. tuli juurde mingi suvakas tüüp küsima, et kas saame kaardil näidata, kus see kaubamaja on, ja et mis kell valgusfoorid töötamise lõpetavad, tal vaja koju ja tahaks otse gaasi vajutada ja koju sõita (85 km). ise maani täis, sirgelt kõndida ei suutnud jne. siis Meeriliisi "hirmutamise" peale arvas, et võib-olla siis ei hakka jah kohe sõitma, aga pakkus veel välja variandi, et me oleme ta silmadeks ja sõidame kaasa ja siis ütleme, kui ta midagi valesti teeb. no midaaaaaaa? ei hakanud sellist jura küll korraldama ja kindel ei. Meeriliisil oli kiire ja tema lasi varsti jalga, ma siis jäin veel natsaks valvama, et see tüüp, mingi Taavi vms, autoga sõitma ei kavatseks hakata. kaua seal linnas passida ei viitsinud, tahtsin ikka koju minna juba. "no mul ei jää siis ka muud üle, kui kaasa tulla..". juba enne ütles, et tegelt oleks hea idee, kui ta mind koju ära saadaks (ütlesin juba enne, et 3-4 km) ja siis tagasi tuleks, sest vahepeal saaks äkki kaineks juba. noh, ega midagi selle vastu ei olnud, mul tund kõndimist ja norm, kui ei pea seda üksi tegema. rääkis siis pool teed sellest, et kuidas ma ikka iga päev nii pikka maad jala koju lähen, et see ju 5-6 km ja mis vanusest juba niiviisi kõnnin ja kui tihti jne. ja lõpuks veendus, et see Tartu on ikka megaigav linn, kui tütarlaps saab keset ööd üksi koju kõndida, nii et midagi ei juhtu ja et tal on sel juhul nüüd selline tunne, et kui tema Tartusse koliks, siis läheks siin küll mölluks lahti. siis jutustas veel, et 29 august on arstlik komisjon ja kui kõik on ok, siis läheb sõjaväkke 31. nov. 4 kuud ei näe ühtegi naisterahvast, sel teemal halas päris pikalt. jõudsime siis minu aiani, veel mõttetut jutustamist tund aega, kuigi ma oleks parema meelega kohe üldse ära tuppa arvutisse ja magama läinud, aga pole hullllllu. hea seegi, et siin minu aia taga lõpuks oli ta peaaegu päris enam-vähem küllaltki kaine juba. ja räme uni ja jõle palavikutunne on mul nüüd ka.
esiteks saime linnas kokku ja läksime värava taha "Rujat" vaatama, no vaeste asi. häid kohti oli palju ja isegi aias oli suur auk päris kaua, aga sisse häkkima ikkagi ei hakanud, aiatagune sobib ka. kuna aga aega oli veel palju, siis tegime aia taga piletijärjekorras seisvale Kairile väikse lühikokkuvõtte oma viimase aja sündmustest ja juhtumistest, mis oli tõesti väga-väga lühendatud jutt, aga peamine inf sai siiski edasi antud, isegi ta ema muigas kõrval. vaatasime-kuulasime siis nats Rujat, mis oli ääääärmiselt lahe ja näitlejad on nii head ja nii kuradima megahästi teevad Alendrit ja Rannapit, et täitsa lõppp! teisi tegelasi lihtsalt nii väga ei teadnud, ilmselt arvaks nende kohta samamoodi. vahepausi ajal läksime jalutama kaugemale, vaatasime nata puhkpilliorkestrit, ja siis sealsamas lähedal nägime Taaalit, kes sai ka siis väikse lühikokkuvõte viimase aja tegemistest ja.. siis oligi juba umbes kolmveerand tundi möödunud, ma arvan, kuigi paus oli tegelt 25 min. läksime siis Rujale tagasi ja olime seal päris lõpuni. LAHE oli ikka, läheks raha eest ka homme (tasuta samamoodi läheks ka vabalt uuesti), kui pileteid veel oleks.
pärast kõndisime natuke korraks veel kesklinnas ja jõudsime bussikateni, kust sain teada, et jah, ei lähe ühtki bussi enam nii hilja. tuli juurde mingi suvakas tüüp küsima, et kas saame kaardil näidata, kus see kaubamaja on, ja et mis kell valgusfoorid töötamise lõpetavad, tal vaja koju ja tahaks otse gaasi vajutada ja koju sõita (85 km). ise maani täis, sirgelt kõndida ei suutnud jne. siis Meeriliisi "hirmutamise" peale arvas, et võib-olla siis ei hakka jah kohe sõitma, aga pakkus veel välja variandi, et me oleme ta silmadeks ja sõidame kaasa ja siis ütleme, kui ta midagi valesti teeb. no midaaaaaaa? ei hakanud sellist jura küll korraldama ja kindel ei. Meeriliisil oli kiire ja tema lasi varsti jalga, ma siis jäin veel natsaks valvama, et see tüüp, mingi Taavi vms, autoga sõitma ei kavatseks hakata. kaua seal linnas passida ei viitsinud, tahtsin ikka koju minna juba. "no mul ei jää siis ka muud üle, kui kaasa tulla..". juba enne ütles, et tegelt oleks hea idee, kui ta mind koju ära saadaks (ütlesin juba enne, et 3-4 km) ja siis tagasi tuleks, sest vahepeal saaks äkki kaineks juba. noh, ega midagi selle vastu ei olnud, mul tund kõndimist ja norm, kui ei pea seda üksi tegema. rääkis siis pool teed sellest, et kuidas ma ikka iga päev nii pikka maad jala koju lähen, et see ju 5-6 km ja mis vanusest juba niiviisi kõnnin ja kui tihti jne. ja lõpuks veendus, et see Tartu on ikka megaigav linn, kui tütarlaps saab keset ööd üksi koju kõndida, nii et midagi ei juhtu ja et tal on sel juhul nüüd selline tunne, et kui tema Tartusse koliks, siis läheks siin küll mölluks lahti. siis jutustas veel, et 29 august on arstlik komisjon ja kui kõik on ok, siis läheb sõjaväkke 31. nov. 4 kuud ei näe ühtegi naisterahvast, sel teemal halas päris pikalt. jõudsime siis minu aiani, veel mõttetut jutustamist tund aega, kuigi ma oleks parema meelega kohe üldse ära tuppa arvutisse ja magama läinud, aga pole hullllllu. hea seegi, et siin minu aia taga lõpuks oli ta peaaegu päris enam-vähem küllaltki kaine juba. ja räme uni ja jõle palavikutunne on mul nüüd ka.
No comments:
Post a Comment