sonetid vastasime ära lõpuks väga ilmekalt ja tõestasime oma ülimeisterlike näitlejaannete olemasolu. Hiiegi imestas, kuigi ei näidanud seda eriti välja ja FIVEd ka kukkusid. 'don't laugh, these are serious sonnets!!' ütles ainult korra, aga lõpus ikkagi kiitis.
kunstipäev ise oli muidugi vahva nagu alati, tegime sädelevaid kehamaalinguid endale Meeriliisiga ka. ja telefonidele ka. ja siis avastasime, et joonistamise ja maali perioodihinded meil tõesti reaalne võimalus 2 saada, sest KÕIK tööd tegemata. eriti tobe on muidugi kunstid 2 saada.
ja ühtki keelt pole ühe päevaga nii palju edasi õppinud nagu täna vene keelt. kirjakunsti ajal oli Meeriliis inka järeltöös ja niisiis olin sunnitud terve tund oma kunstirühmale enda vene keelt demostreerima ja rääkima vene keeles ja keelest ja küsima küsimusi, mis nõuavad venekeelseid vastuseid lähedalasuvatelt inimestelt.
ning klassijuhataja Hiiele küpsetame kingituseks hoopis koogi. materiaalsed asjad oleme läbi mõelnud - EI SOBI. ja ei ole rahast kahju, lihtsalt tõsiselt vale oleks mingi selline suvaline a s i kinkida või siis mitte nii asi, aga kust sellegipoolest kumab mingi rahaline väärtus läbi, mis ei tee kingitust üldse mitte ilusaks. endise töpa õpetajaga leppisime ka kokku, millal ja kuidas ta meid aidata saab koogi tegemisel ja palusime ka Hanna appi ning neljapäeval läheb siis küpsetamiseks kooli kokandusklassis.
horoskoop oli taas õige: kui oled liiga kaua arvuti taga istunud, siis tahad end liigutada. samuti mõtled spordile tervist silmas pidades. esimest korda käisin teisipäevases väikse saaliga trennis tantsu omas ja nii armas ikka see treener ja lahe, kuidas nii suhtleb kõigiga ja siiralt rõõmustab pisiasjade üle ja ma ei tea.. lahe oli, kui vaatas, et oo uusi hantleid tumeroosasid juurde toodud (keegi neid ei võtnud, vaid jäädi vanadele kindlaks) ja siis näitas kõigile veel lähedalt, et jõulutärnikestega hantlid (Rucanori logo :D).
ja selle asemel, et õppida viimase võimaluse järeltöödeks, lebotan niisama arvuti taga ja joon õlut ning söön soolapähkleid. nagu mingi õllemees. ja tihti tegelikult, kui tee peal minu ees kõnnib amelev paarike teokiirusel või ema väikse lapsega või midagi muud aeglast, siis on pärast hetkelist vihastamist nii hea jõuda arusaamisele, et kuhugi polegi ju tegelikult kiiret ja milleks see jooksmine.
No comments:
Post a Comment