läksin esimest korda üle napilt alla kuu aja trenni ja tõeliselt äge oli. pühapäevane trenn sisaldab tantsu ka ja selle kuu tants on jive ja siis ma ei tea.. nii jõulutunne oli saalis ja tõesti maailma kõigekõige lahedam tants on rock jive ja treener meeldib, sest tõesti nii inimesena on seal, ja siis kogu saal on nii ilusti ehitud jõulude puhul, eelmisel aastal oli ka sama ilus, elusad jõulutähed peeglite ees jne. hakkan vist igal sellisel päeval trennis käima, kui vähegi aega on, aga jive'iga trenni on ainult 2x nädalas. aega ka eriti pole praegu, järeltööd ja nüüd veel Hiiele kingituse korraldamine ka. aga saab hakkama, sest et tegelikult saab alati k õ i g e g a hakkama, kui ainult tahta. põhimõtteliselt ongi ju nii, et mida tahad, seda saad, lihtsalt laisk ei saa olla. saab sedagi, aga siis peab jällegi aju olema ja mingil hetkel kasutuses ka.
mitu päeva tagasi hakkasin Meeriliisile rääkima, et ta lõpuks ometi tuleks minuga seekord Indigolaste kontserdile, sest et see lihtsalt ON nii maailma parim ja vaidlesin, et kindlasti meeldib ja pole isegi võimalik, et ei meeldi ning et polegi kedagi sellist, kellele ei meeldiks, kes juba lähevad kohale. tõin näiteid ka, aga ta ikka, et ei tea, ei meeldi selline muusika, tundub uimane, ükskord jäin ühe uimase folkkontserdi ajal magama jne.. juba eelmine kord kutsusin, kui Indigod Tartus käisid, aga siis ei õnnestunud kohale saada teda. seekord mõtlesin, et ei saa nii lihtsalt asja jätta ja pärast pikka seletamist ja jõulukingituseks pileti lubamist sain lõpuks ometi Meeriliisi nõusse ja kuigi ise ka kahtlesin selle jutu peale, et äkki tõesti on võimalik, et ei meeldi, siis otseloomulikult väga meeldis. nagunii meeldis. lugesin just, et meeldis.
tegelikult esimene Indigolaste kontsert, kuhu satud, on üldse kuidagi kõige-kõige erilisem, usun ma. ja tõesti jääb meelde. iga teine on ka muidugi täpselt sama hea, aga kuidagi mäletan seda esimese kontserdi tunnet hullult ja olen kuulnud, et ka teistel nii, et kuidagi sõber on kaasa võtnud või mis iganes põhjusel sattunud neid kuulama ja pärast on vaimustus selline, et jah..
igatahes niiiiiiiiii ma ei tea ausalt 2349823890243 kordselt lemmikbänd endiselt, kuigi ei saa võrrelda niimoodi muusikat ja ei võrdlegi seda üldse, vaid lihtsalt ma ei tea lemmikinimesed, tõsiselt lihtsalt armastan täpppppselt selliseid inimesi täiegaaaaaa. ja sellega koos siis on muusika ka nii hingega tehtud ja sisu tõesti.. polekski vist õige öelda, et geniaalne, kuigi seda ka, aga see rohkem sõna humoristide kirjeldamiseks, vaid lihsalt kuidagi SÜDAMEST. vaatan praegu sealtehtud videoklippe ja niiii tuleb see tunne ikka uuesti meelde ja kohapeal muidugi ka, aga tagantjärele on veel ERITI aru saada kogu sellest erilisest olekust ja praegu selle rõveda muu maailma sees vaadates sedasama videot on küll tunne, et MILLEKS PRAEGU SEEEEEEEEEE SIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIN. sama tunne, mis Tomil Taimaal võrkkiiges palmi all, et pole ühtki mõistlikku põhjust, miks ta sealt ära peaks minema. praegu ka pole tõesti ühtki tõsiseltvõetavat põhjust, MIKS peaks olema mingi kooli ori praegu, kui saaks olla lihtsalt õnnelik. ja viha kooli vastu ka suureneb, sest lihtsalt ei jõua, ja keerlevad peas dialoogid, mida tahaks rääkida sssssellele eesti keele õpetajale, kui asjad jälle tegemata homseks ja kui küsib, et miks ja kuidas siis ei jõua ja nii edasi. kuidas vastata, kui sõimab, ja kuidas selgitada oma maailmavaadet, mida ta küll mõista ei suuda, aga ikkagi tahaks seda teha. aga EI tee, sest ta on lihtsalt nii kuri ja endal läheks tuju liiga ära. aga jah ma ei tea 940dfkjxvx peaks õppima ja magama minema, aga praegu tunne, et hakkan lihtsalt nutma. ja tuli veel see nüüd praegu meelde, et eelmisel sama bändi kontserdil tuligi mitu korda pisar silma.
No comments:
Post a Comment