maastik hanedega

käisime klassiga kunstimuuseumis ja tavapäraselt vabalt valitud tööd maha joonistamas. valisime Meeriliisiga taas kõige lollima variandi ehk siis ühe Karl Pärsimäe töö, mis pidigi olema selline lihtne ja lapselikult tehtud ja tegelikult polnud isegi aru saada, mis seal töö peal täpselt oli. harilikujooned pildil näha, värviga katmata valged kohad paberil jne. valisime selle, sest nagunii erilist kunstiannet meil pole ja teiseks see lihtsalt oligi nii ÕIGE valik, tundsin esimest korda 12 aasta jooksul, et seda maali on lahe teha. muidu kunst üldse ei meeldi, sest nagu ütlesin, anne puudub, aga niimoodi mökerdada ja teha täpselt enda tasemel oli lahe. tööd olid meil küll suuremas formaadis kui originaal, aga kui paneks kõrvuti minu, Meeriliisi ja Pärsimäe töö, siis tõesti ei oleks nii lihtne sellel, kes konkreetset originaaltööd ei tea, saada aru, milline see õige nüüd on.