ehk siis:
Raamatu autor jõudis oma religioossete otsingute tulemusel islamiusuni ülikoolipäevil Tartus. Araabia keele õpingud viisid naise Pariisi, kus ta kummalisel kombel leidis hingesuguluse interneti teel sobitatud tutvusest. Kätlin otsustas vastata südame häälele ning sõita Kuveiti enda pulma, kohtudes alles siis esmakordselt oma tulevast abikaasat. Koos siirduti Marokosse, kus autor pidi kohanema uue perekonnaga ning araabiamaa igapäevaeluga.
täpselt nagu meie plaan! ainult selle erinevusega, et meie tulevane mees meid eriti sinna ei oota. aga tegelikult on ju Maroko niisamagi huvitav, selline hull ja erinev kultuur, et lihtsalt ei tundunud paha mõte seda natuke rohkem tundma õppida. niisiis läksime ikkagi kohale, kuigi raamatuesitlusest ei saanud publiku rohkuse tõttu osa.
Samuti vaatame raamatuga temaatiliselt haakuvat Khadijah Chadly dokumentaalfilmi “Zrareet”, mis on tuntust kogunud ka nime all: „Kuidas dresseerida Maroko meest ja elada, et sellest rääkida!“
vot seda me juba nägime ja see oli hull. sellest tuntust kogunud nimest ei saa ma praegugi aru, minu arust see ei seostu selle filmiga, aga hull film on sellegipoolest! see oli küll maapiirkondade naistest ehk siis linnades päris niimoodi enam elu kogu Marokos ei käi, aga ikkagi niiiiiiiiiiiiiiiii hull ja harjumatu!! isegi mitte arusaamatu, aga just selle tajumine, et kuskil elavad inimesed nii teistmoodi ja on nii teistsuguse ellusuhtumisega. kuigi tean ju ise ka, et nii on, aga kui niimoodi pildis reaalselt näha, siis jõuab ikka paremini kohale. kaks naist rääkisid filmis oma lood, kuidas nad on elanud, kuidas mehe ja lapsed saanud, mida üldse elust ja armastusest ("mis armastus? ta ei tea, et armastust pole olemas, hahahahahaha!") arvavad jne. see on nii imelik, kuidas nemad mingi meie jaoks suurest probleemist rääkides naeravad ja nalja teevad, aga mingid meie pisiasjad on neile hoopis väga olulised. ja kuidas nad täiesti nn laksu all olemata KOGU AEG naersid ja täiesti kohutavast eluloost naljaga rääkida said. et jah ühel suri ema ära, siis tütar otsis isale uue naise, kes on tütre vanune üldse, naine oli kohe nõus, sest see mees oli piisavalt jõukas ja naine sai esimest korda elus puhata kui pea valutas jne jne, et lihtsalt elu on mõnus ja lihtne. ja siis tütar käis arsti juures, küsis kas nii vana mees võib veel lapsi saada, arst ütles et ei. siis see uus naine jättis beebipillide võtmise katki ja jäi ikkagi rasedaks. tahtis lapsest lahti saada, sest tema ei taha selle vanamehe last ja hakkas mingitest taimedest jooki keetma, mis kutsuks abordi esile (olen seebikates sama asja näinud, see on vist mingi toimiv vahend), aga täpselt tuli mees kööki ja ütles et EI!!! laps peab sündima!! ja kui naine tõesti lõpuks sünnitamiseni jõudis ja sünnituselt lapse häält põllule kuulda oli, siis keegi ütles sellele lapse isale vanamehele, et sinu laps on see. ja vanamees küsis, et what baby???? et mis laps ja kust see veel tuli. jne. need naised lihtsalt naersid kogu selle loo peale kõik koos ja korrutasid mitu korda veel üle seda olukorda, et mees oli nii vana, et küsis, et mis laps, hahahaha. et tema laps aga tema küsis et kust see veel sinna sai, hhahahaha. jne jne :))) juttu ja videomaterjali oli ka igasugu pidustustest ja pulmakommetest jne jne jne ja see on ka kõik niiiii hull. niiii erinevad kombed ja väärtused ja samas NII LAHE! tõesti absurdne ja hull elu, aga nii palju, millest oleks hoopis õppust võtta. isegi väga-väga palju. 100% imetlen neid naisi.
mõned linnapildid ka muidugi enne kojuminekut:
No comments:
Post a Comment