tutipäev

eesti keele õpetaja on ikka lahe. kunstiõpetajad ka. kõik tegelt on, aga täna pärast tutiaktust jäin kooli kunstitöid järele tegema ja rääkisin nata Tiinaga ja siis tulid mingid väiksed teise klassi junsud mulle sinna klassi jutustama, maali kohta küsima ja niisama suuremate klasside elust vestlema. rääkisin, et ma olen oma klassi halvim joonistaja ja neil hakkas väga kahju sellest ja hakkasid muretsema, et nii raske töö ju ja andsid selle kohta natuke nõu. ja kusjuures veel päris head, mõnda asja ma ise poleks taibanudki, aga nemad märkasid.

siis läksin sööklasse sööma Marcusega ja arutasin, kas julgeda minna eesti keele õpetajaga rääkima. Marcus ütles muidugi, et mine mine. aga ega see nii lihtne ole. pool tundi lihtsalt tammusin ukse taga ja käisin wc-s jne, sest lihtsalt EI JULGENUD. lõpuks otsustasin ikka minna, aga õpetajat polnud ei klassis ega vaheruumis ja käisin siis 20. kord veel vetsus ära haha ja siis ta juba tuli ka, nii et hea juhus ja samas kindlalt pidin küsima. hulllllllult hea tujuga oli ta ikka jne, polnudki põhjust midagi karta. kuigi see on selline õpetaja, et kogu aeg on vaja karta. ta teab seda ise ka ja kinnitasin kohustuslikus isiklikus kirjas seda muidugi kogu klassi eest ja ilmselt tegid seda ka kõik teised. igatahes sain lõpuks ometi natuke konkreeeetset nõu, et mida nüüd kirjandiks õppima hakata. ühiskonna eksam tuleb ka kohe, aga seda õpingi lihtsalt nendel vahepealsetel päevadel ja praegu pühenduks täiesti kirjandile, sest no kirjand on ikka kirjand, see on lahe ja see on nii lihtsalt õpitav ja kavalate võtetega hästi tehtav ja niisama ka mõnus. kuigi väike hirm selle ees on ka, aga ootan juba ka. ja hakkan nüüd kohe teemadega tutvuma, sest sain igasugu artikleid ja nõuandeid ja suurem mure kadus ikka ära.